Jaapani nulg

Allikas: Vikipeedia
Jaapani nulg
Kultiveeritud puu Helsingis
Kultiveeritud puu Helsingis
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Nulg Abies
Liik: Jaapani nulg
Ladinakeelne nimetus
Abies veitchii
Lindley (1861)
Sünonüümid
  • Abies eichleri Lauche (1882)
  • Abies nordmanniana var. eichleri (Lauche) Beissn. (1887)
  • Abies veitchii var. komagatakensis Hayashi (1952)
  • Abies veitchii var. nikkoensis Mayr (1890)
  • Abies veitchii forma olivacea (Shiras.) Cinovskis (1974)
  • Abies veitchii var. olivacea Shiras. (1913)
  • Abies veitchii var. reflexa Koidz. (1916)
  • Picea veitchii (Lindl.) Gordon (1862)
  • Pinus nephrolepis var. veitchii (Lindl.) Voss (1907)
  • Pinus selenolepis Parl. (1868)
  • Pinus veitchii (Lindl.) McNab (1876)[2]

Jaapani nulg (Abies veitchii) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Liigi ladinakeelne nimetus on pandud avastaja John Gould Veitchi (1839–1870) järgi[3]. Teaduslikus kirjanduses kirjeldas jaapani nulgu esimesena inglise botaanik John Lindley (1799–1865)[2]. See juhtus 1861 väljaandes "The Gardener's Chronicle".

Teisendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abies veitchii var. sikokiana kaitsestaatus

Jaapani nulul eristatakse kahte teisendit[4]:

  • Abies veitchii var. veitchii Lindl. – ehk tüüpteisend kasvab Jaapani Honshū saare keskosas, 1400–2600 m kõrgusel üle merepinna;
  • Abies veitchii var. sikokiana (Nakai) Kusaka – väike levila asub Shikoku saarel, 1600–1900 m kõrgusel üle merepinna.

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isasõisikud ja okkad

Puu kasvab tavaliselt 20–30 m kõrguseks, tüve läbimõõt on kuni 0,9 m. Võra on kitsaskooniline kuni kooniline, ulatub valgusküllases kasvukohas maapinnani, vanadel puudel sammasjas ja lamendunud ladvaga. Tüve koor on noortel puudel pruunikashall ja vaigumuhkudega, vanadel puudel peaaegu sile ja hall.[3]

Pungad on väiksed, punakaspruunid, vaigused[4]. Võrsed on helepruunid, tihedalt pruunikate karvakestega kaetud[4]. Okkad on pealt tumerohelised, allküljel kaks valget õhulõheriba, tömbi tipu ja kahe vaigukäiguga, nende pikkus on tüüpteisendil 2–2,5 cm, Shikoku saare teisendil 0,5–1,2 cm, püsivad võrsetel 7–8 aastat[4]. Okkad on umbes 2 mm laiad ja suunatud võrsel ettepoole, vahel ka pisut ülespoole.

Jaapani nulg õitseb mais-juunis, käbid valmivad septembris-oktoobris. Isasõisikud on silinderjad, 8–12 mm pikkused, kollased, purpurpruunikate tolmukatega. Käbid on püstised, silinderjad, punakaspurpurjad. Nende pikkus on tüüpteisendil 2–6 cm, Shikoku saare teisendil 3–4 cm, läbimõõt 1,5–2 cm. Seemned on ligi 6 mm pikkused ja oranžid, tiivakesed värskena sinakaspurpurjad, 3 mm pikkused.[4] Seemne mass on 8–10 mg[5]. Tõusmetel on idulehti 3–5.[6]

Jaapani nulg levib tuule abil. Seda soodustab seemne väike mass. Kuid looduses idaneb mahakukkunud seemnetest kõigest 1‰.

Levila ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okaspuude segamets Honshū keskosas

Jaapani nulg on levinud Jaapani keskosas ja vähemal määral lõunaosas Honshūl ja Shikokul, kus ta kasvab üldjuhul okaspuu segametsades 1500–2800 m kõrgusel merepinnast. Mõnel pool moodustab ta väikeseid puhaspuistuid. Need on umbes 13–24 m kõrged ja neid peetakse reliktseteks, jääajast pärit metsadeks.

Tema peamisteks kaaspuuliikideks on hondo nulg (Abies mariesii), eriokkaline tsuuga (Tsuga diversifolia) ja hondo kuusk (Picea jezoensis var. hondoensis). Teistest puuliikidest on veel esindatud korea seedermänd (Pinus koraiensis), jaapani mänd (Pinus parviflora) ja jaapani elupuu (Thuja standishii). Alusmetsas on levinud kivikask (Betula ermanii), sahhalini pihlakas (Sorbus commixta) ja Tschonoski vaher (Acer tschonoskii).[7]

Ta talub hästi varju, kuid eelistab kultiveerimisel valgusküllast kasvukohta. Kasvupinnaseks sobivad neutraalsed ja happelised saviliiv- kuni rasked savimullad. Puu eluiga pole kuigi pikk, kuid samas ta on üsna kiire kasvuga. Väga soodsates tingimustes võib kasvukiirus esimese 20 aasta jooksul küündida kuni meetrini aastas. Seejärel kasv aeglustub märkimisväärselt.[8]

Levilas valitseb mussoonparaskliima, aasta keskmine sademete hulk on 1000–1500 (Kii poolsaarel kuni 3000) mm. Suurem osa sademetest langeb kasvuperioodil. Talvine lumikatte paksus on 45−50 cm.[7]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani nulu puit ei ole majanduslikult eriti tähtis tüve väikse mahu, rohkete oksakohtade, suure koonde ja raske ligipääsu tõttu. Euroopasse toodi jaapani nulg 1879. aastal, teda kasvatatakse peamiselt ilupuuna. Noores eas kiire kasvuga puu on küllalt lühiealine (80–90 aastat) ja annab hübriide teiste nululiikidega[3]. Kohaliku tähtsusega puit on kerge ja väikese tugevusega ning seda kasutatakse peamiselt kergetes ehituskonstruktsioonides. Puid kasvavatakse mõnel määral jõulupuuistandikes.[9]

Täiskasvanud jaapani nulg ei talu ümberistutamist. Seetõttu ei soovitata ümber istutada üle 90 cm kõrgusi jaapani nulge. Põhiliselt paljundatakse sellepärast jaapani kuuski seemnetest. Seemneid külvatakse kasvuhoones veebruaris-märtsis ja tekkinud tõusmed istutatakse seejärel pärast öökülmade lõppemist ümber.

Tüvi

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaapani nulg kasvab meil päris hästi ja on osutunud üsna külmakindlaks, taludes talvel külma kuni –34...–40 °C[10]. Ainult meie kõige karmimatel talvedel on üksikutel puudel esinenud väikseid külmakahjustusi[5]. Dekoratiivset ja noores eas küllalt kiire kasvuga jaapani nulgu sobib kasvatada meie maakohtade parkides ja suurtes aedades. Heitgaaside ja tahmaga saastunud õhku talub ta üsna kehvasti. Suuri puid kasvab meil Järvseljal (kõrgus 24 m), Tihemetsa dendraariumis, Luual (kõrgus 25 m, võra laius 6 m), Agali arboreetumis jm. Puuduseks on sagedased musta pahktäi (Aphrastasia pectinatae) kahjustused.[11]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Abies veitchii." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. 2,0 2,1 Conifer database: "Abies veitchii".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 19.08.2010. (inglise keeles)
  3. 3,0 3,1 3,2 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 "Abies veitchii". Flora of Japan <www.foj.info>. Kasutatud 19.08.2010. (inglise)
  5. 5,0 5,1 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
  6. "Abies veitchii". www.conifers.org. Kasutatud 19.08.2010. (inglise keeles)
  7. 7,0 7,1 Yukito Nakamura, Pavel V. Krestov. "Coniferous Forests of the Temperate Zone of Asia", Amsterdam: Elsevier B.V, 2005. ISBN 978-0-444-81627-6
  8. "Abies veitchii". Plants for a future <www.pfaf.org>. Kasutatud 19.08.2010. (inglise)
  9. veitchii "Abies veitchii". Plants for a future. Kasutatud 01.12.2010. (inglise keeles)
  10. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  11. "Dendroloogilised uurimused Eestis IV", Tartu: Vali Press OÜ, 2008.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]