Michael Wittmann

Allikas: Vikipeedia
Michael Wittmann
Bundesarchiv Bild 146-2004-0131, Michael Wittmann.jpg
Nimi Michael Wittmann
Hüüdnimi Must parun
Sündinud 22. aprill, 1914
Vogelthal
Surnud 8. august 1944 (30-aastaselt)
Cintheaux' ja St. Aignan de Cramesnili linna vahel Gaumesnili talu lähedal
Teenistused Flag Schutzstaffel.svg Relva-SS
Auaste Kapten (Hauptsturmführer)
Autasud Rüütlirist Tammelehtede ja Mõõkadega

Michael Wittmann (22. aprill 19148. august 1944) oli Saksa sõjaväelane, Relva-SS tankikomandör Teises maailmasõjas. Wittmanni meeskond (peamiselt laskur Balthasar Woll, samuti Raudristi Rüütliristi kandja) on tunnistatud 138 tanki, 132 tankitõrjekahuri ja teadmata arvu teiste soomusmasinate hävitajaks. Koos Johannes Bölteri, Ernst Barkmanni, Otto Cariuse ja Kurt Knispeliga (parima tulemusega Saksa soomusäss – 168 kinnitatud tankihävitamist[1]) peetakse teda üheks ajaloo parimaks tankiülemaks.

Ta on kuulus oma varitsuse tõttu Briti 7. soomusdiviisile Villers-Bocage'i lahingus 13. juunil 1944. Juhtides ainsat Panzerkampfwagen VI Tigerit, hävitas ta 15 minuti jooksul 10 või 11 tanki, 2 tankitõrjesuurtükki ja 13 jalaväe transpordimasinat.[2][3]

Wittmanni surma asjaolud on aastaid põhjustanud arutelusid, aga üldiselt ollakse nõus, et tema tapja oli Joe Ekins tankis Sherman Firefly, mida juhtis seersant Gordon 1. Northamptonshire Yeomanry rügemendist.[4][5][6][7] Viimastel aastatel on arvatud ka, et seda võisid teha Kanada Sherbrooke'i füsiljeerirügemendi liikmed.[8]

Lapsepõlv ja teenistuskäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Michael Wittmann sündis 22. aprillil 1914 Vogelthali külas Oberpfalzis Baieris. Ta oli kohaliku taluniku Johann Wittmanni ja tema naise Ursula teine poeg. Veebruaris 1934 ühines Michael Vabatahtlike Tööteenistusega (hilisem RAD ja astus 30. oktoobril 1934 Saksa sõjaväkke. Ta määrati 19. jalaväerügementi Freisingis Müncheni lähedal ja jõudis varsti kaprali auastmesse. Oktoobris 1936 ühines 22 aastane Wittmann Allgemeine-SSiga. 5. aprillil 1937 määrati ta esimesse rügementi, mis hiljem reformeeriti ümber diviisiks Leibstandarte SS Adolf Hitler. Wittmann sai SS-Manni (reamehe) auastme. Aasta hiljem osales ta soomusautorühmaga sissetungis Austriasse ja Sudeedimaale.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wittmann istumas oma Tiger I tanki kahuritoru põhjal.
Prantsusmaa 1944.

Esimese lahingukogemuse sai ta Poola kampaanias. Sellele järgnes Prantsusmaa lahing, kus Wittmann oli uute iseliikuvate rünnakkahurite Sturmgeschütz III Ausf. A ülem. Kreeka kampaania Operatsioon Marita algas 6. aprillil 1941. Leibstandarte SS Adolf Hitler (LSSAH) vallutas Ateena ja moodustas koos 9. tankidiviisiga kiilu, mis liikus läbi Kreeka. Kolme nädalaga oli Kreeka vallutatud. Wittmann ja tema üksus saadeti puhkuseks Tšehhoslovakkiasse. Puhkus ei kestnud kaua, kuna Wittmanni üksus lähetati peagi Idarindele, osalema sissetungis Nõukogude Liitu. Esialgu teenis ta StuG III rünnakkahuri ülemana. 1942.–1943. aasta talvel lähetati ta ohvitserikursustele ja tankiõppele.

Naastes värske ohvitserina Idarindele, paigutati Wittmann uuesti SS-Untersturmführeri auastmes tankiüksusse, kus ta juhtis Panzer III tanki. 1943. aastaks juhtis ta Tiger tanki ja Kurski lahingu (Operatsioon Tsitadell) ajaks oli ta rühmaülem. 14. jaanuaril 1944 pälvis ta Raudristi Rüütliristi ning 30. jaanuaril tammelehed Rüütliristi juurde oma jätkuva silmapaistvuse eest lahinguväljal. Selleks ajaks oli ta hävitanud 88 vaenlase tanki ja märkimisväärse arvu teisi soomusmasinaid. Wittmann lahkus Leibstandartest, kuna diviisi Tiger tankide kompaniist moodustati uue Relva-SS rasketankipataljoni, Schwere SS-Panzer-Abteilung 101 tuumik. See uus väeosa oli I SS-Soomuskorpuse osa ega kuulunud ühtegi diviisi ega rügementi.

1. märtsil 1944 abiellus Wittmann Lüneburgi linnas Hildegard Burmesteriga. 1944. aasta aprillis viidi väeosa üle Prantsusmaale. Wittmann oli sel ajal pataljoni 2. kompanii ülem SS-Obersturmführeri auastmes. Peale Normandia dessandi algust alustas pataljon 7. juunil liikumist Beauvaisist Normandiasse liitlaste vastasele rindele.

Tema kuulsaim saavutus Normandia kampaania jooksul oli varitsus Briti 7. soomusdiviisi 22. soomusbrigaadi põhijõududele Villers-Bocage'i lahingus 13. juunil 1944. Lahingu algfaasis 15 minuti jooksul hävitas ta 10 või 11 tanki, 2 tankitõrjekahurit ja 13 jalaväe transpordimasinat.[2][3] Ajaloolased on väitnud, et Wittmanni rünnak lõppes pärast tema taandumist linnast ebaõnnestunud kahevõitluse järel Sherman Fireflyga.[9][10] Wittmanni Tiger olevat liikunud ida suunas, linnast välja, enne kui Briti 6-naelane tankitõrjekahur seda vigastas.[11] Wittmann lükkab sellise sündmuste käigu ümber. Ta väidab, et tema tank vigastati linna keskel ja pärast sündmust tehtud fotod kõlbmatuks muudetud Tiger tankidest Villers-Bocage'is kinnitavad seda.[12][13]

Ülejäänud hommikul ega pärastlõunal ei osalenud Wittmann enam võitluses.[12][14][15] Oma tegevuse eest Villers-Bocage'is ülendati Wittmann SS-Hauptsturmführeriks, talle omistati mõõgad tammelehtedega Rüütliristi juurde ja tema lugu ilmus ajakirjas "Das Schwarze Korps"[16].

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Michael Wittmann langes 8. augustil 1944 vasturünnakus 122. kõrgendiku tagasivallutamiseks St. Aignan de Cramesnili linna lähedal. Linna ja seda ümbritseva kõrgendiku olid mõni tund varem vallutanud operatsioon Totalize'i käigus Briti ja Kanada väed.[17]

Schwere SS-Panzer-Abteilung 101 7 Tiger-tankist koosnev rühm, mida toetas mitu Panzer IV ja Stug IV, sattus 33. soomusbrigaadi 1. Northamptonshire Yeomanry rügemendi A eskadroni, 2. Kanada soomusbrigaadi Sherbrooke'i füsiljeerirügemendi A eskadroni ja Kuningliku soomuskorpuse 144. rügemendi B eskadroni varitsusele.[4][6][7][18][19]

Arvatavasti tulistati tapvad lasud umbes kell 12.47 [20] 1. Northamptonshire Yeomanry rügemendi A eskadroni Sherman Firefly tankist, mille ülem oli seersant Gordon ja laskur Joe Ekins. See tank asetses Delle de la Roque'i metsas edasitungivate Tiger tankide paremal tiival.[21]

Ilmselt läbistasid mürsud tanki ülasoomuse ja süütasid Tigeri laskemoona, põhjustades tulekahju, mis pani plahvatama torni.[22]

Ümber lükatud väited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Palju on arutletud, kuidas Wittmann suri. Siiski ei olnud tema surma ajaks enamik lääneliitlaste sõdureid temast kuulnud,[23] Wittmanni nime tunti üksnes Saksamaal.[24]

1985. aastal ilmus ajakirja "After the Battle Magazine" 48. väljaanne, mis sisaldas artiklit Michael Wittmanni viimasest lahingust. Selles väitis 1. Northamptonshire Yeomanry rügemendi liige Les Taylor, et Joe Ekins vastutas Wittmanni surma eest.[4]

Samuti on väidetud, et Wittmanni tappis 1. Poola soomusdiviis, 4. Kanada soomusdiviis, Kuningliku Soomuskorpuse 144. rügement või Kuninglikud Õhujõud. Brian Reidi raamat operatsioon Totalize'ist "No Holding Back" sisaldab lisa Wittmanni surma kohta, lükates need väited täielikult ümber.

Soomusdiviiside lahingupäevikute uurimisel ilmnes, et need olid St. Aignan de Cramesnilist liiga kaugel põhjas, et võtta osa Saksa soomusvägede vasturünnaku tagasilöömisest. Uurimine jättis samuti kõrvale Kuningliku soomuskorpuse 144. rügemendi: kuigi nad osalesid vasturünnaku tagasilöömises, asusid nad St. Aignan de Cramesnili lähedal ja olid seetõttu väljaspool laskekaugust. Rügement väitis algul, et hävitas selle Saksa vasturünnaku jooksul kaks Tiger tanki. Siiski väitis nende juhtohvitser pärast lahingut ühe Tigeri ja ühe Panzer IV hävitamist.[25]

Põhiallikas arutelus Wittmanni langemise kohta lennuväe ohvrina on väide, et ta tappis RP-3 rakett Kuninglike Õhujõudude Hawker Typhoonist, mis tabas tanki. See versiooni kohaselt Wittmann langes lahingus sööstpommitajatega. Seda täiustas hiljem Prantsuse eraisik Serge Varin, kes tegi 1945. aastal ainsa teadaoleva foto hävitatud Tiger tankist, väites, et tema arvamuse kohaselt pidi tank olema hävitatud õhurünnakus. Ta ütles, et leidis lähedalt plahvatamata raketi ega näinud ühtki teist läbistusauku peale tanki ülasoomuses oleva. Mõni seletus kirjeldab seda aga väljumisavana, lisades, et tanki mootor oli vigastamata ühestki plahvatusest.

Brian Reid on selle seletuse ümber lükanud pärast Kuninglike Õhujõudude 2. Taktikaliste Õhujõudude logide uurimist. Reid märgib, et nad ei väida ühegi tanki hävitamist lahingu ajal selles piirkonnas.[26] Ta järeldab:

"... selles piirkonnas ei ole väidetud tankide vigastamist ega hävitamist lähitoetuslennukite poolt"[27]

"... ainsad tankid, mille hävitamist kinnitatakse, olid luureülesannetel lahingust eemal. Seetõttu ei langenud Wittmann ja tema meeskond kahtlemata õhurünnaku ohvriks."[6]

Reid kirjutab ka, et 12. SS-soomusdiviis "Hitlerjugendi" ülemKurt Meyer, kes oli saatnud Schwere SS-Panzer-Abteilung 101 vasturünnakule,

"... märkis liitlaste ebaõnnestumist taktikaliste hävitajate kasutamisel 8. augusti hommikul."[28]

Ei ole ühtki tõendit, et mõne teise väeosa lennuk oleks tanki rünnanud.

Lõplik asitõend, mis jätab välja õhurünnaku ründavatele Saksa tankidele, on pealtnägija tunnistus. Saksa tankimeeskonnad ja teised Schwere SS-Panzer-Abteilung 101 liikmed, nagu Alfred Bahlo, Hans Dollinger, Hans Höflinger ja doktor Rabe, samuti lääneliitlaste tankistid, nagu kapten Boardman, Joe Ekins ja major Radley-Walters, on üheselt intervjuudes väitnud (nagu ka mujal, näiteks kirjades), et Tiger tankid jäid ainult tankirünnaku alla. Nad ei maini lahingu ajal ühtki õhurünnakut.[4][6][7][19][29]

Hiljutised väited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast kõigi teooriate – peale Joe Ekinsi teooria – ümberlükkamist vaatleb Brian Reid veel üht võimalust. Wittmanni tankile oli palju lähemal üks teine soomusrügement. 2. Kanada soomusbrigaadi (ülem major Sidney Radley-Walters) Sherbrooke'i füsiljeerirügemendi üks eskadron asus Gaumesnili lossi maa-alal. See piirkond 112. kõrgendikust lõunas asub rööbiti Delle de la Roque'i metsaga ja Joe Ekinsi Firefly-tanki asukohaga. Rügement koosnes sel ajal mitmest Sherman III tankist ja 2 Sherman VC tankist. Kanada tankistide suulise tunnistuse järgi võitlesid nad sellel kohal mitme tankiga (sealhulgas Tigeritega) ja rünnakkahuritega, mis liikusid üles mööda peateed ja üle avamaastiku 112. kõrgendiku suunas.[8]

Reid esitab arvamuse, et kuna Ekins oleks oma asupaigast tulistanud üle Wittmanni tanki, Sherbrooke'i füsiljeerirügement oli aga tankile lähemal, põhjustas viimane kõige tõenäolisemalt Wittmanni surma.[8] Muutuste tõttu maastikul pärast 1944. aastat, kui põldude asemele on rajatud viljapuuaiad, on küsitav Ekinsi Firefly täpse asukoha tuvastamine lahingu alguses ja veel raskem on leida asukoht, kust tulistati väidetav tappev lask, kuna Ekinsi tank oli lahingu algusest alates liikunud. 1. Northamptonshire Yeomanry rügement asus üle 1000 meetri eemal, võib-olla 1200 m kauguses, samas Kanada tankid olid ainult umbes 500 meetrit eemal.[6] Viimased väliuuringud, mis määrasid Sherbrooke'i tankide täpse asukoha, määravad tulenurga nende asukohast Gaumesnili lossi praegu lammutatud idamüüri tagant, mis kattub täpselt Wittmani Tigeri vigastuspiirkonnaga vasaku tagamootori sektsioonis. Ei ole ametlikke Kanada allikaid, mis kinnitaksid seda asukohta, kuna rügemendi staabi poolroomiku hävitas juhusliku Ameerika lennuki pomm.[18]

Ken Tout, kes operatsioon Totalize'i ajal oli 1. Northamptonshire Yeomanry rügemendi C eskadroni liige, avaldas pärast sõda kirjutise lahingust ja Wittmanni langemisest. Tout nimetas sel ajal Wittmanni tapjaks Ekinsit. Tehes uurimistööd oma järgmise raamatu jaoks sellest sündmusest, küsitles ta Sherbrooke'i füsiljeerirügemendi A eskadroni endisi liikmeid. Selles raamatus ei omista ta Wittmanni tapmist 1. Northamptonshire Yeomanryle ja tunnistab, et teised rügemendid olid sellel ajal selles piirkonnas ja võitlesid ründavate Tigeritega.[19][30]

Michael Wittmanni ja Tiger 007 meeskonna haud

Kui Tigerid jäid Northamptonshire Yeomanry ja Sherbrooke'i füsiljeerirügemendi risttulle, on arusaadav, et mõlemad rügemendid väitsid tanki hävitamist enda poolt. Siiski ollakse praeguseni üldiselt nõus, et Ekins oli Wittmanni tapja. Märkimisväärne puudujääk selles seisukohas on, et kui Wittmanni Tiger oli üks kolmest tol pärastlõunal Ekinsi hävitatud Tigerist, märkimisväärne saavutus tanki laskuri poolt, siis kes hävitas ühe kolmest Tigerist, mis olid lähimad Ekinsi tulepunktile? Ta hävitas kolm Tigerit ja kui üks neist oli Wittmanni oma, pidi keegi teine hävitama ühe kolmest hävitatud Tigerist, mis asusid umbes 700 meetri kaugusel Ekinsi asupaigast. Ei ole väidetud, et mõni teine liitlaste tank oleks hävitanud ühe neist kolmest Tigerist.

Matmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa sõjahaudade komisjon leidis 1983. aastal Schwere SS-Panzer-Abteilung 101 veteranide abiga Wittmanni ja tema meeskonna tähistamata haua. Nad maeti koos La Cambe'i Saksa sõdurite kalmistule Prantsusmaal.[31]

Kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajaloolane Wolfgang Schneider on Michael Wittmanni oskused kahtluse alla seadnud, väites: "Kompetentne tankikompaniiülem ei tee nii palju raskeid vigu kui Wittmann".[32] Kui teised ajaloolased on Wittmanni tema tegevuse eest Villers-Bocage'is kiitnud, on Schneider kritiseerinud Wittmanni üksikult Villers-Bocage'i tungimist. Ta väidab, et kuigi see võib "näida vapper", "läheb see kõigi reeglite vastu". Lisaks ei olnud seal "raskuskeset" ega "jõudude koondamist" ja Wittmanni tegevuse tõttu "läksid enamik 2. kompaniist ja Mobiuse 1. kompaniist vastu vaenlasele, kes oli asunud kaitsele".[32] Ta võtab kokku: "Üksiku tanki muretu sissetung vaenlase okupeeritud linna on puhas rumalus" ja väidab, et "sellist tormakust ei oldud oodatud". Kui Wittmann oleks oodanud oma kompanii ja 1. kompanii koondumist, "oleks selline tegevus olnud tõhusam".[32] Ta lõpetab: "Selline mõtlematus maksis [Wittmannile] 9. augustil 1944 Gaumesnili lähedal tema elu, juhuslikult alustatud rünnaku ajal avamaastikul avatud tiivaga.” [32]

Teenistuskäigu kokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Michael Wittmann võtab Adolf Hitlerilt vastu mõõku oma Rüütliristi juurde.

Auastmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märkimisväärsed autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kurowski, lk. 125
  2. 2,0 2,1 Forty, lk. 66. 5 Cromwelli tanki, 1 Sherman Firefly, 3 M5 Stuartit, 1 Sherman OP tank (OP tankidel oli suurtüki asemel varikahur) ja 1 Cromwell OP
  3. 3,0 3,1 Taylor, lk. 23 ja 35.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Battle Magazine, lk. 50
  5. Hart, lk. 69
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Reid, lk. 424–425
    Lord Boardmani kiri Radley-Waltersile, 13. juuni 1999
  7. 7,0 7,1 7,2 Tout, By Tank – D to VE Day
  8. 8,0 8,1 8,2 Reid, lk. 410–430
  9. Taylor, lk. 30
  10. Forty, lk. 64
  11. Taylor, lk. 32 ja 34
  12. 12,0 12,1 Taylor, lk. 38. Wittmanni suulise seletuse tsitaat
  13. After the Battle Magazine, väljaanne 132, lk. 31
  14. Forty, lk. 149
  15. Taylor, lk. 3
  16. Taylor, lk. 82
  17. Reid, lk. 410
  18. 18,0 18,1 Reid, lk. 414
  19. 19,0 19,1 19,2 Tout, A Fine Night for Tanks
  20. Hart, lk. 60
  21. Hart, lk. 65
  22. Reid, lk. 427
  23. Reid, lk. 411–412
  24. Forty, lk. 134
  25. Reid, lk. 418-20
  26. Reid, lk. 426–429
  27. Reid, lk. 429
  28. Reid, lk. 426
  29. Reid, lk. 415, 421–423 ja 425
  30. Reid, lk. 423
  31. Lefevre
  32. 32,0 32,1 32,2 32,3 Marie, lk. 159

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "After the Battle Magazine". Issue 48: Germany Surrenders.
  • Hart, Stephen A (2007). "Sherman Firefly vs Tiger: Normandy 1944". Osprey Publishing. ISBN 1-84603-150-8.
  • Forty, George (2004). "Villers Bocage. Battle Zone Normandy". Sutton Publishing. ISBN 0-75093-012-8.
  • Kurowski, Franz (2004). "Panzer Aces: German Tank Commanders of WWII". Stackpole Books. ISBN 0-81173-173-1.
  • Lefevre, Eric; R. Cooke (tõlkija). "Panzers in Normandy: Then and Now". After the Battle. ISBN 0-90091-329-0.
  • Reid, Brian. "No Holding Back: Operation Totalize, Normandy, August 1944". ISBN 1-89694-140-0.
  • Marie, Henri (2003). "Villers Bocage, Normandy 1944". Heimdal. ISBN 2-84048-173-1.
  • Taylor, Daniel (1999). "Villers-Bocage Through the Lens". After After the Battle. ISBN 1-87006-707-X.
  • Tout, Ken (2002). "A Fine Night for Tanks: The Road to Falaise". Sutton Publishing Ltd. ISBN 0-75093-189-2.
  • Tout, Ken (2007). "By Tank – D to VE Days". Robert Hale Ltd. ISBN 0-70908-148-0.
  • "Die Wehrmachtberichte 1939–1945 Band 3, 1. Januar 1944 bis 9. Mai 1945". München: Deutscher Taschenbuch Verlag GmbH & Co. KG. 1985. ISBN 3-423-05944-3.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]