Jaapani lehis

Allikas: Vikipeedia
Jaapani lehis
Larix leptolepis2.JPG
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Lehis Larix
Liik: Jaapani lehis
Ladinakeelne nimetus
Larix kaempferi
(Lambert) Carrière (1856)
Sünonüümid
  • Abies kaempferi (Lamb.) Lindl. (1833)
  • Abies leptolepis Siebold & Zucc. (1842)
  • Larix japonica A. Murray bis (1863)
  • Larix japonica hort. ex Carrière (1855)
  • Larix kaempferi forma rubescens (Inokuma) T. Shimizu (1983)
  • Larix kaempferi var. rubescens Inokuma
  • Larix leptolepis (Siebold & Zucc.) Gordon (1858)
  • Larix leptolepis var. louchanensis Ferré & Augère (1943)
  • Larix leptolepis var. minor A. Murray bis (1862)
  • Larix leptolepis var. murrayana Maxim. (1867)
  • Pinus kaempferi Lamb. (1824)
  • Pinus larix Thunb. (1784)
  • Pinus leptolepis (Siebold & Zucc.) Endl. (1847)[2]

Jaapani lehis (Larix kaempferi) on puuliik lehise perekonnast.

Liik on ladinakeelse teadusliku nime saanud Jaapanis Hollandi saatkonnas töötanud saksa arsti ja botaaniku Engelbert Kaempferi (1651–1716) järgi, kes mainis esimesena jaapani lehist 1712. aastal oma Jaapani floora ülevaates.[3]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käbi ja okkad

Puu kasvab tavaliselt kuni 30, harva kuni 40 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on kuni 1,0 m. Võra on laimunajas ja võrdlemisi hõre. Oksad on pikad ja asetsevad peaaegu horisontaalselt. Tüvi on enamasti sirge, suhteliselt õhukese, hallikaspruuni ja peenrõmelise koorega.[4]

Juurestik on väga hästi arenenud, sügavale tungivast peajuurest hargneb rohkesti külgjuuri.[4]

Pungad on tumepruunid, läikivad. Noored võrsed on punakasvioletjad, kaetud õrna valkja või sinaka vahaga. Okkad on laiade õhulõheribade tõttu sinakasrohelised, sügisel kollased, 2–3 (4) cm pikkused, pehmed, tömpja tipuga, pealmisel küljel on kaks 4–6 realist, allküljel 8–10 realist õhulõheriba, lühivõrsetel 40–75-kaupa kimbus.[4]

Isasõisikud on kollakaspruunid, ellipsoidse kujuga. Käbid on noorelt kollakasrohelised või roosakad, valminult helepruunid, tömbi tipuga, pikkus 2–2,7 (3,0), läbimõõt 1,7–2,4 cm. Seemnesoomused on nahkjad, võrdlemisi õhukesed, lusikakujulised, purpurjate servadega. Kattesoomused on lillakaspruunid, ulatuvad välja ainult käbi alusel. Seemned on helepruunid, 0,4–0,5 cm pikkused, tiivake 0,8–0,9 cm. 1000 seemne mass on 3,3–4,5 g.[4]

Levikuala ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani lehise metsad
Lehisemetsad on valgusküllased
Õisikud

Jaapani lehis on levinud Honshū saare keskosas, kus ta kasvab 500–2900 m kõrgusel merepinnast. Kaaspuuliikidest esinevad koos temaga madalamatel kõrgusetel kalmumänd (Pinus densiflora), hondo kuusk (Picea jezoensis ssp. hondoensis), eriokkaline tsuuga (Tsuga diversifolia) ja nikko nulg (Abies homolepis). Suurematel kõrgustel kasvab ta tihti koos jaapani nuluga (Abies veitchii).[5]

Jaapani lehised kasvavad tihti pioneerliikidena õhukese mullakihiga vulkaanide nõlvadel, laviinide poolt tekitatud rusunõlvadel ja veega küllastunud turvasmuldadel rabade ümbruses. Metsad on avatud ja valgusrohked. Metsade leviku ülemisel piiril kasvavad nad tihti põõsakujuliste kääbuspuudena, mille kõrgus 30. aasta vanuselt võib olla kõigest 20–40 cm. Kuna jaapani lehis armastab valgusküllast kasvukohta, siis segametsades tõrjuvad varjutaluvad puuliigid ta järk-järgult välja.[6]

Tolmlemine toimub aprillis-mais. Seemned valmivad augustis-septembris. Noored seemikut vajavad kasvuks valgusküllast või poolvarjulist kasvukohta. Täisvarjus ei suuda nad ellu jääda.[6]

Talvel talub jaapani lehis külmakraade kuni –29...–34 °C.[7]

Jaapani lehis on lehisevähile oluliselt vastupidavam kui teised lehiseliigid.[8]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani lehist on laialdaselt kultiveeritud puidu saamiseks Euroopas ja Jaapanis. Annab eriti häid tulemusi merelise kliimaga piirkondades, kontinentaalses kliimas jääb oluliselt väiksemaks. Tema puit on läikiv ja heade mehaaniliste omadustega – hea survetugevusega ja vastupidav välistingimustes. Maltspuit on kollakas, lülipuit punakaspruunikas. Puitu kasutatakse laialdaselt ehituskonstruktsioonides, laevaehituses, vesiehituses, postide ja mastide valmistamisel ning mujal. Samuti kasvatatakse jaapani lehist ilupuuna aedades ja parkides.[4] Kasvukohas eelistab niisket merelist kliimat (soovitav sademete hulk aastas üle 1000 mm) ning kasvab kultiveerituna hästi Lääne-Euroopa rannikupiirkondades. Puu kasvab erinevatel mullatüüpidel, välja arvatud kuivad kasvukohad. Samuti talub ta halvasti põuda.[8]

Sordid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani lehis bonsaina

Aedades kasvavatatakse enamasti väikesekasvulisi sorte.

  • 'Grey Pearl' – väga ilusa hallikassinise okastikuga kerajas sort.
  • 'Stiff Weeper' – rippoksaline sort. Hästi tihe ja ilus. Tema pikalt rippuvad oksad vajuvad tihedasti tüve ligi.
  • 'Diana' – ebakorrapäraste okstega sort. Moodustab ettearvamatu kujuga koheva võra. Saksamaalt, 1974.
  • 'Tunis' – sinakashallide okastega kerajas sort.
  • 'Pendula' – rippoksaline lehis.

Tüvele poogitud lehised vajavad kaua tugesid. Nende võra kasvab kiiresti, aga tüvi jämeneb hoopis aeglasemalt ega pea ilma toeta vastu.

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eurojaapani lehise käbi Eestis

1861. aastal Euroopasse toodud jaapani lehist kasvatatakse meil alates 19. sajandi lõpust. Ta puhkeb meil kasvatavatest lehiseliikidest kõige hiljem. Sügisel kolletuvad okkad hiljem kui vene lehisel, kuid varem kui euroopa lehisel. Käbid valmivad novembris-detsembris, millele järgneb peatselt nende varisemine. Seemned on väga hea kvaliteediga, idanevus on sageli kuni 80%. Puud on meie talvetel võrdlemisi külmakindlad, vaid noorte puude võrsed saavad hilise puitumise tõttu (puu juurdekasv vältab sageli kuni septembrini) aeg-ajalt kannatada sügiseste varakülmade ajal. Mullastiku suhtes pole jaapani lehis eriti nõudlik, kasvab hästi keskmise viljakusega saviliivmuldadel ning on eriti kiire kasvu ja suure tootlikusega parasniisketel viljakatel liivsavimuldadel. Samuti parandavad puud rohke varisega (kuivanud oksad, käbid ja okkad) mulla viljakust.[4]

Suuri puid kasvab meil Mäksal, Sangastes (parkmetsas 13 üle 100-aastast puud, kõrgeim 40 m[8]), Hummulis (puude kõrgused 27–33 m[8]), Järvseljal (kõrgeim 37 m[8]) ja mujal.

Ta annab sageli hübriide meil kasvavate teiste lehiseliikidega.[4] Eriti hästi kasvavad Eestis tema hübriidid euroopa lehisega ehk eurojaapani lehised (Larix × marschlinsii), mis on kõige kiirema juurdekasvuga okaspuud Eestis. 2006. aastal Söe arboreetumis mõõdetud 30-aastased eurojaapani lehised olid 21,3–23,3 m kõrgused.[9]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Larix gmelinii." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. Conifer database: "Larix kaempferi". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 12.10.2010. (inglise)
  3. "Lehiseüllatus Eestist". Eesti Loodus 10/2006, Kasutatud 12.10.2010.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
  5. "Larix kaempferi". www.conifers.org, Kasutatud 12.10.2010. (inglise)
  6. 6,0 6,1 Yukito Nakamura, Pavel V. Krestov. "Coniferous Forests of the Temperate Zone of Asia", Amsterdam: Elsevier B.V, 2005. ISBN 978-0-444-81627-6.
  7. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.
  9. "Dendroloogilised uurimused Eestis IV", Tartu: Vali Press OÜ, 2008.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]