Poola kui aken Euroopasse[muuda | muuda lähteteksti]

Poola oli kahe maailmasõja vahelisel ajal Eesti jaoks mitmes kultuurivaldkonnas aknaks Euroopasse. Poola teater oli Lääne-Euroopaga tihedais sidemeis, Eestis lavastati aga poola dramaturgiat väga palju: selle vastu tunti huvi juba vabariigi alguses 1920. aastatel. Üks Eesti teatriajaloo nimekamaid näitlejaid ja lavastajaid Ants Lauter tõi 18. detsembril 1938 Estonia teatri lavalaudadele Włodzimierz Perzyński (1877–1930) näidendi “Kergemeelne õde” (“Lekkomyślna siostra”). Selles mängisid mitmed Eesti kuulsad näitlejad, näiteks Ants Eskola (Janek Topolski) ja Kaarel Karm (Olzevski). Sama näidendit lavastati ka Nõukogude ajal 1957. aastal Lydia Koidula nimelises Pärnu Draamateatris (lavastaja Arnold Sikkel).

Eesti Vabariigi teatrites lavastati Gabriela Zapolskat kahel korral: Töölisteatris “Preili Maliczewska” (“Panna Maliczewska”) ja Vanemuises “Moraalne proua” (“Moralna pani”). Teine Eesti nimekas lavastaja Leo Kalmet tõi 1940. aastal, mil Poola oli juba okupeeritud, Draamateatris lavale näidendi “Tseesar ja inimene” (“Cezar i czlowiek”). Need on vaid mõned näited Poola dramaturgiast Eesti lavalaudadel. Arvestades seda, kui suur osa Eesti teatri repertuaarist moodustas Poola dramaturgia, võib veendunult öelda, et Poola kultuur mängis Eesti teatri kujunemisel suurt rolli.

Hendrik Lindepuu tõlkis 1996. aastal eesti keelde kahe maineka poola teatrikriitiku Małgorzata Semil ja Elżbieta Wysińska “Tänapäeva teatri leksikoni” (“Słownik współczesnego teatru”). Tema sõnul on poola teater väga mõjuv ning eripärane, milles mängib oma rolli poolakate kuninglik ja katoliiklik ajalugu. Lindepuu on eesti keelde tõlkinud sadu poolakeelseid teoseid nii dramaturgiast kui ka kirjandusest laiemalt. Tema huvi poola kultuuri vastu tekkis 1980. aastatel eelkõige kirjaniku Henryk Sienkiewiczi, lavastaja ja teatriuuendaja Jerzy Grotowski ning režissööri Andrzej Wajda filmi “Tuhk” mõjudel, mille järel hakkas ta iseseisvalt poola keelt õppima. Andrzej Wajda on võõrkeelsele Oscarile kandideerinud filmi “Katõn” autor, mis räägib 1940. aastal Punaarmee kätte vangi langenud poola ohvitseridest. Eesti president Toomas Hendrik Ilves andis filmi valmimise järel Wajdale Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgi. Lindepuu sõnul on tema vaimne eeskuju Poola kirjanik Czesław Miłosz, kelle suur mustvalge foto asub tema töölaua ees seinal. “Kui olen väga väsinud, tõstan pilgu Miłoszile, vaatame veidi tõtt ja… tõlgin edasi. Tema fotosid on mul seintel kõige rohkem, tegemist on minu jaoks kõige suurema autoriteedi ja eeskujuga, tõelise kirjandustitaaniga!” sõnab Lindepuu Eesti Päevalehe intervjuus. Lisaks peab ta lugu veel kirjanikest nagu Marek Hłasko, Gustaw Herling-Grudziński, Stanisław Ignacy Witkiewicz ja Leszek Kołakowski.

Huvitaval kombel on eesti keelde tõlgitud koguni viis Poola filosoofi Leszek Kołakowski teost, samas kui meie naabrite läti, leedu ja soome keelde pole teda pea üldse tõlgitud. Võib öelda, et eestlastel on ses osas vedanud. Lindepuu sõnab: “Miks ma olen Kołakowskit nii palju tõlkinud ja tõlgin kindlasti ka edaspidi? Seepärast, et tema traditsioone väärtustav mõttemaailm ja tema metafüüsiline skeptitsism on mulle lähedased; seepärast, et ta kirjutab keerulistest asjadest lihtsalt ja kirjutab paganama hästi.” Lindepuu esimene kokkupuude Kołakowskiga oli hoopis teatriga seotud: 1989. aastal käis Lindepuu vaatamas Wrocławi Poola Kaasaegse Dramaturgia Festivalil Kołakowski näidendit. Poola president Aleksander Kwaśniewski annetas 2005. aastal Hendrik Lindepuule Poola riigi kõrge autasu I järgu Kuldse Teeneteristi viljaka tõlketegevuse eest. 2019. aastal pärjati Lindepuu Poola kõige olulisema tõlkeauhinnaga Transatlantyk Award. Samal aastal sai tõlkija August Sanga nimelise luuletõlke auhinna Anna Świrszczyńska poola keelest tõlgitud luuletuse "Talunaine" eest. Olgu need luuletused kahes keeles ka ära toodud.

Poola dramaturgia on Eesti teatrielus tänaseni olulisel kohal. Poolas kuulutati 2004. aasta kirjanik Witold Gombrowiczi aastaks, mistõttu tõi Eesti praeguse aja üks tugevamaid lavastajaid Elmo Nüganen Toruńi teatris lavale Gombrowiczi "Laulatuse". Seda peetakse üheks kõige sügavamaks ja keerulisemaks tekstiks Poola dramaturgias – ka Nüganen nentis, et kui tükk ebaõnnestub, võib kukkumine olla väga kõrge. Nüganeni kätetöö oli aga suurepärane ning see lõi laineid ka Poola teatrielus endas. Kriitikud võrdlesid Nüganeni lavastust Poola teatri korüfeede Jerzy Jarocki ja Jerzy Grzegorzewski töödega ning mitmed arvustajad nimetasid Nüganeni “Laulatust” aasta parimaks lavastuseks.

Fail:Witold Gombrowicz'i "Laulatus" (lavastaja Elmo Nüganen, 2004).jpg

Witold Gombrowicz'i "Laulatus" (lavastaja Elmo Nüganen, 2004)

Aare Toikka lavastas 2008. aastal VAT teatris “Nürnbergi” (autor Wojciech Tomczyk). Lavastaja ise on rääkinud, kuidas teatritüki idee sündis. Eesti teatriajaloo üks tugevamaid näitlejaid Aarne Üksküla ja lavastaja Toikka soovisid lavale tuua mõnda poliitilise alatooniga lugu. Nii jõuti “Nürnbergini”, mida üks Poola intendant Toikkale soovitas. Tükk on traagilise varjundiga lugu Poola ametiühingu Solidaarsuse aegsest (1980. aastate) nõukogude reaalsusest. Autor Tomczyk ise sõnas oma teose kohta järgmist: “Mind huvitas psühholoogiline protsess, inimeste vastastikused suhted, samuti nende suhted Poola Rahvavabariigi ajalooga. See viimane on erakordselt huvipakkuv, lausa eksootiline /.../. Mind ei huvitanud siis mitte niivõrd eriteenistused, vaid manipulatsiooni mehhanism, mida kõigele lisaks kasutatakse niisama, ilma põhjuseta. Aga kellegi manipuleerimiseks ei pea olema luureohvitser. Iga päev võime veenduda, et meie avalik elu on mingi kummituslik illusioonide teater, täielik fiktsioon.” Seega võib öelda, et tegu on põneva poola looga, mis tegelikult ei puuduta vaid poolakaid. See lugu räägib kohati igaühest, ka eestlastest.

Poolas mängis polkovnikut (keda Eestis kehastas Üksküla) Janusz Gajos. Gajos on näitleja, keda inimesed kogu endises sotsialismileeris tunnevad Janekina kaasaegsest Poola telesarjast “Neli tankisti ja koer” (1966–1970).

VAT teatri “Nürnbergi” esietendusel oli kohal ka Tomczyk ise. Aare Toikka sõnab: “Ja esimene asi, mida ta [Tomczyk] peale esietendust mulle ütles, oli: “Issand, ma tunnen seda näitlejat [Ükskülat], ma tean teda filmidest!” Võib olla oli see ka viisakusjutt, aga autor arvas, et meie versioon “Nürnbergist” oli parim, mida ta on näinud.” Film, millest Tomczyk näitleja Üksküla ära tundis, oli ilmselt “Saatana pisar” (“Łza księcia ciemności”), mis valmis 1992. aastal Poola-Eesti ühistööna. Filmi režissöör oli poolakas Marek Piestrak. Kuivõrd oli tegu ulmefilmiga, pani linateose helisema Sven Grünberg. Filmist võtsid osa nii Eesti kui ka Poola näitlejad, kusjuures Eesti poolelt pandi mängu tõeline raskekahurvägi (Jüri Järvet, Aarne Üksküla, Lembit Ulfsak, Ita Ever, Egon Nuter jpt), mis näitab, et Eesti jaoks oli see film ja ühistöö üsna oluline. Poola näitlejatest mängisid peaosasid Hanna Dunowska ja Tomasz Stockinger.

Fail:Aarne Üksküla ja Tomasz Stockinger filmis "Saatana pisar" (1992).jpg

Aarne Üksküla ja Tomasz Stockinger filmis "Saatana pisar" (1992)

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Avestik, R. Aarne Üksküla. Fotosulg. Tallinn 2017.
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. Eesti teatri lavastuste andmebaas: http://www.lavakas.ee/tmm/?valik=lavabaas&page=1&s_nimi=1957
Kaugema, T. Poola dramaturgia kipub kui kogreluu eesti teatritele kurku kinni jääma, UUSI POEESE. Postimees 5. detsember 1996. Viimati loetud 24.06.2020: https://kultuur.postimees.ee/2493817/poola-dramaturgia-kipub-kui-kogreluu-eesti-teatritele-kurku-kinni-jaama-uusi-poeese.
Kukk, M. "Poola kuningas" Hendrik Lindepuu: kui jumal on andnud mulle tohutu töövõime, siis miks peaksin selle raisku laskma? Delfi 20. oktoober 2019. Viimati loetud 24.06.2020: https://lood.delfi.ee/eestinaine/ajakirjalood/poola-kuningas-hendrik-lindepuu-kui-jumal-on-andnud-mulle-tohutu-toovoime-siis-miks-peaksin-selle-raisku-laskma?id=87637391.
Lindepuu, H. Draamafestival toob Eestisse Elmo Nüganeni tipplavastuse. Postimees 30. august 2005. Viimati loetud 24.06.2020: https://www.postimees.ee/1494783/draamafestival-toob-eestisse-elmo-nuganeni-tipplavastuse
Mägi, R. Hendrik Lindepuu: “Tõlkija roll muutub üha tähtsamaks.” Vooremaa 6. juuni 2020. Viimati loetud 24.06.2020: https://www.vooremaa.ee/hendrik-lindepuu-tolkija-roll-muutub-uha-tahtsamaks/.
Pullat, R. Versailles’st Westerplatteni. Eesti ja Poola suhtes kahe maailmasõja vahel. Estopol. Tallinn 2001.
VAT Teatri kodulehekülg, täpsemalt http://www.vatteater.ee/et/lavastused/19/nurnberg.html.

Poland as a window to Europe[muuda | muuda lähteteksti]

During the Interwar period, Poland was a window to Europe for Estonia in many fields of culture. Polish theatre had tight connections with Western Europe. Polish drama was frequently staged in Estonia, already soon after the creation of the republic, in the 1920s. In December 18, 1938, one of the most famous actors and theatre directors in the history of Estonian theatre Ants Lauter brought to stage in the theatre Estonia Włodzimierz Perzyński’s (1877–1930) play “Reckless sister” (“Lekkomyślna siostra”). Several renowned Estonian actors such as Ants Eskola (Janek Topolski) and Kaarel Karm (Olzevski) acted in the play. The same play was also staged during the Soviet era (1957) in Pärnu Lydia Koidula Drama Theatre (director Arnold Sikkel).

In Estonia, Gabriela Zapolska’s plays were staged twice: “Miss Maliczewska” (“Panna Maliczewska”) in Workers’ Theatre and “Moral Lady” (“Moralna pani”) in Vanemuine. Another popular Estonian director Leo Kalmet staged “Caesar and the Person” (“Cezar i człowiek”) in Drama Theatre in 1940, when Poland was already occupied. These are just a few examples of Polish drama on Estonian stages. Considering how much of the repertoire of Estonian theatre was Polish dramaturgy, it can be said with conviction that Polish culture played a major role in the development of Estonian theatre.

In 1996, Hendrik Lindepuu translated “The Lexicon of Contemporary Theatre” (“Słownik współczesnego teatru”) by two prestigious Polish theater critics, Małgorzata Semil and Elżbieta Wysińska, into Estonian. According to him, Polish theatre is very influential and unique, which is largely due to the royal and Catholic history of Poland. Lindepuu has translated hundreds of Polish works, drama and other literature, into Estonian. His interest in Polish culture started in the 1980s thanks to the influence of the writer Henryk Sienkiewicz, director and theatre innovator Jerzy Grotowski and the movie “Ash” by director Andrzej Wajda. After this he started to study Polish on his own. Andrzej Wajda is the author of the Oscar Best Foreign Language Film-nominated “Katyn”, which is about Polish officers who had fallen prisoner to the Red Army in 1940. After the completion of the film, the President of Estonia Toomas Hendrik Ilves awarded Wajda the Order of the Cross of Terra Mariana 3rd class award. According to Lindepuu, his intellectual example is the Polish writer Czesław Miłosz, whose large black and white photograph is on the wall in front of his desk. “When I am very tired, I look at Miłosz, we look at each other for a while and… I continue translating. On my walls, his photos figure the most, as he is for me the greatest authority and example, a true literary titan!” Lindepuu states in the Päevaleht’s interview. In addition to that, he also highly esteems writers Marek Hłasko, Gustaw Herling-Grudziński, Stanisław Ignacy Witkiewicz, and Leszek Kołakowski.

Interestingly, as many as five works by the Polish philosopher Leszek Kołakowski have been translated into Estonian, while almost none have been translated into Latvian, Lithuanian, and Finnish. It can be said that Estonians have been lucky in this respect. Lindepuu says: “Why have I translated Kołakowski so much and why will I certainly continue to do so? Because his way of thinking, which values traditions, and his metaphysical skepticism are close to me; because he writes of complex things simply and he writes damn well.” Lindepuu's first contact with Kołakowski was theater-related instead: in 1989, Lindepuu attended a play written by Kołakowski at the Polish Festival of Contemporary Dramaturgy in Wrocław.

In 2005, the President of Poland, Aleksander Kwaśniewski, presented Hendrik Lindepuu with the 1st Class Gold Cross of Merit for fruitful translating. In 2019, Lindepuu was awarded the Transatlantyk Award, the most important translation award in Poland. In the same year, the translator received the August Sang Poetry Translation Award for the translation of Anna Świrszczyńska's poem "The Peasant Woman". The poem is presented below in the two languages.

Polish dramaturgy still plays an important role in Estonian theatre. In Poland, 2004 was declared the year of Witold Gombrowicz, which is why Elmo Nüganen, one of Estonia's best directors of today, staged Gombrowicz's "Wedding" at the Toruń Theater. It is considered to be one of the deepest and most complex texts in Polish drama – Nüganen also stated that if the piece fails, the fall can be very high. However, Nüganen's work was excellent, and it also made waves in the Polish theatre scene itself. Critics compared Nüganen's production to the works of Polish theater choreographers Jerzy Jarocki and Jerzy Grzegorzewski, and several critics named Nüganen's "Wedding" the best production of the year.

In 2008, Aare Toikka staged Wojciech Tomczyk’s “Nuremberg” at the VAT Theatre. He has spoken about how the idea of the theatre piece was born. Aarne Üksküla, one of the strongest actors in the history of Estonian theatre, and director Toikka wanted to bring a story with a political undertone to the stage. This is how they got to "Nuremberg", which one Polish intendant recommended to Toika. The piece is a tragic story about the Soviet reality during the time of the Polish trade union Solidarity (1980s). The author Tomczyk himself said the following about his work: “I was interested in the psychological process, people's mutual relations, as well as their relation with the history of the Polish People's Republic. The latter is extremely interesting, even exotic /.../. I was not so much interested in the time’s special services, but in the manipulation mechanism, which, moreover, is used in the same way, for no reason. But you don't have to be an intelligence officer to manipulate someone. Every day we can become convinced that our public life is a ghost theatre of illusions, a complete fiction.” Therefore, it can be said that this is an exciting Polish story that does not really only concern itself with Poles. This story speaks about everyone, including Estonians.

In Poland, the Polkovnik was played by Janusz Gajos (In Estonia by Aarne Üksküla). Gajos is an actor who people from all around the former Socialist Block recognize as Janek from the Polish TV show “Four Tank-Men and a Dog” (1966–1970).

Tomczyk himself was present at the premiere of VAT Theater’s "Nuremberg". Aare Toikka says: “And the first thing he [Tomczyk] said to me after the premiere was: “Oh God, I know this actor [Üksküla], I know him from the movies!” It may have been courtesy, but the author stated that our version of "Nuremberg" was the best he had ever seen.” The film that Tomczyk recognized the actor Üksküla from was probably “Łza księcia ciemności” (The Devil's Tear), which was made in 1992 as a Polish-Estonian collaboration. The film was directed by Marek Piestrak. As it was a science fiction film, Sven Grünberg made the soundtrack. Both Estonian and Polish actors took part in the film, while several top actors from Estonia took part in the movie (Jüri Järvet, Aarne Üksküla, Lembit Ulfsak, Ita Ever, Egon Nuter, etc.), which shows that this film and the collaboration were quite important for Estonians. Among Polish actors, Hanna Dunowska and Tomasz Stockinger starred in the film.

Kasutatud kirjandus:

Avestik, R. Aarne Üksküla. Fotosulg. Tallinn 2017.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. Eesti teatri lavastuste andmebaas: http://www.lavakas.ee/tmm/?valik=lavabaas&page=1&s_nimi=1957.

Kaugema, T. Poola dramaturgia kipub kui kogreluu eesti teatritele kurku kinni jääma, UUSI POEESE. Postimees 5. detsember 1996. Viimati loetud 24.06.2020: https://kultuur.postimees.ee/2493817/poola-dramaturgia-kipub-kui-kogreluu-eesti-teatritele-kurku-kinni-jaama-uusi-poeese.

Kukk, M. "Poola kuningas" Hendrik Lindepuu: kui jumal on andnud mulle tohutu töövõime, siis miks peaksin selle raisku laskma? Delfi 20. oktoober 2019. Viimati loetud 24.06.2020: https://lood.delfi.ee/eestinaine/ajakirjalood/poola-kuningas-hendrik-lindepuu-kui-jumal-on-andnud-mulle-tohutu-toovoime-siis-miks-peaksin-selle-raisku-laskma?id=87637391.

Lindepuu, H. Draamafestival toob Eestisse Elmo Nüganeni tipplavastuse. Postimees 30. august 2005. Viimati loetud 24.06.2020: https://www.postimees.ee/1494783/draamafestival-toob-eestisse-elmo-nuganeni-tipplavastuse.

Mägi, R. Hendrik Lindepuu: “Tõlkija roll muutub üha tähtsamaks.” Vooremaa 6. juuni 2020. Viimati loetud 24.06.2020: https://www.vooremaa.ee/hendrik-lindepuu-tolkija-roll-muutub-uha-tahtsamaks/.

Pullat, R. Versailles’st Westerplatteni. Eesti ja Poola suhtes kahe maailmasõja vahel. Estopol. Tallinn 2001.

VAT Teatri kodulehekülg, täpsemalt http://www.vatteater.ee/et/lavastused/19/nurnberg.html.

Roomakatoliku kirik Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Kahe maailmasõja vahelisel ajal oli vähemusrahvuste osakaal Eesti rahvastikust väga väike. Eesti katoliiklased olid peamiselt poolakad ning venestunud poola sõjaväelased ja ametnikud. Osa neist lahkus pärast esimest maailmasõda seoses rahvusriikide loomisega. Asutav Kogu kuulutas 28. mail 1919. aastal luteri kiriku Eesti riigikirikuks, mille tagajärjel pühkisid Eestimaa tolmu veel mitmed katoliiklased.

21. sajandi Eesti on üsna ateistlik – puudub riigikirik ja usuõpetus koolides ning suur osa rahvastikust ei identifitseeri end religiooni kaudu. Vaadates Eesti külade- ja tänavapilti, jäävad silma peamiselt luteri kirikud. Siiski on Eestis ka käputäis roomakatoliku pühakodasid, mis on siin elavate poolakate või nende esivanematega tihedalt seotud. Järgnevalt tuuakse välja mõned 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ehitatud roomakatoliku kirikud, mis olid tihedalt seotud siinse poola elanikkonna kasvuga.

Tartu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirik

Tartu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirik ehitati Tähtvere pargi lähistele 1862...1895.-1899. aastatel. Kuivõrd 1914. aastal algas esimene maailmasõda, ei jõutud kirikut lõpuni viimistleda. Rahva seas nimetati seda pühakoda poola kirikuks.

Kuigi Tartu linna ehib umbes 20 kirikut, on see linna ainuke roomakatoliku pühakoda. Märkimisväärne on ka asjaolu, et pühapäeva hommikul toimub Neitsi Maarja kirikus missa kõigepealt poola ja vene keeles ning seejärel alles eesti keeles.

Tartu katoliku kirikus toimus Pilsudski surma puhul 1935. aasta mais leinajumalateenistus, millest võtsid lisaks kohalikele poolakatele osa ka Tartu linnapea Aleksander Tõnisson, Poola konsul Johan Sepp, Rootsi konsul ning mitmed kõrged kaitseväelased. Pilsudskile pühendatud leinajumalateenistusi peeti ka teistes Eesti katoliku kirikutes, näiteks Tallinnas ja Narvas.

Rooma-Katoliku Pühavaimu kirik Valgas

Teine üks vähestest roomakatoliku kirikutest asub piiriäärses linnas Valgas. Rooma-Katoliku Pühavaimu (varem Ristija Johannese) kirik valmis 1907. aastal. Pärast seda, kui 19. sajandi lõpus sai Valga endale raudteeühenduse, kasvas linna katoliiklaste arv 400-ni. Valga katoliku kiriku ehitamisest võtsid osa nii leedu kui ka poola raudteelased. Esimese maailmasõja ajal lisandus neid juurde, sest raudteelaste seas oli palju leedulasi ja poolakaid.

Kirikul puudub torn, sest tollane Vene tsaarivalitsus ei andnud selle püstitamiseks luba.

Pärast sõja lõppu 1918. aastal langes koguduse liikmete arv umbes 50-ni. Valgalaste kogudus oli Tartu Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kiriku abikogudus. Nõukogude ajal oli Pühavaimu kiriku saatus sarnane teiste pühakodadega: seda kasutati lao ja võimlana. Lisaks kannatasid katoliiklased tagakiusamise all, mille tõttu nende arv vähenes veelgi. Kirik taastati 1990. aastal. Alates 1980. aastatest seisis kirik ilma katuseta ning selle üldine olukord oli üsna täbar. Vabariigi taastamise järel viidi läbi restaureerimistööd ning 1995. aastal peeti pärast mitmekümne aastast pausi jõulumissa.

Narva Püha Antoniuse kirik

Narva katoliku kogukonna tekkelugu on sarnane Valgaga. 19. sajandi lõpus saabus Poola linnast Łódźist umbes tuhat kangrut, sh palju katoliiklasi. Poola katoliiklased ostsid endale 1873. aastal kahekordse maja, kus neil oli võimalik jumalateenistusi läbi viia. Peagi jäid ruumid aga väikeseks ning Narva linnavolikogu eraldas kogudusele 1900. aastal tasuta maad. Kiriku nurgakivi rajati 1903. aastal ja 1907. aastal pühitseti kirik Püha Antoniusele.

Kirik sai vabadussõjas Punaarmee suurtükitules kannatada, kuid pühakojale see saatuslikuks ei saanud, sest alla kukkus vaid apsiidi torn. Missad toimusid regulaarselt 1944. aastani, mil linna elanikkond evakueeriti. Teise maailmasõja käigus sai kahjustada vaid kiriku katus. Kuigi pühakoda suutis kolmele sõjale ja märtsipommitamisele vastu pidada (pärast teist maailmasõda oli Narva linna 3550 hoonest taastamiskõlbulikud vaid 198), sai kirikule saatuslikuks 1980. aastal toimunud Moskva suveolümpiamängud. Nimelt toimus purjeregatt Tallinnas ning seega kardeti, et üle Narva jõe saabujad näevad linnas esimese asjana kiriku varemeid. Seega otsustati pühakoja varemed täielikult lammutada. Tänapäeval tegutseb Narvas katoliku kogudus.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Archives Portal Europe: https://www.archivesportaleurope.net/ead-display/-/ead/pl/aicode/EE-RA/type/fa/id/EAA.5425.

Kogu Warssawi leinarüüs. Postimees (1886–1944), nr. 132, 16. mai 1935. Digar.

Juske, J. Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: kuidas Moskva olümpiamängud hävitasid Narva katoliku kiriku. Delfi 16. juuni 2018. Viimati loetud 24.06.2020: https://forte.delfi.ee/news/juskegaavastamas/jaak-juskega-kadunud-eestit-avastamas-kuidas-moskva-olumpiamangud-havitasid-narva-katoliku-kiriku?id=82665009.

Pullat, R. Versailles’st Westerplatteni. Eesti ja Poola suhtes kahe maailmasõja vahel. Estopol. Tallinn 2001.

Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kiriku kodulehekülg: https://www.neitsimaarja.ee.

Rahvusarhiivi Fotoinfosüsteem Fotis.

The Roman Catholic Church[muuda | muuda lähteteksti]

During the interwar period, ethnic minority groups made up a tiny fraction of the Estonian population. On the contrary, most Estonian Catholics were ethnic or russified Poles, e.g. soldiers and civil servants. Many chose to leave Estonia after it became independent in the wake of the First World War. Another reason was the Constituent Assembly's declaration on May 28, 1919, which gave Lutheranism the status of state religion. 21st century Estonia is quite atheistic – there is no state church or religious education in schools, and a large part of the population identifies themselves as atheist. Looking at pictures of Estonian villages and streets, Lutheran churches are often the most glaring buildings. However, there are also a handful of Roman Catholic churches in Estonia, which are closely connected with the Poles living here or their ancestors. In this text, Roman Catholic churches built in the late 19th and early 20th centuries, which were closely linked to the growth of the Polish population living here, are discussed.

The Church of the Immaculate Conception of the Blessed Virgin Mary

The Church of the Immaculate Conception of the Blessed Virgin Mary in Tartu was built near Tähtvere Park in the years 1862...1895–1899. As the First World War began in 1914, the church could not be completed. Among the people, this shrine was called the Polish Church. Although the city of Tartu is adorned with about 20 churches, it is the only Roman Catholic church in the city. It is also noteworthy that on Sunday morning the Mass in the Church of the Virgin Mary is held first in Polish and Russian and only then in Estonian. Memorial service on the occasion of Pilsudski's death in May 1935 in the Tartu Catholic Church (Fotis. Originally published in Postimees on May 16, 1936). In addition to the local Poles, the mayor of Tartu Aleksander Tõnisson, the Polish consul Johan Sepp, the Swedish consul and several high-ranking members of the Defense Forces also took part in the service. Memorial services dedicated to Pilsudski were also held in Catholic churches of other Estonian cities, such as Tallinn and Narva.

The Roman Catholic Church of Holy Spirit in Valga

Another one of the few Roman Catholic churches in Estonia is located in the border town of Valga. The Roman Catholic Church of the Holy Spirit (formerly the Church of John the Baptist) was completed in 1907. After Valga got a railway connection at the end of the 19th century, the number of Catholics in the city increased to 400. Both Lithuanian and Polish railwaymen took part in the construction of the Valga Catholic Church. During the First World War, their numbers grew since there were many Lithuanians and Poles among the railwaymen. The church does not have a tower because the Russian tsarist government did not give permission to erect it. After the end of the war in 1918, the number of church members dropped to about 50. The congregation of Valga was an auxiliary congregation of the Church of the Immaculate Conception of the Virgin Mary in Tartu. During the Soviet era, the fate of the Church of the Holy Spirit was similar to that of most other churches: it was used as a warehouse and gym. In addition, Catholics suffered persecution, which further reduced their numbers. The church was restored in 1990. From the 1980s, the church was without a roof, and its general condition was rather uncertain. After the restoration of the republic, restoration work was carried out in the church, and in 1995, after a break of several decades, a Christmas Mass was held. Today the church is located on Maleva Street.

St. Anthony's Church in Narva

The history of the Narva Catholic community is similar to that of the one in Valga. At the end of the 19th century, about a thousand weavers, including many Catholics, arrived from the Polish city of Łódź. In 1873, Polish Catholics bought themselves a two storey house, where they could hold services. Soon, however, the premises were became too small for the growing community, and in 1900 the Narva City Council allocated free land to the congregation. The cornerstone of the church was built in 1903 and in 1907 the church was consecrated to St. Anthony.

The church sustained damage in the Red Army artillery fire during the War of Independence, but this did not become fatal for the church: only the apse tower of the temple fell. Masses took place regularly until 1944, when the city's population was evacuated. During the Second World War, only the roof of the church was damaged. Although the church was able to withstand three wars and the March bombing (after World War II, only 198 of the 3,550 buildings in Narva were eligible for restoration), the 1980 Moscow Summer Olympics ended up being fatal to the church. Namely, the sailing regatta took place in Tallinn, and thus it was feared that those arriving across the Narva River would see the ruins of the church as the first thing in the city. Therefore, it was decided to completely demolish the ruins of the church. Today, there is once again a Catholic congregation in Narva.

Sources:

Archives Portal Europe: https://www.archivesportaleurope.net/ead-display/-/ead/pl/aicode/EE-RA/type/fa/id/EAA.5425.

Kogu Warssawi leinarüüs. Postimees (1886–1944), nr. 132, 16. mai 1935. Digar.

Juske, J. Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: kuidas Moskva olümpiamängud hävitasid Narva katoliku kiriku. Delfi 16. juuni 2018. Viimati loetud 24.06.2020: https://forte.delfi.ee/news/juskegaavastamas/jaak-juskega-kadunud-eestit-avastamas-kuidas-moskva-olumpiamangud-havitasid-narva-katoliku-kiriku?id=82665009.

Pullat, R. Versailles’st Westerplatteni. Eesti ja Poola suhtes kahe maailmasõja vahel. Estopol. Tallinn 2001.

Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kiriku kodulehekülg: https://www.neitsimaarja.ee.

Rahvusarhiivi Fotoinfosüsteem Fotis.

Poola töölised Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

W. Ziemleviczi, Poolakate Rahvuslise Ühingu juhi andmetel oli Eestis 1930. aastal umbes 1500–2000 poolakat, kellest suur osa tuli Eestisse enne esimest maailmasõda või selle ajal meistrite ja töölistena. Sellest hoolimata oli Poola-Eesti majanduslik (sh kaubanduslik) läbikäimine alles algusjärgus.

Eesti-Poola majanduslikud suhted hakkasid paranema 1930. aastatel, mille taga võib näha mitme soodsa seiga kokku langemist. Esiteks kirjutati 1928. aastal alla Poola-Eesti vahelisele kaubanduslikule lepingule, mille senine puudumine oli suhete arengut takistanud. Teisalt mõjutas suhete arengut 1929. aastal vallandunud ülemaailmne majanduskriis, mis sundis seniseid majanduslikke suhteid (nt Lääne-Euroopaga) tahes-tahtmata muutma. Kolmandaks püüdis Eesti kahe ilmasõja vahel oma naabritega nii poliitilisi kui ka majanduslikke suhteid parandada. Kuigi poliitilisel tasandil kukkus see üritus läbi, võib öelda, et majandussuhetes jõuti enne 1939. aastat edusamme teha.

Lisaks hakkas Eesti majandus 1930. aastate teisel poolel jõudsalt kasvama. Tööjõu vajadus suurenes nii riiklikul tasandil kui ka jõukamates taludes. Siinkohal langes kokku kaks tendentsi: põllumajandustoodangu kasv (mis kohati kutsuti esile riiklikul tasandil) ning tööjõuvõimelise elanikkonna linna kolimine. Sega asus riik otsima võimalikke viise, kuidas tööjõupuuduse probleemi lahendada.

Pärast pikki kõnelusi ja kirjavahetusi Poola, Läti ning teiste rahvusvaheliste ametivendadega allkirjastas riigihoidja Konstantin Päts 8. detsembril 1937. aastal Eesti-Poola vahelise poola põllutööliste kasutamise lepingu, mille tagajärjel tuli Eestisse mitu tuhat poola töölist. Eelkõige loodeti Läti abile, kel oli vastav kogemus juba olemas. Tol ajal oli Schengeni ala alles kauge tulevik ning inimeste liikumine polnud niivõrd lihtne nagu täna. Seega pidid eestlased ja poolakad leppima kokku transpordiküsimustes ka naaberriikidega.

Poola põllutööliste osas on säilinud Eesti Põllutöökoja leping, mis anti välja paralleelselt nii eesti kui ka poola keeles. Selles määratleti lepingu tingimused, näiteks tööaeg, palgad, kindlustus ning hoolekanne.

Kuid mis oli selles lepingus erilist? Lepinguga määrati, et poola töölised ei tohi saada vähem palka kui kohalikud töölised. Lisaks palgale pidi tööandja pakkuma tasuta “nõuetele vastava ja sooja korteri” ning “voodi ühes puhaste heinte või õlgedega täidetud kotiga”. Tööandja kohustus tasuma ka sõidukulud ning vajadusel arstiabi. Lisaks olid poolakad tööst vabastatud näiteks 3. mail ja 11. novembril, mil olid Poola riigipühad. Eesti tööandjad pidid arvestama ka Poola katoliku kiriku traditsioonide ja pühadega.

Kas ja kui suur oli tööjõupuudus päriselt, on iseküsimus. Näiteks ajaleht Tööliskoja Teataja kirjutas 1937. aasta augustis, et “meie põllumeeste juhid nii väga ei varja, et tööliste puudust õieti ei olegi /.../. Põllutöökoja esimees A. Jürman ütles päris avalikul viimasel Põllutöökoja üldkoosolekul, et Poola põllutööliste sissetoomine on oma otstarbe täitnud, kuna see aitas alandada põllutööliste palganõudmisi.”

Kasutatud materjalid:

Eesti Põllutöökoja Leping (saadaval digaris)

Eesti Rahvusarhiiv

Uus Eesti, nr 53, lk 24. 23. veebruar 1939.

Polish workers in Estonia[muuda | muuda lähteteksti]

According to W. Ziemlevicz, the head of the Polish National Association, there were about 1,500–2,000 Poles in Estonia in 1930, most of whom came to Estonia before or during the First World War as masters and workers. Nevertheless, the economic and commercial relations between Poland and Estonia was still in its infancy.

Estonian-Polish economic relations began to improve in the 1930s, behind which can be seen coincidence of several favourable circumstances. Firstly, a trade agreement was signed between Poland and Estonia in 1928, the lack of which had hindered the development of relations. On the other hand, the Great Depression in 1929 forced the current Estonian economic relations (e.g. with Western Europe) to change. Lastly, countries from Finland to Poland sought to improve both political and economic relations with its neighbors between the two world wars to strengthen their security. Although at political level the attempt failed, it can be said that economic relations improved successfully until 1939.

Furthermore, the Estonian economy began to grow strongly in the second half of the 1930s. The need for labor force increased both at the national level and in more prosperous farms. At this point as well can be seen the coincidence of two aspects: the growth of agricultural production (which in a way was caused by the actions of the state) and urbanization. So the state was facing a problem: how to solve the growing labor force shortage?

After long discussions and correspondence with Poland, Latvia, and other international counterparts, the State Elder of Estonia Konstantin Päts signed an agreement between Estonia and Poland on the use of Polish agricultural workers on December 8, 1937, as a result of which several thousand Polish workers came to Estonia. Latvia has had the relevant experience already, so especially her assistance was expected. The Schengen Area was still a distant future and the border crossing was not as easy as it is today. Thus, Estonians and Poles also had to agree on transport issues with neighboring countries.

With regard to Polish agricultural workers, the agreement of the Estonian Agricultural Workshop has been preserved, which was issued in parallel in both Estonian and Polish. It defined the terms of the contract, such as working hours, wages, insurance, and welfare.

But what was special about this agreement? It stipulated that Polish workers could not be paid less than local workers. In addition to the salary, the employer had to offer free of charge a "compliant and warm apartment" and a "bed with a bag filled with clean hay or straw". The employer was also obliged to pay travel expenses and medical care if needed. In addition, Poles were laid off for example on Polish public holiday days on May 3 and November 11. Estonian employers also had to take into account the traditions and holidays of the Polish Catholic Church.

Whether there was a real need for additional labor force is a question. For example, the newspaper Tööliskoja Teataja wrote in August 1937 that “the leaders of our farmers do not hide so much that there is no shortage of workers /.../. A. Jürman, the chairman of the Agricultural Workshop, said overtly at the last general meeting of the Agricultural Workshop that the introduction of Polish agricultural workers has served its purpose as it helped to diminish the salary demands of agricultural workers.”