Kanada tsuuga

Allikas: Vikipeedia
Kanada tsuuga
Tsuga canadensis morton.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Tsuuga Tsuga
Liik: Kanada tsuuga
Ladinakeelne nimetus
Tsuga canadensis
(Linnaeus) Carrière (1899)
Tsuga canadensis range map 2.png
Sünonüümid
  • Abies americana Mill. (1768)
  • Abies canadensis Michx. (1803)
  • Abies curvifolia Salisb. (1807)
  • Picea canadensis (Michx.) Link (1841)
  • Pinus americana Du Roi (1771)
  • Pinus canadensis L. (1763)
  • Pinus pendula Salisb. (1796)
  • Tsuga americana (Mill.) Farwell (1915)[2]

Kanada tsuuga (Tsuga canadensis) on igihaljas okaspuuliik männiliste sugukonnast tsuuga perekonnast.

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okkad ja noored käbid
Tüve koor
Kanada tsuuga mets

Puu kasvab looduslikus levilas tavaliselt 18–21 m, maksimaalselt 53 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on tavaliselt 60–120 cm, harva kuni 200 cm.[3]

Väga soodsatel tingimustel elavad kanada tsuugad üle 800 aasta vanuseks.[3]

Juurestik on kasvukohast sõltuvalt peamiselt maapinnalähedane ja hästi laiali hargnenud.[3]

Noorte puude võra algab valgusküllases kasvukohas maapinna lähedalt ja on üsna tihe ning laipüramiidja kujuga, vanematel puudel kaotab võra dekoratiivse välimuse. Kuivanud alumised oksad laasuvad aeglaselt.[4]

Pungad on 1,5–2,0 cm pikkused, terava tipuga, laikoonusja kujuga. Võrsed on kollakaspruunid, peened, allapoole longus, tihedalt lühikeste karvakestega kaetud.[4]

Okkad on pikkusega 0,8–1,5 cm, laiusega 1,5 mm, tipu suunas kitsenevad, tömbi tipuga, ülemises pooles servad peenehambulised, pealt läikivalt tumerohelised, allpool rohelise äärisega sinakasvalged õhulõheribad, kamja asetusega, püsivad võrsetel 3 aastat.[4]

Käbid on lühikese rootsuga, pikkus 1,5–2 cm, kinniselt silinderjas-koonusja, avatult laimunaja kujuga, peale õitsemist rohelised, valminult pruunid. Seemned on helepruunid, pikkus 1,5–2 mm.[4] 1000 puhastatud seemne mass on 6,1–17,8 g.[5]

Levila ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanada tsuuga levila asub Põhja-Ameerika idaosas. Majandavate puistute tagavara on viimase saja aasta jooksul oluliselt kahanenud intensiivse raiumise tõttu, seda eriti levila lääneosas. Levila territoorium kahaneb nii aktiivse majandamise kui ka kesise loodusliku taastootmise tõttu. Areaali kirde- ja põhjaosas kasvavad kanada tsuuga metsad 0–730 m kõrgusel merepinnast. Peamisteks kasvukohtadeks on tasandikud, orud ja soode ümbrus. Allegheny platool on kasvukoha kõrgus merepinnast peamiselt vahemikus 300–910 m. Apalatšide lõunaosas asuvad kanada tsuuga puistud enamjaolt 610–1520 m kõrgusel, kus need asuvad peamiselt põhja- ja idasuunalistel mäenõlvadel või jahedamates ja niiskemates orgudes.[5]

Puu talub talvel negatiivseid õhutemperatuure kuni –29...–34 °C.[6]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanada tsuuga levilas valitseb niiske ja jahe kliima. Levila põhjaosas langevad jaanuari keskmised õhutemperatuurid kuni –12 °C, juulis tõusevad aga kuni 16 °C. Aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 740...1270 mm, umbes pool sellest esineb suveperioodil. Suurema tagavaraga metsades Atlandi ookeani rannikupiirkonnas ja Apalatšide lõunaosas tõusevad jaanuari keskmised õhutemperatuurid kuni 6 °C ning sademete hulk on kuni 1520 mm. Külmavaba perioodi pikkus on levila põhjaosas vähem kui 80 ööpäeva ning peaaegu 200 ööpäeva levila lõuna ja kaguosas.[5]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levila kasvupinnastest domineerivad parasniisked või märjad hästi vett läbilaskvad mullad. Suur järvistu piirkonnas kasvavad kanada tsuuga puistud peamiselt liivmuldadega kõrgendikel, liivsavi- ja saviliivmuldadel, mis on sageli moodustunud liustiku- või jõesetetest. Kanadas ja USA kirdeosas on muldade lähtekivimiteks peamiselt graniit, gneiss ja kildad. Tavaliselt on mullad happelised või väga happelised, eriti ülemistes mullahorisontides. Vanemates puistutes on mullad üldjuhul allunud leetumisele.[5]

Kaasliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanada tsuuga kasvab kohati tihedates puistutes, kus alusmets on väga hõre. Sagedamini esineb teda aga erinevates segametsades, kus peamisteks kaaslasteks on järgmised puuliigid:[5]


Kanada tsuuga metsade tähtsus lindudele ja loomadele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tihedad kanada tsuuga metsad pakuvad suurepäraseid elukohti lindudele ja loomadele. Levinumad linnuliigid on metskalkun (Meleagris gallopavo), kraepüü (Bonasa umbellus), tulikurk-säälik (Dendroica fusca), mustkurk-säälik (Dendroica virens), sinisäälik (Dendroica caerulescens) jt. Paljud suuremad ja õõnsad puud pakuvad varjupaiku baribali (Ursus americanus) poegadele. Kanada tsuuga seemneid söövad linnud ja väikenärilised. Okkaid ja võrseid söövad talvel valgesaba-pampahirved (Odocoileus virginianus), põdrad ja ameerika jänesed.[3]

Paljunemine ja kasv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Avanenud käbid

Kanada tsuuga on ühekojaline puu ning paljuneb peamiselt seemnete abil. Väga harva esineb ka vegetatiivset paljunemist alumiste okste juurdumisega. Puud hakkavad käbisid kandma tavaliselt 15 aasta vanuselt. Helekollased isasõisikud moodustuvad eelmise aasta võrse okaste vahel. Püstised kollakasrohelised emasõisikud avanevad eelmise aasta võrsete tipus. Õitsemine toimub aprilli lõpust kuni juuni alguseni, sõltuvalt kasvukohast ja ilmastikutingimustest. Tolmlemine toimub kaks nädalat peale õiepungade avanemist. Peale tolmlemist pöörduvad püstised käbid rippuvasse asendisse. Viljastumine toimub kuue nädala jooksul peale tolmlemist. Sellel perioodil on käbid väga tundlikud põua suhtes, mille tõttu väheneb sageli valminud seemnete hulk. Käbid saavutavad oma maksimaalsed mõõtmed augusti lõpus või septembri alguses. Umbes samal ajal hakkavad puul moodustuma uued pungad. Seemned valmivad umbes samal ajal, kui käbid on muutunud purpurjaspruuniks. Pruuniks tõmbunud käbid avanevad täielikult oktoobri keskel ja seemnete varisemine kestab kuni talvekuudeni. Enamik seemneid langevad puu kõrgusega võrdsele kaugusele, kuna nende tiivad pole kuigi pikad. Lumele langenud seemneid võib pinnatuisk ka kaugemale kanda. Osa seemneid võivad käbidesse jääda kuni talve lõpuni, kuid nende hulgas on täisteraliste seemnete osakaal väga väike. Käbid võivad peale tühjenemist puule jääda veidi kauemaks kui aastaks. Head seemneaastad esinevad 1–2 aasta järel, kuid seemnete idanevus on tavaliselt alla 25%. Puud kannavad märkimisväärsel hulgal käbisid kuni kõrge vanuseni. 450-aastased puud võivad anda väga head seemnesaaki.[5]

Seemikute kasvuks ideaalsed kohad on poolvarjust kuni täisvarjuni, sest esimesed aastad on nad väga tundlikud põuale ja kõrgetele temperatuuridele. Esimese kasvuperioodi lõpuks võib varjus kasvava puukese kõrgus olla 2,5–3,5 cm ning tema juured võivad ulatuda 1,3 cm sügavusele. Kanada tsuugad on väga hea varjutaluvusega. Täisvarjus kasvavad puud võivad ka peale 200 aasta möödumist reageerida paranenud valgustingimustele ja kasvukiirust suurendada. Paremates kasvukohtades võivad 40-aastased puud võivad kasvada 12–16, 100-aastased 26–30 m kõrguseks.[5]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puidu tähtsamad füüsikalis-mehaanilised omadused[7][8]
Omadus Väärtus Ühik
Tihedus, õhukuiv puit* 448 kg/m3
Erikaal, õhukuiv puit* 0,40 -
Elastsusmoodul, värske puit / õhukuiv puit* 7400 / 8300 MPa
Paindetugevus, värske puit / õhukuiv puit* 44,0 / 61,0 MPa
Survetugevus, (õhukuiv puit*) pikikiudu / ristikiudu 37,3 / 4,5 MPa
Nihketugevus, värske puit / õhukuiv puit* 6,4 / 7,3 MPa
Ruumala kahanemine kuivamisel, ahjukuiv puit** 9,7  %
* – niiskusesisaldus 12%; ** – niiskusesisaldus 0%.

Kanada tsuuga maltspuit on võrdlemisi kitsas ja kollakasvalge, lülipuit kollakas kuni helepunakaspruun. Madalate tugevusomaduste ja rohkete oksakohtade tõttu ei hinnata puitu kuigi kõrgelt ning seda kasutatakse peamiselt kergemates ehituskonstruktsioonides, tselluloosi, taarakastide, voodrilaudade, põrandalaudade jm valmistamisel.[3]

1736. aastal Euroopasse toodud kanada tsuuga on seal hinnatud ilupuu. Temast on aretatud palju kultivare, mida kasvatatakse nii aedades kui ka parkides.

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tsuugaliikidest on kanada tsuugat Eestis kõige enam kasvatatud ja ka puu mõõtmed on meil esinevatest tsuugadest kõige suuremad. Sellele vaatamata on see liik meil harvaesinev. Eesti suurim kanada tsuuga kasvab Olustvere pargis, selle puu vanus on üle 100 aasta ning kõrgus 21 m. Vanemaid puid kasvab veel Järvselja dendropargis, Keilas, Luual, Tallinnas jm.[4] Kanada tsuuga on meil võrdlemisi külmakindel ja on edukalt talunud külmakraade 1978/79, 1965/66, 1962/63 ja 1955/56 aastate karmidel talvedel. Omapärase hõredama ja õrna okastiku tõttu väärib haljastuses kasutamist.[9]

Kultivar 'Sargentii'

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Tsuga canadensis." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. Conifer database: "Tsuga canadensis".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 08.12.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Tsuga canadensis". www.fs.fed.us. Kasutatud 09.12.2010. (inglise)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 "Eastern hemlock". www.na.fs.fed.us. Kasutatud 08.12.2010. (inglise)
  6. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  7. Samuel V. Glass, Samuel L. Zelinka. "Wood Handbook, Chapter 04: Moisture Relations and Physical Properties of Wood". www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 25.11.2010. (inglise)
  8. David E. Kretschmann. "Wood Handbook, Chapter 05: Mechanical Properties of Wood". www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 25.11.2010. (inglise)
  9. Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]