Leonhard Ritt

Leonhard Ritt

Sünninimi	Emil Alexander Grünwaldt
Muud nimed	Leonhard Ritt, Rudolf Simson
Sündinud	30. mai 1892 Kudina vald, Tartumaa
Surnud	20. juuli 1947 (55-aastaselt) New York, USA
Haridus	Petrogradi Tehnikainstituut
Eriala	insener
Sõjaväeline haridus	Petrogradi Nikolai Sõjaväeinseneride kool Ohvitseride elektrotehnika kool
Sõjaväe teenistused	Venemaa keisririik 1913–1918 Vene SFNV 1918–1919 Eesti vabariik 1919–1924
Sõjad	Esimene maailmasõda Venemaa kodusõda Eesti Vabadussõda

Leonhard Ritt (sünninimega Emil Alexander Grünvaldt; 30. mai 1892 Kudina vald, Tartumaa – 20. juuli 1947 New York, Ameerika Ühendriigid) oli inseneriharidusega Eesti sõjaväelane (leitnant). Võitles alates 25. märtsist 1918 Punaarmees ning tuli 24. mail 1919 koos ligikaudu 700 mehega Eesti Vabariigi poole üle.

Lapsepõlv ja noorus

Leonhard Ritt sündis 30. mail 1892 Kudina vallas ja tema nimi oli tollal Emil Alexander Grünwaldt. Nime muutis ta teadmata põhjustel Punaarmees teenides. Kõrghariduse sai Petrogradi Tehnikainstituudis, kus õppis inseneriks. 1913. aasta oktoobris astus ta sõjaväeteenistusse ja määrati 2. Siberi sapööripataljoni. 1914. aasta juulis siirdus ta vabatahtlikult Petrogradi elektrotehnika tagavarapataljoni, täiendades ennast samal ajal Petrogradi Nikolai Sõjaväeinseneride Koolis, selle lõpueksamite sooritamise järel aga ülendati 1. detsembril 1914 lipnikuks. Järgmise aasta jaanuaris lähetati ta ohvitseride elektrotehnika kooli, mille ta 10. aprillil 1915 lõpetas. Seejärel määrati ta 12. armee staabi raadiojaama nooremohvitseriks ja 10. veebruaril 1916 ülendati alamleitnandiks. Selsamal aastal viidi ta üle sõjavägede ülemjuhataja staapi, kus nimetati elektrijaama ülema abiks ja ülendati novembris leitnandiks.

Teenistus Punaarmees ja Eesti sõjaväes

10. jaanuaril 1918 lähetati ta Prantsuse sõjaväe saatkonna juurde teenima. Tänu punaste võimuletulekule Petrogradis astus Ritt enda väitel oma ülema käsul punaväkke, kus teenis roodu- ja pataljoniülemana, seejärel aga määrati 1918. aasta augustis äsja moodustatud 1. Tallinna eesti kommunistliku kütipolgu komandöriks. Sellel ametikohal osales Ritt Uurali piirkonnas lahingutes valgekaartlaste vastu kuni 1918. aasta novembrikuu lõpuni, mil polk viidi üle Eestisse, et selle hõivamisele kaasa aidata. Eesti kütiväed said Eestisse tungides tänu mobilisatsioonidele ja vabatahtlike lisandumisele kõvasti mehi juurde ning seetõttu hakati 1919. aasta märtsis moodustama 1. Eesti kütidiviisi, mille komandöriks määrati 7. märtsil Leonhard Ritt.

Diviisiülemana võttis Ritt osa lahingutest Eesti rahvaväe vastu, aga kui sõjaõnn pöördus punaste vastu, otsustas Ritt 24. mail 1919 Pihkva all Eesti poole üle tulla. Temaga tuli kaasa veel ligikaudu 700 Eesti punast kütti, kuigi Ritt ise väitis, et neid oli 1000. Riti ja tema meeste ülejooksmise tõttu tekkis punaste rindesse auk, mille Eesti väed ära kasutasid, et vallutada vastase vägedest läbi tungides Pihkva. Ritt jätkas leitnandina võitlust Eesti rahvaväes, kus ta määrati 9. jalaväepolgu 8. roodu ülemaks. Ta võttis osa lahingutest landesveeri vastu, kus teda tabas mürsukild, mis lõi tal välja seitse hammast.

Elu pärast Vabadussõda

Vabadussõja järel määrati Ritt ohvitseride reservi ja komandeeriti 1920. aasta märtsis Posti Peavalitsusse, kus ta asus tööle esimese järgu tehnikuna. Hiljem töötas ta peatehniku asetäitjana ja alates 22. juulist 1920. aastal peatehniku ajutisse kohusetäitjana. Muude tööde kõrvalt tuli Ritil ka juhatada peavalitsuse maja remontimist.

21. septembril 1920 arreteeriti Leonhard Ritt süüdistatuna võltsdokumentide abil aktsiisivalitsusest piirituse väljavõtmises ja selle müümises, kuigi Ritt ise väitis, et tema pole dokumentide võltsimises süüdi ja inimene, kes pidi aktsiisivalitsuse osakonnajuhatajalt allkirja saama, ei leidnud teda üles ja võltsis otsimise vaevast pääsemiseks tema allkirja (piirituse saamiseks oli vaja esitada aktsiisivalitsusele sellekohane nõudekiri). Riti süüasja uurimist ei saadud lõpetada, sest ta põgenes 1921. aasta 5. veebruaril, kui teda vanglast kohtupalati prokuröri juurde viidi. Nooremvalvur Kusma Schaldöbinit, kes pidi Ritti valvama, süüdistati põgenemisele kaasa aitamises. Valvur ise aga väitis, et ta ei lasknud Ritil teadlikult põgeneda, vaid see juhtus tema hooletuse tõttu. Ritt küsis nimelt temalt luba minna oma korterisse pesu vahetama ja Schaldöbin andiski selle. Ritil õnnestus korterist tagaukse kaudu väljuda ja uks lukku keerata, mistõttu valvur ei saanud talle järgneda. Valvur püüdis veel Ritti otsida, kuid tulutult, ja naasis vanglasse Riti põgenemisest teatama. Ka Schaldöbinit ei õnnestunud kohtul karistada, kuna ka tema põgenes ja erinevalt Ritist jäigi ta leidmata.

Võltsläbiotsimised

Pärast põgenemist võltsis Ritt endale politseiniku dokumendid Rudolf Simsoni nimele ja hakkas neid kasutades teostama inimeste kodudes läbiotsimisi, mille käigus ta röövis paljude rikaste Tallinna kaupmeeste vara. Üks sedalaadi juhtum leidis aset Eugen Hahni kodus, kelle juurde tuli 10. juunil 1921 kaks libapolitseiniku, kes otsisid tema korteris läbi ettekäändega, et kahtlustavad Hahni kellegi Altermanni varjamises. Seekord lahkusid nad midagi kaasa võtmata, kuigi leidsid Hahni kirjutuslaua sahtlist suurema summa raha. 17. juuni õhtul ilmus üks nendest ehk Leonhard Ritt uuesti Hahni juurde, et jälle Altermanni otsida, ja vaatas kõigepealt üle tema kontori. Pärast seda käskis ta Hahnil ennast ka korterisse lasta ja kui Hahn oli ukse avanud, lõi Ritt talle nööri sisse mässitud tinatükkidega pähe. Hahn jäi aga teadvusele, jooksis tänavale ja hakkas karjuma, aga kui inimesed kohale tulid, oli Ritt juba jõudnud põgeneda.

Veel üks sedalaadi juhtum oli 28. augustil 1921, kui Ritt ja kaks teist inimest Oskar Grünbergi korteris järjekordse "läbiotsimise" korraldasid. Nad leidsid Grünbergi kodust rahakapi ja üks libapolitseinik käskis selle avada, kuid Grünberg keeldus. Seetõttu käskis politseinik Grünbergi arreteerida ning jättis kaks ülejäänud politseinikku teda valvama, tühjendades ise samal ajal rahakapi, kus oli peaaegu 3 miljoni marga väärtuses vara.

Tabamine ja kohtuprotsess

20. septembril 1921 teatas Aleksei Bogdanow politseisse, et keegi August Weiserik pakkus talle 25 000 marga eest kuldkõrvarõngaid, kuid hind tundus Bogdanowile kuldkõrvarõngaste kohta kahtlaselt odav. Järgmisel päeval läks Bogdanow koos kriminaalpolitsei ülema abiga selle mehe juurde, kes oli neid kõrvarõngaid müüa pakkunud, ja pärast tema arreteerimist saadi teada, et ta oli need ja palju muud vara saanud edasimüümiseks Leonhard Ritilt. Leonhard Ritt oli elanud politsei käest põgenemise järel Weiseriki korteris, mida tõendasid paljud Riti asjad, mis Weiseriki korterist leiti, kuid Ritt ise oli pärast Weiseriki kinnivõtmist lahkunud. Hiljem sai politsei teate, et Ritt varjab ennast Adolf Baumanni korteris, ja sealt Ritt 24. septembril ka tabati. Kohtuistungil võttis Ritt nii Grünbergi juures toimunud kui ka paljude teiste varguste puhul süü omaks, kuid selles, mis leidis aset Hahni juures, ei tahtnud ta ennast alguses süüdlaseks tunnistada. Kohus aga luges tema süü tunnistuste najal tõendatuks. Weiserik ja Baumann eitasid oma süüd ja väitsid, et nemad ei teadnud, millisel teel see vara oli saadud. Ritt mõisteti neljaks aastaks vangiroodu, Weiserik ja Bauman tunnistati õigeks ning lasti vabaks. Ritt oli vangis 24. septembrist 1921 kuni 15. oktoobrini 1924.

Elu välismaal

1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse järel süüdistati Ritti selles osalemises ja ta saadeti Eestist välja. Ritt asus elama Argentinasse ja võttis taas kasutusele oma sünninime Emil Grünwald. Argentinas hakkas ta tööle meremehena. 1925. aastal siirdus Grünwald Antwerpenisse Belgias, kus jätkas töötamist meremehena. Ta kuulus Belgia ja Ameerika Ühendriikide vahet sõitnud auriku Baron Murray meeskonda. 20. veebruaril 1928 lahkus Grünwald Baron Murraylt, kui see Ühendriikides peatus, ja kavatses mõne teise laevaga sealt minema sõita, kuid leidis tööd puusepana ja jäi illegaalselt Ühendriikidesse. Ta kolis New Yorki, kus alustas kooselu ameeriklanna Patricia Morleyga, kellega ta sai kaks last. 1942. aastal tuli välja, et Grünwald oli kogu selle aja elanud Ühendriikides ebaseaduslikult, ning ta anti kohtu alla, ent teda ei jõutud riigist välja saata, sest 1947. aasta 20. juulil ta suri 55-aastaselt.

Isiklikku

Sündis 30. mail 1892 Tartumaal Kudina vallas Johan ja Karoline Emilie Grünwaldi neljanda lapsena. Emil Grünwald abiellus 1912. aastal Tallinnas Alide Zovaga, kellega ta sai 1913. aastal tütre. Kui Grünwald 1924. aastal Eestist välja saadeti, jäid naine ja tütar temast maha. 1928. aastal hakkas Grünwald koos elama Patricia Morleyga, kellega tal sündis kaks poega (1941. ja 1942. aastal). 1935. aastal sai Grünwald tütrelt teada, et Alide oli lasknud nende abielu lahutada.