Petroskoi

Allikas: Vikipeedia
Stop hand orange.svg Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär.

Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saad artikli arutelust.


Petroskoi

soome, karjala Petroskoi
vene Петрозаводск
vepsa Petroskoi, Zavod, Zavodad, Lidn

Petroskoi vapp
Petroskoi vapp
Petroskoi lipp
Petroskoi lipp

Pindala: 135 km²
Elanikke: 265 263 (2012)[1]

Koordinaadid: 61° 48′ N, 34° 20′ E61.834.333333333333koordinaadid: 61° 48′ N, 34° 20′ E
Petroskoi
Petroskoi Karjala kaardil

Petroskoi (karjala, soome Petroskoi; vene Петрозаводск; Teise maailmasõja aegne soomekeelne nimi Äänislinna) on Karjala Vabariigi pealinn Venemaal Äänisjärve läänekaldal. Halduslikult moodustab Petroskoi linnaringkonna.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arheoloogilised leiud linna elamisalalt tähistavad kuni seitsme tuhande aasta tagust asula olemasolu, ning keskajal oli kaasaegse linna asupaigas mitu järveäärset küla. Linna piires esineb XVI sajandist säilinud andmetes Solomennoje rajoon, ning sama sajandi lõpul asetas Flaami kartograaf Abraham Ortelius oma kaardile kaasaegse Petroskoi alale asula nimega Onegaborg.

11. septembril 1703 asutas vürst Menšikov Petrovskaja Sloboda nimelise asula. Menšikov tegi seda tsaar Peeter Suure tarvis, kellele oli vaja uut rauavalamistehast, et toota suurtükke ja ankruid Balti laevastikule Põhjasõja ajal (1700–1721). Alguses kandis rauavalamistehas Šuiskii zavod (tõlkes 'Šuia tehas', Šuia-nimelise jõe järgi), kuid aastakümme hiljem sai valitseva monarhi nime järgi nimetuse Petrovskii zavod ('Peetri tehas'). Sellest on ka tuletatud linna praegune nimi.

1717. aastaks oli Petrovskaja Sloboda kasvanud Karjala suurimaks asunduseks, kus asus umbes 3500 inimest, puulinnus, siseturg ja miniatuursed paleed tsaarile ja Menšikovile. Linna tuntuim turistilõks oli Pühade Peetri ja Pauli puukirik, mis oli ümberehitatud 1772 ja renoveeritud 1789. Kirik säilitas oma algupärase ikonostaasi, kuni see Peetri valitsemisaja reliikvia hävitati tules 30. oktoobril 1924.

Peale Peetri surma Petrovskaja Sloboda rahvastik vähenes tunduvalt ja tehas läks langusesse. See suleti 1734, kuigi välismaised töösturid pidasid läheduses vasetehaseid.

Tööstus elavnes 1773. aastal, kui Katariina Suur asutas uue rauavalamistehase ülesvoolu Lososinka jõge. Ehitatud tootma kahureid käimasolevate Vene-Türgi sõdade jaoks, anti rauatehasele nimeks Aleksandrovski — Aleksander Nevski järgi, keda peeti regiooni kaitsepühakuks. Tehast kaasajastati ja laiendati Charles Gascoigne järelvalvel 1787–96. Kohalikud asjapulgad väitsivad, et maailma esimene raudtee (чугунный колесопровод) pühitseti tööstuskasutuseks Aleksandrovski tehase poolt ametisse 1788. aastal.

1777. aasta Katariina munitsipaalreformi ajal sai Petrovskaja Sloboda linnaõigused, mispuhul linna nimi muudeti Petrozavodskiks. Ehitati uus neoklassitsistlik linnakeskus, mis keskendus äsja planeeritud Ümmargusele Väljakule. 1784. aastal oli Petrozavodsk piisavalt suur, et tõrjuda kõrvale Aunus (Olonets) kui tollane administratiivkeskus. Ehkki keiser Paul I kaotas Olonetsi kubermangu ära, taastati see eraldi kubermanguna 1801.a., kus Petrozavodsk sai selle administratiivkeskuseks.

Soome okupatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soomel oli soov tuua Karjalasse vabadust. 2 miljonit lendlehte selgitas missiooni: "Bolševistlik valitsus on kukkumas ja põgenes Uurali. Teile valetatakse, et soomlased ja sakslased tulevad teid tapma ning vara röövima. Ärge lahkuge! Me vabastame teid kolhoosikorrast jne!" Jätkusõda jõudis Petrozavodskisse 1. oktoobriks 1941. “Äänislinna nime mõtles välja kapten Eino Leskinen, keeleteadlane. Esmakordselt mainiti 8.augustil Ida-Karjala sõjaväevalitsuses. Avalikkus sai nimemuutusest teada 12. oktoobril 1941, kui Petrozavodskis, Kirovi platsil oli sealsele pronkskujule kott pähe pandud ning toimus võiduparaad. Äänislinna keskväljaku uueks nimeks sai "Vabadus". Algas Karjala soomestamine. See oli aeg, kui Soome väed juba abistasid Saksa armeed hävitada Leningrad.

Akadeemiline Karjala Selts tähistas Äänislinnas 1942. aasta aprillis oma 20-aastast juubelit. Osales üle 300 noore ohvitseri, kelle ideeks Suur-Soome, et ühendada relva teel Ida-Karjala Soome riigiga ja ka kõik sugulusrahvad.

Oma positsioonide kinnitamisel oli linna garnisonis kuni 15 000 sõjaväelast ja sama arvukalt asus laagrites kinnipeetuid. Soome okupatsioon Petroskois kestis 1001 päeva. Selle aja jooksul rajati slaavlastele kuus koonduslaagrit. Äänislinna sõjaväestaap, registreerides kohalikke elanikke, andis elamislubadeks sugulusrahvale rohelise ja slaavlastele punase isikutunnistuse. Jagati toidukaarte, kus sugulusrahvale pakuti enam võimalusi kui venelastele. Tänaval pidi slaavlane kandma punast käelinti ja nende lapsi ei lubatud linnakooli. Piirati sõnavabadust: keelati välja anda trükiseid, pidada koosolekuid ja rühmadesse kogunemist.Sõdurid toimetasid linnas läbiotsimisi ja elanikelt võeti ära toiduaineid, mis olid varutud üle lubatud normi. Trofeedena võeti kaasa ka meeldima hakanud esemeid, see oli sõjaväestaabi poolt ametlikult keelatud, ent üleastunuid ei karistatud. Omandiga seotud pahategijaid karistas tsiviilkohus, rindejoone ületajatele ja spioonidele määras sõjaväe välikohus surmanuhtluse. Sõjaväe valitsemisele allus kogu linn. Suur osa vene rahvusest elanikke paigutati koonduslaagritesse. Kõrvuti venelastega vangistati ka poliitiliselt mitteusaldusväärseid karjalasi. Vange ei piinatud ega otsesihis tapetud, nad said vaid üleastumiste korral ihunuhtlust keppide või nuutidega. Oli nälga suremist, nõrgemaid võttis tüüfus, tuberkuloos ja teised üldhaigestumised. Äänislinnas suri iga kahekümnes vaba inimene, laagrites iga viies. Sõja lõpuks jäi alles 4 koonduslaagrist.

Viimane rong väljus taganejatega Äänislinnast 27 juuni 1944, kell 21.30. Esimesed punaarmeelased jõudsid linna laevaga 28 juuni 1944, kell 10 hommikul.

Transport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linna läbivad Murmanskit Moskva ja Peterburiga ühendav raudtee (valmis 1914) ja maantee. Linnast 12 km kaugusel loodes asub Petroskoi lennujaam.

Galerii[muuda | redigeeri lähteteksti]

2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petroskoi elanikest venelasi 81,8 %, karjalasi 5,1 %, soomlasi 2,8 %, valgevenelasi 2,7 %, ukrainlasi 2,3 % ja vepslasi 1,0 %.

Petroskois ilmub vepsakeelne ajaleht Kodima ja mitmekeelne lasteajakiri Kipinä.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Aleksander Kaasik "Vabaduse mõtteis Karjalas." ISBN 978-9949-30-997-9
  • Jukka Kulomaa”Äänislinna: Petroskoin suomalaismiehityksen vuodet 1941-1944.” SHS Helsinki, 1989
  • Юкка Куломаа "Финская оккупация Петрозаводска."Verso" Петрозаводск, 2006

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]