Akumulatsiooniala
Akumulatsiooniala on ala, kus lumesadu koguneb ja ületab ablatsiooni kaod (sulamine, aurustumine, sublimeerumine).
Suveajal külmades piirkondades (pooluste juures või suurtel kõrgustel) sajab rohkem lund maha (akumulatsioon), kui sulab (ablatsioon) ning nii tekib akumulatsiooniala.[1] See asub liustikul firnist ehk sõmerlumest kõrgemal, sest lumi ja jää peavad aastaringselt püsima. Piirkondi, kus lumi ja jää liustikusüsteemist kaovad, nimetatakse ablatsioonialadeks. Ablatsiooni saab mõõta liustiku ühes punktis või liustiku mis tahes piirkonnas ja ühikud on meetrid.
Enamiku liustikke võib jagada kaheks alaks: sisemine või ülemine tsoon, kus aastane akumulatsioon ületab ablatsiooni kaotused, ning väliseks või alumiseks tsooniks, kus ablatsioon ületab akumulatsiooni. Need kaks tsooni on tuntud vastavalt kui akumulatsiooniala ja ablatsiooniala, mis on omavahel eraldatud tasakaalujoone kõrgusega (ELA), kus aastane akumulatsioon ja ablatsioon on võrdsed.[2] Liustiku tasakaalujoone asend tähistab liustiku pindala, mis eraldab akumulatsioonitsooni ablatsioonitsoonist, kui aastane akumulatsioon ja ablatsioon on võrdsed.
Kuna globaalne soojenemine on tõsiseks ohuks Euroopa liustikele, on paljude liustike akumulatsioonitsooni alumine ots liikunud mägedest kaugemale. Selle põhjuseks on asjaolu, et keskmise temperatuuri tõustes liigub lumeliin (punkt mäel, mille kohal lumi püsib aastaringselt) mäest edasi.
Enamik Euroopa liustikke on taandumas, mis tähendab, et igal aastal on ablatsioon (lume ja jää kadu) suurem kui akumulatsioon (lume ja jää lisandumine).[3]
Akumulatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Erinevaid protsesse, mille abil liustik saab massi, nimetatakse akumulatsiooniks. Lumesadu on liustiku kogunemise ehk akumulatsiooni kõige ilmsem vorm. Laviinid, eriti järskudes mägikeskkondades, võivad liustikule lisada ka massi. Muud meetodid on näiteks tuulega puhutud lume sadestumine; vedela vee, sealhulgas vihmavee ja sulavee külmumine ning jää ujuva ala laienemine. Lumesadu on valdav kogunemisvorm, kuid konkreetsetes olukordades võivad muud protsessid olla olulisemad akumulatsioonis. Näiteks laviinid, mis kuhjuvad korraga suurtes kogustes.[4]
Akumulatsiooni saab mõõta liustiku ühes punktis või liustiku mis tahes piirkonnas. Ühikuks on meetrid: 1-meetrine akumuleerumine tähendab, et selle piirkonna täiendav jäämass, kui seda pöörata vette, suurendaks liustiku sügavust 1 meetri võrra.[5]
Kõrgmaismaal on liustike moodustamiseks peamine allikas talvised sademed lume kujul. Talvisel perioodil saavad liustikud tugevaid tahkeid sademeid ja ka langenud sademeid, mis kogunevad liustiku kohale ja see suurendab selle massi. Üldiselt kuulub suurem osa liustikke sellesse kategooriasse. Vaid vähestel liustikel toimub suveajal akumulatsioon. Kohtades, kus akumuleerumine toimub peamiselt talveperioodil ja ablatsioon suvehooajal, nimetatakse tavaliselt talvel akumuleeruvateks liustikeks.[6]
Alpi liustikud[muuda | muuda lähteteksti]
Alpi liustike ellujäämine sõltub akumuleerumistsooni püsivast olemasolust. Tihti on akumulatsioonialal madalad väärtused, alla 30% ning need näitavad ühtlase akumuleerumistsooni puudumist, mis viib liustiku olulisele hõrenemisele. See hõrenemine ilmneb sageli olulise marginaalse languse, uute kivimi paljandite tekkimise ja pinnakõrguse languse tõttu akumuleerumistsoonis. Põhja-kaskaadides on 12-st uuritud liustikust 9 olulist akumuleerumistsooni, mis iseloomustavad hõrenemist, äärmist langust või tekkinud aluspõhja piirkonda. Pikisuunalise profiili hõrenemistegur f, mis näitab akumuleerumistsooni otsaosa hõrenemise suhet, on kõigi liustike korral 0,6, mis on üheks akumulatsiooniala hõrenemise näitajaks. Kui akumuleerumistsooni hõrenemise ja kumulatiivse massitasakaalu suhe on üle 0,5 liustiku korral, siis akumuleerumisvöönd on märkimisväärselt hõrenenud. Ilma ühtlase akumulatsioonialata ei prognoosita, et need liustikud praegust kliimat ega tulevast täiendavat soojenemist üle elaksid. Külgnevate liustike ellujäämise prognoos on erinev, kui tulemused erinevad märkimisväärselt. See rõhutab ohtu, et liustiku ellujäämist ektrapoleeritakse.[7]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Accumulation zone". et.wikipedia.org. 27.09.2019. Vaadatud 14.04.2020.
- ↑ "Massibilanss". et.wikipedia.org. 20.04.2019. Vaadatud 15.04.2020.
- ↑ "Accumulation and accumulation area". Geography Site. 25.10.2006. Vaadatud 14.04.2020.
- ↑ Glaciers. Knight. 1999. Lk 31-34.
- ↑ W. S. B. Paterson (1981). The Physics of Glaciers. Lk 43.
- ↑ Amit Kumar (26.08.2014). "Winter Accumulation Glacier". link.spinger.com. Vaadatud 15.04.2020.
- ↑ Mauri Pelto (jaanuar 2010). "Forecasting Temperate Alpine Glacier Survival from Accumulation Zone Observations". ResearchGate. Vaadatud 15.04.2020.