Elmo Nüganen

Allikas: Vikipeedia
"Mandariinide" tegija Elmo Nüganen 6. jaanuaril 2014 välisministeeriumi kultuuripreemia kätteandmisel

Elmo Nüganen (sündinud 15. veebruaril 1962 Jõhvis) on eesti näitleja, teatri- ja filmilavastaja.

Aastal 1982 lõpetas Elmo Nüganen Tallinna 4. Tehnikakooli rätsepa eriala. Aastatel 1982–1983 õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist ning 1988. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu näitlejana.

Aastatel 1988–1992 töötas ta Ugala teatris näitleja ja lavastajana.

Aastatel 19982002 oli ta EMA Kõrgema Lavakunstikooli õppejõud, XX lennu kursuse juhendaja.

Alates 1992. aastast on ta Tallinna Linnateatri peanäitejuht. 1999. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

Elmo Nüganen on abielus Linnateatri näitleja Anne Reemanniga. Peres kasvab kolm tütart: Saara, Maria-Netti ja Sonja.[1]

Lavastusi Linnateatris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rolle Linnateatri lavastustes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Töid väljaspool Linnateatrit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rolle mujal[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Peer Gynt (Henrik Ibseni "Peer Gynt"; Eesti Draamateater; 1997)
  • Guy Montag (Ray Bradbury "451 kraadi Farenheiti"; Moskva teater Et Cetera; 2007)

Rolle Ugala teatris[muuda | redigeeri lähteteksti]

1988–1989

  • krahv Ulrich Zinsdorff ("Vennad Lautensackid")
  • Kolu-Per ("Röövlitütar Ronja")
  • Õudu ("Sinder-Vinder")
  • Peter ("Iha jalakate all")
  • kardinal ("Becket ehk Jumala au")
  • Jack ("Charley tädi")
  • Mark ("Aed ilma mullata")

1989–1990

  • Kurt ("Rummu Jüri")
  • kodanik Kloun ("Mäng")
  • File ("Vihmameister")

1990–1991

  • Cooper ("Kass tulisel plekk-katusel")
  • Pantalone; Celio; Hansuke; teener Brighella ("Armastus kolme apelsini vastu")

1991–1992

  • Collin Fenwick ("Rohukannel")

1992–1993

  • Jermolai Lopahhin ("Kirsiaed")

Muud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elmo Nüganen on mänginud telelavastuses "Soo" (Teleteater 1992), teleseriaalis "Vabariigi valvur" (ETV 1994–1995) ning filmides "Ainus pühapäev" (Tallinnfilm 1990) ja "Suflöör" (Freyja Film 1993).

Mängufilmi "Nimed marmortahvlil" režissöör ja stsenaariumi autor (Taska Film 2002). 5. oktoobril 2006 esilinastus Nüganeni teine film "Meeletu" (ETV ja Taska Film 2006).[2] Film valmis Jaan Tätte näidendi "Meeletu" põhjal.

  • Mängufilm "Seenelkäik" (2012) (tegelaskuju: bensiinijaama müüja)
  • Mängufilm "Mandariinid" (2013) (tegelaskuju: Markus)

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1986: Voldemar Panso nimeline noore näitleja preemia
  • 1992: Ants Lauteri nimeline preemia
  • 1994: Peterburi rahvusvahelise teatrifestivali "Baltiiski Dom" parima lavastaja ja parima kõrvalosatäitja preemia
  • 1993, 1996, 2000: Teatrikunsti aastapreemia – parim lavastaja
  • 1996: Eesti Vabariigi kultuuripreemia
  • 1996, 2000: Linnateatri kolleegipreemia - parim lavastaja
  • 1996: Vabariikliku teatrifestivali "Draama '96" lavastaja- ja meesnäitleja preemia Peterburi rahvusvahelise teatrifestivali "Baltiiski Dom" parima meesnäitleja preemia
  • 1997: Peterburi Akadeemilise Draamateatri parima lavastaja aastapreemia "Kuldne Sofitt 1997"
  • 1998: Venemaa Teatritegelaste Liidu eripreemia
  • 1999: Vabariikliku teatrifestivali "Draama '99" lavastajapreemia
  • 1999: Eesti Vabariigi teenetemärk: III klassi Valgetäht teenete eest teatrikunsti vallas, Tallinna Linnateatri ülesehitamise eest
  • 1999: Eesti Vabariigi kultuuripreemia 1999. aasta loominguliste saavutuste eest
  • 2000: Valgetähe III klassi teenetemärk
  • 2001: Venemaa riiklik kunstipreemia
  • 2002: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste poolt omistatud aunimetus Riigikaitsesõber 2002 ning sellega kaasnev mõõk - filmi eest "Nimed marmortahvlil", kui Eesti riigi kaitsmist toetava tegevuse eest Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia
  • 2002: debüüdiauhind filmi eest "Nimed marmortahvlil"
  • 2004: 15. oktoobril tõi Nüganen Poolas Toruni Wiliam Horzyca teatris välja Witold Gombrowiczi näidendi "Laulatus", mis pälvis Opole festivalil "Poola klassika" lavastaja-, kunstniku- ja 2 näitlejapreemiat.[3]
  • 2005: Linnateatri kolleegipreemia - parim lavastus – "Tõde ja õigus.Teine osa"
  • 2005: Festivali Draama 2005 väliskriitikute preemia lavastuse "Tõde ja õigus. Teine osa" eest
  • Festivalil "Draama 2005" sai Nüganen väliskriitikute eriauhinna[4]
  • 2007: Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemia (30 000 kr)[5] ja Eesti Teatriliidu aastapreemia 2006 lavastuse "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." eest
  • 2009: teatri parima lavastaja aastaauhind
  • 2010: Eesti Teatri aastapreemia parimale lavastajale
  • 2011: Tšehhovi mälestusmedal

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Andri Maimets: Elmo Nüganen: meil on kohutavalt vedanud, postimees.ee, 12. veebruar 2007
  2. "Kes? Mis? Kus? 2008, lk. 246
  3. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 352
  4. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 354
  5. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 368

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]