Erosioonibaas

Allikas: Vikipeedia

Erosioonibaas ehk uuristusbaas on veekogu veetaseme kõrgus, millesse vooluveekogu voolab.

Erosioonibaasist madalamale ei saa vooluveekogu sängi uuristada.

Erosioonibaasiks on tavaliselt selle veekogu pind, millesse jõgi voolab. Näiteks Emajõe erosioonibaasiks on Peipsi järve veetase.

Erosioonibaasi ja jõe sängi absoluutkõrguse erinevusest sõltub, kas ülekaalus on põhja- või küljeerosioon. Ülemjooksul domineerib reeglina põhjaerosioon. See tähendab, et jõed on vähe looklevad ja tihti lõikunud sügavalt maapinda, moodustades sälk-, kanjon- ja kuristikorge. Alamjooksul on ülekaalus küljeerosioon, mis teeb jõed looklevaks ehk meandreerunuks. Jõeorud on tavaliselt, kas mold-, lamm- või sängorud.

Kohalikuks erosioonibaasiks võib olla ka väiksema languga jõelõik. Sellist erosioonibaasi nimetatakse suhteliseks erosioonibaasiks.

Teoreetiliselt võiks jõgedel välja kujuneda tasakaaluline pikiprofiil. See tähendab olukorda, kus jõe igas punktis on kuhjav tegevus kulutavaga tasakaalus. See saab juhtuda siis, kui erosioonibaas pole geoloogilises mõttes pika aja jooksul muutunud. Tegelikkuses sellist olukorda ei eksisteeri, sest erosioonibaasi kõrgused kõiguvad ja muutuvad pidevalt väga mitmesugustel põhjustel. Neotektoonilise maakerke tõttu langeb näiteks Põhja-Eesti jõgede erosioonibaas. Eesti suurima langusega Pihkva järve suubuva Piusa jõe erosioonibaas aga hoopis tõuseb, sest Peipsi järv valgub põhjaosa kiirema kerkimise tõttu aeglaselt lõunasse.

Eristatakse erosioonibaasi absoluutset ja suhtelist muutust. Absoluutne erosioonibaasi muutus on veekogu pinna, näiteks merepinna kõrguse muutus. Merepinna tase võib tõusta näiteks pooluste lähedal oleva mandrijää sulamisel. Erosioonibaasi suhtelise muutuse korral jääb erosioonibaasi absoluutne kõrgus samaks, kuid muutub jõe kesk- või ülemjooksu kõrgus ehk muutuvad kõrgussuhted suudme ja ülemjooksu vahel.