Ants Eskola

Allikas: Vikipeedia

Ants Eskola (kuni 1935. aastani Gerhardt Esperk; 17. veebruar 1908 Tallinn14. detsember 1989 Tallinn) oli eesti näitleja ja laulja. Aastatel 19301979 osales ta üle 25 teatritükis ja filmis.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ants Eskola sündis Tallinnas raamatupidaja ja põllumehe peres.

Ka tema vend Olev Eskola oli näitleja.

Eskola näitlejakarjäär algas 1925. aastal Estonia teatris, kus esines 1941. aastani sõnalavastustes ja ooperikoomikuna. Aastail 1941–1946 veetis pagendatuna Solikamskis. Pärast seda alustas tööd Rakvere Teatris ja jälle Estonias. Aastatel 1949–1965 töötas Tallinna Draamateatris ning 1966–1983 Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris.

Ta oskas ka hästi maalida.

Eskola näitlemisele oli omane väljendusvahendite vähesus, loomulikkus ja lihtsus. Tema rollides tulid esile peened ja sügavad psühholoogilised varjundid.

ENL-i (1934) ja ETL-i (1952) liige. Õppis 191824Tallinna Reaalkoolis ja 1924-25 Riigi Kunsttööstuskoolis (Günther Reindorffi graafikaklass). Võeti 1925. aastal teater Estonia õpperühma, töötas 192541 ja 194749 Estonias, 1947 Rakvere teatris, 194965 Draamateatris ning 196683 Noorsooteatris. 194146 oli väljasaadetuna Solikamskis. 1930. aastal abiellus baleriini Elli Kubjasega, kellega tal oli kaks last. 1947. aastal abiellus teist korda Estonia baleriini Veera Leeveriga, kellega oli tal üks laps. Suri 14. juulil 1989.

Aastal 2008 valmis Ants Eskola elust dokumentaalfilm "Ants Eskola: olla või mitte olla". Filmi stsenarist, lavastaja ja produtsent on Ants Eskola lapselaps Kristjan Paul Virve.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ants Eskola (Gerhard Esperk) sündis 1908. aastal 17. veebruaril Tallinnas. Isa on sündinud Virumaal Toolses. Lühikese aja oma lapsepõlvest elas Ants oma ema, isa, õdede ja vendadega Rakveres. Ema on sündinud Tallinnas. Peres oli neil viis last – kolm poissi ja kaks tüdrukut. [1] Oma lapsepõlve meenutab ta väga ilusate emotsioonideg: "Isa ostetud Uku talu Keila jõe ääres oli meile, lastele, suureks rõõmuks. Veetsime päevad jõe ääres ja vees. Sõitsime oma tehtud parvega jõgepidi, öösiti püüdsime nattadega vähki, otsisime kivide alt lutse."[2]

Eskola oli loomult vaikne ja unimüts, kuid see ei välistanud aegajalt lapselikke lollusi, mis on väiksele poisile omased. Lapsest saadik oli ta hea joonistaja ning maalija. Kooliteed alustas ta Tallinna I Reaalkoolis. Sealt läks ta üle Riigi Kunsttööstuskooli. Selles koolis toimus ka väga suur muutus tema elus. Seal kõneldi kunstist ja kritiseeriti seda. Tekkisid omapärased väljendused ja žargoon. Ants on öelnud, et selles koolis võttis kunstimaailm teda oma võimsa tiiva alla. [3]

Jõudmine teatri juurde[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eskola esimene kokkupuude lavalolemisega ja teatritegemisega oli juhuslik. Ühe koolipeo jaoks lavastati H. Hofmannsthali ühevaatuseline näidend "Tiziani surm". Ühte tegelast selles etenduses mängis Ants Eskola. Selle kogemuse läbi avastas ta endas täiesti uue külje – ta nautis laval publiku ees olemist. Teda lummas kellegi teise mängimine ja see, et publik teda vaatab. See oli väike roll, aga saatuslik esimene lavalolemine. Esimene kord laval ja midagi oli justkui kellelegi, millelegi ära antud – teatrile. Sellest hetkest peale hakkas Eskola otsima aina rohkem võimalusi, kuidas lavale saada. Sõprade kaudu sattus ta väikesesse näiteringi, mille juhiks oli Hilda Vernik.[4]

Teekond teatrisse ja esimesed aastad lavalaudadel[muuda | redigeeri lähteteksti]

1925. aasta suvi oli Eskolale murranguline. Estonia teatrisse toimus noorte vastuvõtt, kuhu ka Ants koos oma näiteringikaaslastega läks. Tollasesse teatrisse otsiti uusi noori talente. Neid hindas auväärne komisjon: Ants Lauter, Erna Vilmer, Hilda Gleser, Hugo Laur ja Karl Jungholz. Katsed läksid Eskolal edukalt ja sügisest oli ta Estonia teatri uus näitleja. Temaga koos võeti teatrisse vastu veel Meta Luts, Kaarel Karm, Vidrik Gutman, Rita Deinhart ja Elfride Kena. Esimene lavastus, millega algas Eskola lavatee, oli L. Lunzi "Lindprii", kus ta mängis röövlit. [5]

Kunstikool jäigi Eskolal lõpetamata, kuna teater neelas kogu tema aja maksimaalselt. Ta ise kirjeldab seda aega järgnevalt: "Teater neelas kõik minu aja ja väga raske oli sealt isegi korraks ära lipata. Olin ka siis seal, kui mind otseselt ei vajatud. Mulle näis, et seal sünnib nii palju huvitavat, ja kui mind seal pole, jääb see kõik nägemata, kuulmata. Olin rahul sellega, et olen väike rattake selles suures teatrimehhanismis." [6]

Eskolal puudus teatriharidus, kõik lavalolemiseks vajalik tuli tal endal avastada. Tuli luua oma süsteem, katsetada ja seda kõike ilma eelteadmisteta. See pani Eskola tööle ja motiveeris teda tegutsema.

1927. aastal läks Eskola aega teenima Tallinna Üksikusse eskadroni, kuhu teda sokutati, et ta saaks teatrile lähemal olla. Ajateenimisest vabanes ta aasta pärast ja oli aeg tagasi naasta teatrisse, kus algasid juba raskemad ajad. Tema koht teatris oli täidetud. Talle anti võimalus jääda teatri juurde ootama ja kui tööd oli, maksti talle etenduste pealt. Mõne aja möödudes vabanesid teatri kohad ja Eskola võeti taas Estonia teatrisse palgaliseks näitlejaks.

Eskola veetis enamuse oma ajast teatris, isegi siis, kui tal seal midagi teha ei olnud. Päevad teatris kolleegide keskel ja rolle tehes lavalaudadel oligi talle n-ö teatrikool. 1930. aasta suvel abiellus Eskola noore baleriini Elli Kubjasega.

Ka Eskola tee operetini oli juhuslik. Agu Lüüdik pakkus talle rolli ühes uues operetis. See oli taas koht, mis avardas Eskola näitlejaampluaad, see oli talle justkui teatrikool teatris. Operett avas Eskolas hoopis uusi külgi. Ta sai seal vabalt improviseerida, liikuda ja häält kasutada. Opereti vastu tal isiklikku suurt huvi polnud, aga kuna see oli hästi tasustatud, siis võttis ta selle töö ka maksimaalselt vastu.

Eskolal oli looduse poolt kaasa antud ilus hääl, aga et lava peal ikkagi professionaalselt laulda, tuli seda koolitada. Ta õppis laulu itaallanna Armanda degli Abbati juures. Hiljem on ta veel õppinud ooperilauljanna Helmi Eineri juures. [7]

Reisimine ja elu „Estonia” näitlejana[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eskola on avardanud oma maailmapilti maailmas ringi rännates. Tol ajal oli see üsna keeruline, aga siiski 1934. aastal leidis ta nutika noore inimesena lahenduse, kuidas sõita oma esimesele välisreisile Prantsusmaale ja Inglismaale. See aasta oli Eskolale väga õnnelik, kuna tema pere suurenes ühe liikme võrra: sündis tütar Tiina.

Teatrihooajal 1934/35 jõudis näitleja Eskola järgmisele trepiastmele oma karjääris. Talle anti võimalus mängima hakata peaosi ka draamalavastustes (Hlestakov Gogoli "Revidendis") .

Teise suurema reisi oma elus võttis Eskola ette 1938. aastal, sõites Inglismaale, Prantsusmaale ja Saksamaale.

Sõda ja elu Solikamski vangilaagris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene nõukogude hooaeg teatris 1940/41 katkes Eskola jaoks ootamatult. Käis sõda ja sellega seoses saadeti Eskola Euroopa ja Aasia piirimaile Solikamski vangilaagrisse. Sõjaperiood oli Eskolale väga raske. Ta koges palju, oli raskelt haige, kuid tuli sellest kõigest välja.

Selgi perioodil ei jäänud Eskola teatrikaugeks. Eskola talent sai rakendust Solikamski teatri kultuuribrigaadi näitetrupi ridades, kus oli ligi 30 liiget. 1946. aasta kevadel sõitis näitetrupp ringreisile, kuid Eskola jäi taas väga haigeks ja ta oli sunnitud haiglasse minema. Kui ta sealt välja sai, määrati ta uuele töökohale kunstnike ateljeesse. Pärast seda saatis Estonia teatri peanäitejuht ametliku kirja, milles Eskolat kui teatris vajalikku jõudu välja nõuti. Sõjast tagasi tulles ootas Eskolat ees kurb uudis – sõja eest põgenesid ära teisele poole maakera tema naine ja lapsed, mindi jäädavalt ja alatiseks.

Naasmine teatrisse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne koduteatrisse minemist töötas ta olude sunnil lühikest aega ka Rakvere teatris. 1947. aasta kevadel alustas Eskola taas tööd Estonias, mis asus nüüd kinos "Gloria Palace", kuna Estonia maja oli sõjajärgselt varemeis. Estonia oli nüüd kombinaatteater: draama, ooper, operett, ballett. Juhtivateks näitlejateks olid Kaarel Karm, Aino Talvi, Heli Viisimaa, Paul Pinna ja Hugo Laur. [8] 1947. aastal suri Eskola isa.

Aega möödus ja Eskola eluteele sattus uus armastus. Perekondlikud elud ühendati 1947. aastal Estonia baleriini Veera Leeveriga. 1948 sündis nende perre tütar Irene.

Draamateatri periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

1949. aasta märtsis sai valmis Estonia teatrimaja, mis oli sõjas rusudeks pommitatud ja näitlejad said tagasi kolida oma vanasse majja. Siis toimus ka draamatrupi eraldamine ooperi- ja balletitrupist ning ühinemine Draamateatriga. Niialgaski Eskola elus Draamateatri ajajärk.

Eskola on ise tähendanud, et viiekümnendate aastate teatrihooajad oli tema jaoks ilma erilise särata. Muutused tema loominguteel toimusid kokkupuutes Voldemar Pansoga.

1959. aastal avanes Eskolal võimalus reisida Hiina Rahvavabariiki.

Reisilt naastes sai alguse õnnelik periood Eskola teatriteel. Teatrimaastikul olid puhumas uued tuuled ja hakati taas tegelema materjalidega, mis Eskolale väga meelepärased olid (näiteks Ibseni "Peer Gynt").

1962. aastal toimus Eskola karjääris murrang. Voldemar Panso palus teda mängima Maurust oma tipplavastusse "Inimene ja jumal". Eskola ise on nimetanud Mauruse rolli üheks oma meeldejäävamaks teatritööks.

1966. aastal anti Eskolale luba sõita Ameerika Ühendriikidesse, kus elasid tema lapsed ja lapselapsed. Sellest oli ta mõelnud juba kaua aega, et kohtuda oma järglastega. Ta polnud oma lapsi näinud 25 aastat. Ameerikas kohtus ta oma tütre Tiinaga, kellel oli poeg ja kaksikud – poiss ja tüdruk ning ta oli abielus eestlase Jüri Randrüütiga. Pojal Antsul oli kaks poega ja ta oli abielus ameeriklannaga. See reis oli Eskolale väga kirgastav ja ta rõõmustas väga selle üle, et tema lastest on saanud toredad, tegusad täiskasvanud inimesed.

1966. aastal suri Eskola ema, kes maeti Tallinnasse Rahumäele oma mehe kõrvale.

Noorsooteatri periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

1966. aastal sügisel läks Eskola üle Noorsooteatrisse. Esimeseks tööks seal oli talle Voldemar Panso lavastus "Hamlet" Ants Eskolaga peaosas. Seda peetakse ka üheks Eskola teatrikarjääri tipprolliks. Hamleti osatäitmise kohta ütleb Eskola järgmist: "Peab olema väljakujunenud maailmanägemisega inimene ja suure sisemise laenguga näitleja, väljakujunenud näitlejaisiksus, et astuda lavale ja väljendada oma mõtteid monoloogis "Olla või mitte olla"."[9]

1967. aastal avanes Eskolal taas võimalus sõita Ameerika Ühendriikidesse külla oma lastele ja lastelastele.

1968. aastal viibis Eskola pikka aega Aasias filmi "Paljastamine" võtetel, mille režissöör oli T. Sabirov. Eskola mängis filmis doktor Kaplickat.

Olenemata sellest, et Eskola reisis maailmas palju, oli talle kõige armsam koht ikkagi Eesti, tema kodumaa. Ta on öelnud: "Olen armunud lõplikult meie pilvedesse, lõpmatult muutuvatesse ja imelistesse. Samuti hindan meie merd, rohelust, metsa ja tema sõbralikkust. Tõepoolest, eks ole meie mets külalislahke ja armas." [10]

Noorsooteatri periood ja külalisrollid Draamateatris[muuda | redigeeri lähteteksti]

1969. aastal seoses Ibseni "Metspardi" lavastusega (lavastaja Voldemar Panso) tulid Eskolal esmakordselt pähe mõtted sellest, et ehk on ta juba piisavalt vana, et teatritöö jätta. Kui tunned, et oled vana, tuleb ära minna – need on Eskola enda mõtted.

Eskola suhe lavastajasse: "Näitlejana vajan ma lavastajat ja kuulan heameelega ta nõuannet. Tema vaimukus ja tema mõtted nakatavad ja viivad mind üllatavatele leidudele." [11]

1970. aasta hooajal oli Eskola teatrist eemal halva tervise tõttu. Enamuse sellest ajast veetis ta haiglaseinte vahel.

1970. aastal kutsus Maria Knebel Eskola mängima Draamateatrisse oma uues lavastuses "Ivanov", kus Eskolal oli täita nimiosa. See oli tal esmane kokkupuude selle legendaarse lavastaja ja pedagoogiga.

1972. aastal toimus Eskola kolmas reis üle ookeani. Ta sõitis taas külla oma lastele. Poeg oli aja möödudes kolinud Washingtoni osariiki, tütar elas Chicagos.

1974. aastal sattus Eskola eluteele veel üks suurepärane inimene – näitleja ja lavastaja Mikk Mikiver. Mikiver on Eskola kohta öelnud: "Sa mõjud alateadvusele. Ma olen Sind naermas nähes pisaratega võidelnud ja Sinu võitlust pisaratega jälginud, õndsa naeratusega huulil. Mitte keegi eesti laval pole mind nii ümber sõrme mässinud kui Sina." [12]

1970. aastate teisel poolel hakkas Eskola loomingut pikapeale häirima haigus, mis piiras tema liikumisvabadust. Oma 75. juubelil rääkis ta kõnes, et on aeg teatrist eemalduda.

Veel üks väga oluline lavastaja Eskola jaoks oli Adolf Šapiro. Eskola on kõigist lavastajatest teda nimetanud just kõige rohkem enda lavastajaks.

Eskola on öelnud: "Näitleja peab elama lahtiste silmadega. Ammutan osale vajalikud elemendid peaasjalikult teosest endast ja oma ettekujutusest. Improvisatsioon annab palju ootamatut, aga ma hoian kuju sisemisest tegevusjoonest kinni nagu trepikäsipuust pimedal trepil, teades, et kohe langen, kui lahti lasen. Rollis peab läbiv heli või toon kõlama, mis paisub ja edasi mängib. Mingi juhtiv meloodia peab kõrvus helisema." [13]

Muu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 2008 valmis Ants Eskola elust dokumentaalfilm "Ants Eskola: olla või mitte olla". Filmi stsenarist, lavastaja ja produtsent on Ants Eskola lapselaps Kristjan Paul Virve.

Lavastajad Ants Eskolast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Adolf Šapiro Ants Eskolast:

"Eskolal on väga erksameelne, ilu ja headust märkav ja peegeldav – aga ka skeptiline pilk elule. Optimistlikult pessimistliku sisehoiakuga. Tal oli erk pilk, kergelt haavatav ja vastuvõtlik loomus, oskus näha ja teha nähtust/kogetust loomingu toiteallikas. Eriline on ka Eskola suveräänne ajatunnetus. Ta tunnetab inimese terviklikku ja katkematut eksisteerimist ajas ja seda, et inimene oma kordumatuses on iseenesest väärtus. Eskolal on ülimalt tähtis ja harv omadus: tunnetada intuitiivselt näidendi struktuuri ja oma kohta selles. Võtab ainult üldpildist osa, kuni talle soolomeloodia antakse. Proovis on Eskola kui muusik, kes otsides proovib akorde, valib, improviseerib ja katsetab meloodiat." [14] Maria Knebel Ants Eskolast:

"Eskola on väga tšehhovlik näitleja. Temas on tõelist sisemist tagasihoidlikkust ja intelligentsust; arusaamist, mida tähendab südametunnistus. Mulle imponeerib selline näitleja, kes lavaelu igal hetkel täpselt teab, mida ja mille nimel ta teeb, mida tunneb ja kes iga kord teeb seda pisut erinevalt, lisab midagi mulle ja iseendalegi ootamatult." [14]

Voldemar Panso Ants Eskolast: "Tema loominguprotesess on loomulik nagu lillekasv. Eskola pole orel, ka mitte vaskpill. Ta on – flööt. Temas on peidus imelisi helisid. Võib-olla ta ise alati ei teagi, kui imelisi." [14]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ants Eskola rollid laval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Estonia[muuda | redigeeri lähteteksti]

1925

  • Leo Lunz. Lindprii. Gines. Lavastaja Ants Lauter.
  • F. Molnar, Punane veski. Malacoda. Ants Lauter.
  • J. M. Bariie, Kvaliteedi tänav. Julge Isand. Ants Lauter.
  • A. Jürgenstein, Juta. Kalamees. H. Kompus
  • A. Strindberg, Patt. Pargivaht. P. Sepp
  • Maidu ja Miku jõulujuhtumused. Mänd. H. Gleser

1926

  • C. Goetz, Surnud tädi ja teised sündmused. Mõrtsukas. Apteeker. H. Laur.
  • J. Galsworthy, Inimsõber. Rory Megan. A. Lauter.
  • H. Raudsepp, Kohtumõistja Simson. Kaalep, sõdur. A. Lauter.
  • H. Raudsepp, Ameerika Kristus. Advokaat Pirn. H. Laur.
  • F. Arnold, E. Bach, Vana Aadam. Fred. A. Lauter
  • W. Shakespeare, Veneetsia kaupmees. Lorenzo. P . Sepp
  • I. Zagon, Marika. Kelner. P. Sepp
  • S. Vane, Manalasõit, Henry. P. Sepp
  • L. Lunz, Salajane kosjasõit. Leiter von Bünam, lossivahtkonna ohvitser. H. Kopmus
  • G. Klabund, Kriidiring. Prints Pao. P. Sepp
  • H. Raudsepp, Kikerpilli linnapead. Kooliõpetaja Eduard Lehtmets. H. Laur

1927

  • M. Aitsma, Salmisto. Ohvitser. P. Sepp
  • B. Granichstaedten, Orlov (operett). Harry. A. Lüüdik
  • J. Deval, Omas naiivses puhtuses. Paul. P. Sepp
  • F. Lonsdale, Mrs. Cheney lõpp. George. P. Pinna
  • I. Kalman, tsirkusprintesess (operett). Leitnanthusaar Peeter Petrovitsch. A. Sällik.
  • E. Rostand, Cyrano de Bergerac. Christian de Neuvillete. P. Sepp
  • C. Goldon, Smürna impressaario. Pasqualino – tenor. H. Gleser.
  • A. Kitzberg, Püve talus. Kamaküla hans Lassmann. A. Lauter.

1928

  • H. Berte, Kolme neitsi maja (operett). Hobujaamapidaja Ferdiand Binder. H. Kopmus.
  • H. Raudsepp, Siinai tähistel. Eenok, narr. A. Lauter.
  • A. Jurva, Põldmaa muinasjutt. Ruske tont. A. Sunne.
  • L. Tolstoi, Elav laip. Vosnessenski, Karenini sekretär. P. Sepp

1929

  • I.Kalman, Chicago hertsoginna (operett). Von Körvesssi. A. Lüüdik
  • J. Benavente, Väär armastus. Faustino. P. Sepp.
  • Agapetus, Olen ma sattunud haaremi? Arvi Halmeheimo. P. Pinna
  • L. Fall, Lõbus talupoeg (operett). Franz. P. Pinna
  • A. Adam, Giselle (ballett). Külapoiss. R. Olbrei.
  • F. Suppe, Boccaccio (operett). Narcissino. H. Kompus.
  • R. Bernauer ja R. Oesterreicher, Raha tänaval. Kelner. P. Pinna
  • W. Shakespeare, Torm. Ferdinand. A. Lauter.

1930

  • B. Brecht/ K. Weill, Kolmekrossiooper. Vesisilma volli. A. Lauter.
  • L. Fodor. Vaene kui kirikurott. Ference. H. Paris.
  • F. Lehar, Tsareevitš (operett). 1. lakei. A. Lüüdik.
  • R. Serriff, Teekonna lõpp. Noor saksa sõdur. A. Lauter.
  • F. Arnold/E. Bach, Hooldaja. Weber,korresponent. P. Pinna.
  • M. Möller, Blondhaldjake. Prints. A. Sunne.
  • L. Ditrichstein/F. Hatton, Kuulus bariton. Fernald, sekretär. P. Pinna.
  • A. Kitzberg, Neetud talu. Rajooniülem. H. Gleser.
  • W. Somerest-Maugham. Kiri. Hiina teener. H. Paris.
  • W. Hasenclever, Abielud sõlmitakse taevas. Tonio. H. Kopmus.
  • I. Kalman, Montmartre´i kannike (operett). Leblanc. A. Lüüdik.
  • T. Pakkala, Parvepoisid. Loll-Kusta. K. Juhgolzi järgi P. Pinna.

1931

  • A. Adson, Lauluisa ja Kirjaneitsi. Heinrich. H. Kompus.
  • P. Abraham, Viktooria ja ta husaar (operett). Krahv Ferry. A. Lüüdik.
  • H. Mahner-Mons, Poliitika. Alex von Schendell. H. Kompus.
  • H. Rauddsepp, Põrunud aru õnnistus. Lembit, koolipoiss. A. Lauter.
  • B. Granichstaedten, Dollar veereb (operett). Willy. A. Lüüdik.
  • J. Galsworthy, Tuli. Tony. A. Lauter.
  • A. Adson, Neli Kuningat. I rüütel. A. Lauter.
  • A. Kitzberg, Kaval-Ants ja Vanapagan. Ants. H. Gleser.
  • F. Molnar, Õnnehaldjas. Sekretär. H. Paris.
  • F. Buch, Preili Nobetuul. Kuusk. H. Gleser.

1932

  • Ch. MacArtur/B. Hecht, Kõmu. Kruger, reporter. A. Lauter.
  • P. Abraham, Havai lill (operett). John Buffy. A. Lüüdik.
  • M. Metsanurk, Haljal oksal. Villem vasar. H. Kompus.
  • J. Mets, President Nuiatust. Agent. A. Lauter.
  • W. Kollo, Naistele meeldib see (operett). Klener. A. Lüüdik.
  • C. Goetz, Luiskam ja nunn. Charly. H. Kompus.
  • P. Bollmann (A. Adson), Kolmas tee. Ilmar. H. Kopmus.
  • H. Wuolijoki, Koidula. Harry Jannsen. A. Lauter.
  • M. Lenz, Lumehelve ja vihmatilk. Lumehelve. A. Vaino.
  • A. Adson, Iluduskuninganna. Maks Kaplan. H. Kopmus.
  • I. Kalman. Kuradiratsur (operett). Prints Karl. A. Lüüdik.

1933

  • R. Benatzky, Valgehobu võõrastemaja (operett). Sigsmund Sülzheimer. A. Lüüdik.
  • J. Karma, Lembitu. Narr. H. Kopmus.
  • C. Rutoff, Väimehed. Ants Vares. A. Lauter.
  • M. Alsberg/O. Hesse, Eeljuurdlus. Walter Bienert. H. Paris.
  • S. Geyer/P. Frank, Suhkur ja sool. Willy. P. Põldroos.
  • P. Abraham, Savoy ball (operett). Celestin Formant. A. Lüüdik.
  • B. Blume, Punane kukk. Alevivanema poeg Jorss. A. Lauter.
  • M. Eisemann/L. Szilahy, Mootorpruut ehk Kass korvis (operett). Tiivi Ladany. H. Kompus.
  • A. Zroter, Õnne peab olema (operett). Kaarel Brumlaup. A. Lüüdik.

1934

  • F. Langerm, Puhastustuli. Noor taskuvaras. H. Kopmus.
  • H. Raudsepp, Demobiliseeritud perekonnaisa. Paul Mardik. P. Põldroos.
  • J. Gilbert, Daam vikerkaarega (operett). Peeter. A. Lüüdik.
  • A. Hopwood, Eeskujulik abielumees. Frederick Evans. P. Pinna.
  • A. Kitzberg, Püve talus. Ernst. A. Lauter.
  • H. Raudsepp, Roosad prillid. Ellerhein. A. Lauter.
  • E. Eysler, Doonau neiu (operett), Jantsi, pikkoli. A. Lüüdik.
  • O. Mirbeau, Äri on äri. Wavier Lechat. P. Põldroos.
  • I. Kalman, Hollandlanna (operett). Dr. Udo Sterzl. A. Lüüdik.
  • A. Adson, Elav kapital. Gottlieb Apollo. P. Põldroos.
  • R. Stolz, Veenus siidis (operett). Ladislaus Köröshazy. A. Lüüdik.
  • J. Swerling/ E. G. Robinson, Börsipalavik. Yankel. A. Lauter.

1935

  • S. Romberg, Kõrvelaul (operett). Kapten Paul Fontaine. A. Lüüdik.
  • H. Bergman, Nobeli auhind. Leitnant Bo Swedenhjelm. A. Lauter.
  • K. A. Hindrey, Raidaru kirikumõis. Kunstnik Jööran Jool. H. Kompus.
  • F. P. Buch, Kuivatage silmavett. Austaja Malleste. P. Põldroos.
  • W. Shakespeare, Mida soovite? Sebastaina. P. Põldroos.
  • I. Kalman, Mariza (operett). Koloman Zsupan, mõsinik. A. Lüüdik.
  • E. O'Neill, Oi, noorus! Richard. A. Lauter.

1936

  • N. Gogol, Revident. Helstakov. P. Põldroos
  • J. Deval, Preili. Maurice Galvoisier. A. Lauter
  • W. Shakespeare, Palju kära ei millestki. Claudio. P. Põldroos
  • F. Schiller, Wilhelm Tell. Ulrich von Rudenz. P. Põldroos
  • L. Fall, Lõbus talupoeg (operett). Horst, husaarileitnant. A. Lüüdik
  • W. Somerset Maugham, Peavõit. Ernst Turner. A. Lauter
  • I. Kalman, Keisrinna Josephine (operett). Kapral Bernard. A. Lüüdik
  • A. Kitzberg, Pila-Peetri testament. Saksa-Mart (Mart Hellerhein). P. Põldroos

1937

  • L. Zilahy, Päike paistab. Jaamaülem Kopacsi. P. Põldroos
  • P. Abraham, Dzaina (operett). Florizel, kadett. A. Lüüdik
  • H. Raudsepp, Lipud tormis. Pärnik. A. Lauter
  • W. Shakespeare, Veneetsia kaupmees. Lancelot. P. Põldroos
  • V. Tolarski/J. Beneš, Haljal aasal (operett). Bobby Kengsetn. A. Lüüdik
  • O. Luts, Paunvere. Hans Rähn. A. Lauter.
  • W. Shakespeare, Suveöö unenägu. Pleet (Thisbe). A. Lauter
  • H. Raudsepp, Mees, kelle käes on trumbid. Üliõpilane Oku. A. Lauter
  • M. Pagnol, Tseesar. Väike Tseesar. P. Põldroos
  • I. Kalman, Sügismanööver (operett). Marosi. A. Lüüdik

1938 A.Mälk, Metshumal. Henn Mikk, näitleja. J. Tõnopa K. Capek, Ema. Toni. A. Särev J. Beer, Poola pulmad (operett). Casimir Kawietzky. A. Lüüdik W. Perzunski, Kergemeelne õde. Janek Topolski. A. Lauter

1939 E. Künneke, Onupoeg Bataaviast (operett). Egon Vildihagi. A. Lüüdik A. kivikas, Nimed marmortahvlil. Käsper. A. Lauter J. Strauss, Karneval Roomas (operett). Robert Hesse, maalija. A. Lüüdik I. Kalamn, Montmarter´i kannike (operett). Florimond Herve, muusikamees. A. Lüüdik

1940 A.Birabeau, Pesa. Philippe. P. Pinna P. Abraham, Roxy ja tema imemeeskond (operett). Bobby Wilkins. A. Lüüdik I. Kalaman, Kuradiratsur (operett). Prints Karl. A. Lüüdik

1940/41 J. Strauss, Nahkhiir (operett). Orloisky. A. Lüüdik W. Shakespeare, Tõrksa taltsutus. Lucentio. A. Särev P. Ardna, Kalurineiu (operett). Juhan Alaveski, ajakirjanik. A. Lüüdik A. Aleksandrov, Pulmad Malinovkas. Jaška. A. Lüüdik

1947

Rakvere Teater[muuda | redigeeri lähteteksti]

A.Jakobson, Elu tsitadellis. Ralf. A. Eskola


Rahvusteater “Estonia“[muuda | redigeeri lähteteksti]

K. Simonov, Vene küsimus. Smith. A. Lauter A. Jakobson, Rooste. Oskar Madisson. A. Lauter A. Tsehhov, Kolm õde. Tusenbach. A. Lauter

1948 J. Gow ja A. d´Hussaud, Sügavad juurde. Howard Merrick. A. Särev G. Berjozko, Mehisus. Lukonin. A. Lauter A. Ostrovski, Hundid ja lambad. Murzavetski. A. Särev A. Jakobson, Kaks leeri. Johannes. A. Lauter I. Ehrenburg, Lõvi linnaväljakul. Rene Vivien. A. Lauter

1949 W. Shakespeare, Othello. Jago. A. Särev

Tallinna Riiklik Draamateater[muuda | redigeeri lähteteksti]

J. Semper, Murrang. Nirk. P. Põldroos W. Shakespeaere, Hamlet (vabaõhuetendus). Horatio. A. Särev N. Gogol, Revident. Helstakov. A. Lauter. A. Suhhovo-Kobõlin, Kretšinski pulm. Kretšinski. L. Kalmet

1950 V. Lacis, Kaluri poeg. Robert. A. Särev A. Jakobson, Ehitajad. Vahtrik. A. Lauter P. Rummo, Võitluse tee. (vabaõhulavastus). Saatkonnaametnik. A. Särev H. Mits, Kaugel kodumaast. Johannes Pangas. A. Rebane

1951 A.Jakobson, Öö ja päeva piiril. Henrik. A. Rebane Lope de Vega, Tantsuõpetaja. Aldemaro. A. Särev A.H. Tammsaare/A. Särev, Vargamäe. Rätsep. A. Särev A. Jakobson, Šaakalid. Harry Steel. I. Tammur.

V. Kingissepa nimeline Tallinna Riiklik Draamateater[muuda | redigeeri lähteteksti]

1952 W. Shakespeare, Nagu teile meeldib. Orlando. P. Põldroos V. Lacis, Kaluri poeg, II. Robert. A. Särev K. Trenjov, Ljubov Jarovaja. Jarovoi. I. Tammur

1953 M. Gorki, Päikese lapsed. Protassov. A. Särev A. Jakobson, Šaakalid. Samuel Steel. I. Tammur M. Baratasvili, Ritsikas. Georgi Tselidze. A. Särev A. Jakobson, Kaitseingel Nebraskast. Anker Ankersen. I. Tammur A. Korneitšuk, Eskaadri hukk. Mitšman Knorris. I. Tammur

1954 A.Jakobson, Kaotatud paradiis. Magnus Moor. I. Tammur

1955 W. Shakespeare, Antonius ja Kleopatra. Octavianus Caesar. I. Tammur A.H. Tammsaare, Kuningal on külm. Kirjaülem. V. Panso H. Muhtarov, Lõbus külaline. Batõr. A. Särev L. Tolstoi, Elav laip. Protassov. I. Tammur

1956 E. Rannet, Südamevalu. Roland Kriisk. I. Tammur

V. Kingissepa nimeline Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater[muuda | redigeeri lähteteksti]

1957 G.B Shaw, Südamemurdmise maja. Randall Utterwood. V. Panso V. Majakovski, Saun. Tšiudakov. I. Tammur V. Višnevski, Optimistlik tragöödia. Teine vanem, I. Tammur E. De Filippo, Filumena Marturano. Domenico Soriano. V. Panso

1958 F. Schiller, Don Carlos. Carlos. L. Kalmet A. Miller, Vaade sillalt. Alfieri. M. Mering

1959 A.Liives, Sinine rakett. Karl Sepp. I. Tammur G. Ciprina, Mees hobusekronuga. Chirico. L. Kalmet Tšao Jüi, Taifuun. Tsou Ping. M. Mering

1960 A.Liives, Tundmatu naise portree. Eugen Luulik. A. Kruusement E. Rannet, Salakütid. Aadam. I. Tammur L. Tolstoi, hariduse vili. Professor Krugosvetov. L. Kalmet

1961 P. Kilgas, Ööbik laulis koidikul. Hannes. I. Tammur M. Raud, Suveöö ilmsi. Taavet. A. särev

1962 H. Ibsen, Peer Gynt. Peer Gynt. I. Tammur E. Alt, Pime mees. Pime mees. B. Drui A. H. Tammsaare/Panso, Inimene ja jumal. Härra Maurus. V. Panso


1963 W. Gibson, Kahekesi kiigel. Jerry Ryan. L. Kalmet

1964 A.H. Tammsaare/A. Särev, Pankrot. Indrek Paas. A. Särev J. Smuul, Kihnu Jõnn. Antti. V. Panso

1965 E. Vilde, Tabamata ime. Leo Saalep. V. Panso

Eesti NSV Riiklik Noorsooteater[muuda | redigeeri lähteteksti]

1966 W. Shakespeare, Hamlet. Hamlet. V. Panso D.Kilty, Armas luiskaja. Shaw. V. Panso

1967 E. Broszkiewicz, Ma jutustan teile oma loo. 2. arst (Hall). G. Kromanov M. Gorki/V. Panso, Ema. Nikolai Ivanovitš. V. Panso

1968 E. Rostand, Cyrano de Bergerac. Cyrano. V. Panso V. Panso/ M.-L. Küla, Hingetulv (värsipõimik). Ainult esietendusel Paides. V. Panso

1969 H. Ibsen, Metspart. Hjalmar Ekdal. V. Panso

1971 A.Tšehhov, Ivanov (külalisena Draamateatris), Ivanov. M. Knebel A. Tšehhov, Kirsiaed. Gajev. A. Šapiro

1972 J. Anouilh, Becket ehk Jumala au. Prantsuse kuningas. M. Mikiver

1973 A.Tšehhov, Kolm õde (külalisena Draamateatris). Kulõgin. A. Šapiro

1974 A.Kivi, Nõmmekingsepad. Topias. M. Mikiver

1980 L. Tolstoi, Elav laip (külalisena Draamateatris). Vürst Abrezkov. A. Šapiro.


Rollid Filmides[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti filmides[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Th. Lutsu Filmiproduktsioon“ ja „Suomi –Film“. Päikese lapsed. Režissöör T. Luts. Maalikunstnik Arno. 1932

„Tallinnfilm“[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pöördel. Rež A. Mandrõkin. Olev. 1957 Juunikuu päevad. V. Nevežin, K. Kiisk. Valter. 1957 Kutsumata külalised. Oks. 1959 Veealused karid. V. Nevežin. Lauer. 1959 Vallatud kurvid. J. Kun, K. Kiisk. Spordiseltsi esimees. 1959 Ohtlikud kurvid. Eelmise filmi panoraamvariant. 1961 Põrgupõhja uus Vanapagan. J. Müür, G. Kromanov. Kaval-Ants. 1964 Supernova. V. Käsper. Professor Kanne. 1965 Me olime 18-aastased. K. Kiisk. Linnus. 1965 Mis juhtus Andres Lapeteusega? G. Kromanov. Jürven. 1966 Don Juan Tallinnas. A. Kruusement. Don Ottavio. 1971 Väike reekviem suupillile. V. Käsper. Johannes. 1972 Ohtlikud mängud. V. Käsper. Doktor Baum. 1974 Punane viiul. K. Kiisk. Bichot. 1974 Indrek. M. Mikiver. Maurus. 1975 Briljandid proletariaadi diktatuurile. G. Kromanov. Marchand. 1975 Kõrboja peremees. L. Laius. Kõrboja Rein. 1979 Karge meri. A. Kruusement. Tehve Lamm. 1981

Teised stuudiod[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Lenfilm“ Elu tsitadellis. G. Rappaport. Kajakas. 1947 Valgus Koordis. G. Rappaport. Känd. 1951 Mihhailo Lomonossov. A. Ivanov. Richmann. 1955 Rumjantsevi lugu. J. Heifits. Pruss. 1955 Jäljed lumel. A. Bergunker. Episoodis. 1955 Vaikne hooaeg. S. Kuliš. Smith. 1968 Poolik hobuseraud. S. Aranovitš. Mägi. 1973 „Mosfilm“ Allveelaev. J. Võšinski. Tüürimees. 1962 Nõukogude Liidu suursaadik. G. Natanson. Välisminister. 1969 Elamisluba. O. Gvassalia/A. Stefanovitš. Politseikomissar. 1972 „Tadžikifilm“ Paljastamine. T. Sabirov. Doktor Kaplicka. 1969

Telefilmid[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Eesti Telefilm“ Ants Eskola. M. Mikiver. 1968 (Dokumentaalfilm) Kolme katku vahel. V. Aruoja. Märten. 1970

Teised Stuudiod „Mosfilm“ loomingul. Koondis „Ekran“. Albatrossi viimane reis. L. Ptšjolkin. Buga. 1972 Dovženko-nim. Stuudio. Inimene läbikäiguhoovis. Mäger. 1973 „Ekran“. Võidad lahingus. Direktor. 1975

Rollid telelavastustes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Telelavastused Tallinna telestuudios. H. Hauser. Valge meri. V. Aruoja. Manfred von der Lohe. 1959 I. Konstantinovski. Pandora laegas. G. Kromanov. Buchmann. 1960 K. Feher. Looduse kroon. E. Rauer. Peainsener Nyitrai. 1961 K. Gruszcynski. Suur Bobby. G. Kromanov. President. 1962 M. Larni. Neljas selgroolüli. E. Rauer. Boris Minweger. 1963 S. Moržek. Viirastuslik öö. V. Aruoja. Kallis Kolleeg. 1966 F. Dürrenmatt. Füüsikud. V. Rummo. Möbius. 1967 Z. Skowronski. Meister. A. Kivirähk. Nimiosa. 1967 K. Paustovski. Korv kuusekäbidega. A. Rinne. Edvard Grieg. 1968 F. Dürrenmatt. Meteoor. V. Rummo. Wolfgang Schwitter. 1969 I. Bunin. Öisel merel. V. Aruoja. Kirjanik. 1977

Tema kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]


Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Küsivad teatriüliõpilased – vastab Ants Eskola (üles kirjutanud Härmo Saarm) – TMK 1983, nr 2, lk 2–8
  • Ants Eskola, "Näitleja on ajastu lühikroonika" (mälestused). Toimetanud, järelsõna "Kümme aastat hiljem" ning Eskola lava- ja filmirollide register: Lea Tormis; ER, Tallinn 1986, 288 lk
  • Linda Rummo, "Partner" (Linda Rummo jutustab Ants Eskolast, üles kirjutanud Lilian Vellerand) – TMK 1988, nr 2, lk 54–63
  • "Täienduseks Ants Eskola mälestusteraamatule". Lea Tormise eessõna + katkeid Eskola käsikirjadest – aastaraamatus "Teatrielu’97", Tallinn 1998, lk 160–167
  • "Härra Ants. Ants Eskola kirjad Hugo Laurile Solikamski vangilaagrist". Koostanud Irja Vaher, eessõna Ülle Reimets, sari Elavik, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum / SE & JS, Tallinn 2005, 56 lk
  • "Sõber Hugo. Hugo Lauri kirjad Ants Eskolale Solikamski vangilaagrisse". Koostanud Irja Vaher, sari Elavik, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum / SE & JS, Tallinn 2006, 48 lk

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eskola 1986: 5–6
  2. Eskola 1986: 7
  3. Eskola 1986: 11
  4. Eskola 1986: 11–12
  5. Eskola 1986: 13–15
  6. Eskola 1986: 18
  7. Eskola 1986: 35
  8. Eskola 1986: 69–70
  9. Eskola 1986: 153
  10. Eskola 1986: 166
  11. Eskola 1986: 176
  12. Eskola 1986: 245
  13. Eskola 1986: 258
  14. 14,0 14,1 14,2 Eskola 1986: 260

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]