Läänemeremaade Nõukogu

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.

Läänemeremaade Nõukogu (LMN) (inglise Council of the Baltic Sea States (CBSS) asutati 5.–6. märtsil 1992, kui Kopenhaagenis kohtusid Taani ja Saksa välisministrite kutsel Soome, Rootsi, Norra, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Venemaa välisministrid ning Euroopa Komisjoni esindajad. Kohtumise eesmärgiks oli tugevdada ja tihendada vastastikust koostööd Läänemere-äärsete riikide vahel.

Välisministrite kohtumise lõppdokumendina kinnitati Kopenhaageni deklaratsioon, mis sai aluseks Läänemeremaade Nõukogu (LMN, CBSS - Council of the Baltic Sea States) asutamisele. Island liitus Läänemeremaade Nõukoguga 1995. aasta maikuus Gdanskis toimunud välisministrite kohtumisel. 12. liikmena osaleb LMNi töös ka Euroopa Komisjon.

LMNi koostöös osaleb tänaseks päevaks ka 10 vaatlejariiki: Ukraina, USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Holland, Slovakkia Hispaania, Rumeenia ja Valgevene.

LMNi kõrgeim põhikirjajärgne tööorgan on välisministrite istung. Välisministrite istungid toimuvad iga kahe aasta tagant. Seni viimane arvult 18. LMN välisministrite kohtumine toimus 05.- 06. juunil 2013 Kaliningradis. Järgmine LMN välisministrite kohtumine toimub 2015. a. juunis Eestis.

Läänemeremaade valitsusjuhtide tippkohtumised toimuvad kord kahe aasta jooksul. Kohtumised ei ole LMNi ametlik struktuuriline koostisosa, küll aga on need poliitiliseks ja tööalaseks suuna-andjaks. Kuna LMNi osa regionaalse koostöö koordineerijana on kasvanud, on suurenemas ka valitsusjuhtide tippkohtumiste määrav roll LMNi arengus ja organisatsiooni töö hindamisel.

Tippkohtumisi on toimunud üheksa: Visbys (3.-4. mai 1996), Riias (22.-23. jaanuaril 1998), Koldingis (12.-13. aprillil 2000), Peterburis (10. juunil 2002), Laulasmaal (Eesti eesistumise lõpus 21. juunil 2004), Reykjavikis (7.-8. juunil 2006), Riias (3.-4.juunil 2008), Vilniuses (1.-2. juunil 2010) ja Stralsundis, (30.-31. mail 2012).

2013 aasta 5. aprillil korraldas Venemaa LMN eesitujana peaministrite erakorralise kohtumise St. Peterburis.  Toimunud kohtumine oli jätk 2010. aastal Helsingis alanud „Baltic Sea Action Summiti“ protsessile, kuid Venemaa oli tippkohtumise toodud LMN egiidi alla. Kohtumisel kiitsid peaministrid heaks ühisdeklaratsiooni.

Välisministrite istungite vahelisel ajal korraldab Läänemeremaade Nõukogu tööd Vanemametnike Komitee (VAK, CSO - Committee of Senior Officials), mis koguneb keskmiselt kord kuus. Komitee on peamine institutsioon, mis koordineerib töögruppide tegevust ja keskne organ, kuhu koondub informatsioon regioonis eri valdkondades toimuvast koostööst.

Eesistujariigi abistamiseks loodi 1998. a. sügisel LMNi Alaline Sekretariaat asukohaga Stockholmis. Sekretariaadi ülesanne on abistada eesistujat tehnilises, organisatoorses ja analüütilises töös. Lisaks süstematiseerib ja säilitab Sekretariaat institutsiooni tegevusega seotud dokumente ja haldab LMNi kodulehekülge http://www.cbss.org.

LMN institutsiooni töö üldise järjepidevuse ja sujuvuse tagamiseks kasutatakse nn troika formaati, mis koosneb eelmisest, ametis olevast ja tulevasest eesistujariigist. Praegu kuuluvad troikasse Saksamaa, Venemaa ja Soome.

LMNi eesistumine toimub aastaste juulikuus algavate ja juunikuuga lõppevate perioodide kaupa. Eesistujariigi välisminister on nõukogu töö poliitiline organiseerija, samuti juhib ta nõukogu tööd. Eesistuja määrab aasta töö põhisuunad oma eesistumisprogrammiga.

LMNi olulisemad koostöösuunad võeti vastu Läti eesistumise ajal 2008. aastal, mil käivitus ulatuslik LMNi reformimise programm. Eesmärgiks oli muuta organisatsiooni tegevus efektiivsemaks, enam ekspertide koostööle tuginevaks ning projektipõhiseks, samuti paremini koordineerida koostööd teiste võrgustikega regioonis. 3.-4.juunil 2008 toimunud valitsusjuhtide kohtumisel kinnitati LMNi pikaajalised prioriteedid[1], milleks olid:

  • Keskkond
  • Majanduslik areng
  • Energia
  • Haridus ja kultuur
  • Tsiviilühiskonna turvalisus

Soome eesistumise ajal, 2013-2014, reformeeriti seniseid koostöösuundi ning uuteks prioriteetideks seati kolme valdkonna arendamine[2]:

  • regiooni identiteet
  • jätkusuutlikkus
  • tsiviiljulgeolek

Samuti kinnitati Soome eesistumise ajal uued koostöösuunad ja olulisimad elemendid Vilniuse deklaratsioonielluviimise dokumendis („Visioon Läänemere regiooni arengust kuni 2020“)[3].

Alates 2014 aasta juulikuust võttis LMN eesistumise üle Eesti.

Eesti on olnud LMN eesistujaks aastail 1993-1994 ja 2003-2004. Eesti lähtub oma eesistumise prioriteetide välja töötamisel järjepidevusest ja kinnitatud Eesti pikaajalistest prioriteetidest nagu keskkond, inimkaubandus, hariduse ja kultuuri ning muinsuskaitse alane koostöö.

Eesti jaoks on LMN üks paljudest Läänemere piirkonna mitmepoolses valitsustevahelises koostöös tegutsevatest organisatsioonidest. Eesti on LMNi pragmaatilisemaks ja projektipõhisemaks kujundamise üks suuremaid toetajaid. Leiame, et koostöö Läänemere regiooni erinevate koostööformaatide vahel võiks olla nähtavam, rollijaotus selgem ja tegevus koordineeritum. Eestile on oluline LMN-is loodud ja töötav võrgustik ning toimiv poliitilise dialoogi foorum ministrite või valitsusjuhtide kohtumiste raames.

Soome eesistumise ajal, 2013-2014, lõpetati töö organisatsiooni uute prioriteetide väljatöötamisega.

Koostöö teiste formaatidega

LMN panustab Euroopa Liidu Läänemere strateegia elluviimisse, olles vastutav strateegia kolme prioriteedi eest:

http://www.balticsea-region-strategy.eu/

LMN teeb koostööd kümne vaatlejariigi ja seitsmeteistkümne organisatsiooni/ strateegilise partneriga.

http://www.cbss.org/council-2/cooperation/http://www.balticsea-region-strategy.eu/

LMN teeb koostööd kümne vaatlejariigi ja seitsmeteistkümne organisatsiooni/ strateegilise partneriga.

http://www.cbss.org/council-2/cooperation/

Läänemeremaade Nõukogu koduleht: www.cbss.org

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Declaration on the reform of the Council of the Baltic Sea Stateshttp://www.am.gov.lv/en/cbss/Summit-CBSS/declaration-on-reform/
  2. Decision by the Council of the Baltic Sea States on the Revision of Long Term Priorities
  3. Vilnius Declaration 2010 on A Vision for the Baltic Sea Region by 2020[1]
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "V.C3.A4lisministeerium" ei kasutata eelnevas tekstis.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]