Igor Tamm

Allikas: Vikipeedia
Igor Tamm

Igor Jevgenjevitš Tamm (vene keeles Игорь Евгеньевич Тамм; 8. juuli (vkj 26. juuni) 1895 Vladivostok12. aprill 1971 Moskva) oli Venemaa füüsik.

Igor Tammi peamised teadushuvid olid seotud kvantmehaanika, tahkisefüüsika, kiirgusteooria, tuumafüüsika ja osakestefüüsikaga.

Tamm pälvis 1958. aastal Nobeli füüsikaauhinna koos Pavel Tšerenkovi ja Ilja Frankiga Tšerenkovi efekti avastamise ja tõlgendamise eest.

Päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Igor Tammi vanaisa oli Theodor Tamm, kes asus 19. sajandi keskel ümber Tüüringist Venemaale ja abiellus Ukrainas maaomaniku tütrega. Igor Tammi vanemad olid Olga Davõdova ja Jevgeni Tamm. Viimane töötas Trans-Siberi raudtee ehitusel sillaehitusinsenerina. Seetõttu elas pere mõnda aega Vladivostokis.

Aastal 1898 kolis pere Ukrainasse Jelizavetgradi, kus perepea töötas aastaid linna veevarustuse juhina ja tema juhtimisel ehitati linna elektrijaam. Pärast Teist maailmasõda istus ta vangis selle eest, et jäi sõja ajal sakslaste poolt okupeeritud Kiievisse.[1]

Haridustee ja karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õppides gümnaasiumis, huvitus Igor Tamm tõsiselt poliitikast. Ta vihkas tsaarirežiimi ja pidas end veendunud marksistiks. Mures poja saatuse pärast, saatsid vanemad ta välismaale õppima. Kuid ka ülikooliõpingute ajal Edinburghis, osales ta poliitilistel üritustel. Tollal teadus talle veel huvi ei pakkunud.[1]

Vahetult enne Esimese maailmasõja algust naasis Tamm kodumaale ja jätkas õpinguid Moskva ülikooli matemaatika-füüsika teaduskonnas. 1918. aastal lõpetas Tamm ülikooli füüsiku diplomiga.

Tamm sai 1930. aastal Moskva ülikooli teoreetilise füüsika kateedri professoriks ja ja juhatajaks. Kolme aasta pärast (1933) kaitses ta doktorikraadi ja samal aastal valiti ta NSVL Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks.

Alates 1934. aastast töötas Tamm lisaks ülikoolile ka NSVL TA Lebedevi-nimelises Füüsikainstituudis, kus ta juhatas enda poolt rajatud teoreetilise füüsika osakonda.

Teadustöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teadusesse sukeldus Tamm 1920. aastate alul. Üks tema esimesi teadusartikleid, mis käsitles relatiivsusteooriat, sai Albert Einsteinilt kiitva hinnangu ning artikkel võeti vastu avaldamiseks saksa teadusajakirjas. Tuntud hollandi füüsik Paul Ehrenfest, tutvunud Tammi töödega, aitas tal hankida stipendiumi. Nii tekkis Tammil võimalus töötada poole aasta vältel Hollandi ja Saksamaa suuremates füüsikalaboratooriumites. Ehrenfestriga said nad sõpradeks. Tamm tutvus isiklikult ka Paul Diraci ja Albert Einsteiniga.[1]

Aastail 19301931 tuletas Tamm valguse vabalt elektronilt hajumise kvantmehaanilise valemi ja lõi valguse kristallis hajumise kvantmehaanilise teooria. 1934. aastal lõi ta tuumajõudude väljateooria alused. Aastal 1937 andis koos Ilja Frankiga Tšerenkovi-Vavilovi kiirguse teoreetilise seletuse.

Tamm töötas aastail 19501953 koos Andrei Sahharoviga termotuumareaktsiooni teooria alal, luues plasma magnetisoleerimise meetodi ja plahvatusenergiast ülitugevate magnetväljade saamise meetodi. Tamm ja Sahharov esitasid 1951. aastal termotuumareaktori teoreetilised alused, milles plasma omaks toroidaalse kuju ja mida sulustatakse magnetväljaga. Nende väljapakutud tehnoloogia nimega Tokamak võimaldaks Maa peal saavutada stabiilse plasma, mille temperatuur oleks võrreldav Päikese omaga ja mille abil saaks ehitada uut tüüpi tuumareaktori.

Talle kuuluvad ka põhjapanevad tööd kosmilise kiirguse alal (sekundaarosakeste kaskaadne paljunemine).

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Igor Tammi vend, juhtiv insener Leonid Tamm, arreteeriti ja lasti maha 1937. aastal kui “rahavavaenlane“.[1]

Igor Tammi poeg Jevgeni Tamm oli füüsik ja alpinist.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]