Manne Siegbahn

Allikas: Vikipeedia
1924 Karl Manne Siegbahn.jpg

Karl Manne Georg Siegbahn (3. detsember 1886 Örebro26. september 1978 Ängelholm) oli rootsi füüsik.[1]

Aastal 1924 sai ta Nobeli füüsikaauhinna uurimuste ja avastuste eest röntgenspektroskoopia vallas.[1]

Manne Siegbahn sai 1911. aastal doktorikraadi Lundi ülikoolist; tema väitekiri käsitles magnetvälja mõõtmisi. Aastal 1920 sai temast Lundi ülikooli professor, enne seda oli ta tervise tõttu eemale jäänud eelkäija Johannes Rydbergi kohusetäitja.

Aastal 1923 siirdus Siegbahn professoriks Uppsala ülikooli, kus jätkas röntgenspektroskoopia alaseid uuringuid. Ta töötas muu hulgas välja aparatuuri röntgenkiirguse lainepikkuse ülitäpseks mõõtmiseks ning lõi süsteemi spektrijoonte märkimiseks.

Aastal 1937 sai Siegbahn Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia Nobeli Instituudi füüsikaosakonna direktoriks.

Aastal 1934 sai ta Hughesi medali ja 1940 Rumfordi medali.

Aastal 1944 patenteeris ta Siegbahni pumba.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Manne Siegbahn abiellus 1914. aastal Karin Högbomiga. Neil sündis kaks poega: diplomaat ja poliitik Bo Siegbahn ja füüsik Kai Siegbahn, kes sai 1981. aastal Nobeli füüsikaauhinna.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]