Nikko nulg

Allikas: Vikipeedia
Nikko nulg
Kultiveeritud puu
Kultiveeritud puu
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Nulg Abies
Liik: Nikko nulg
Ladinakeelne nimetus
Abies homolepis
Siebold & Zucc. (1842)
Sünonüümid
  • Abies brachyphylla Maxim. (1866)
  • Abies brachyphylla var. tomomi (Rehd.) Dallim. & A.B. Jacks. (1923)
  • Abies firma var. brachyphylla (Maxim.) Bertrand (1871)
  • Abies harryana W.R. McNab (1876)
  • Abies homolepis var. scottae McFarland (1932)
  • Abies homolepis var. tomomi Bobbink & Atk. ex Rehd. (1920)
  • Picea brachyphylla (Maxim.) Gordon (1875)
  • Pinus brachyphylla (Maxim.) Parl. (1868)
  • Pinus harryana W.R. McNab (1876)
  • Pinus homolepis (Siebold & Zucc.) Antoine (1846)[2]

Nikko nulg ehk lühiokkaline nulg (Abies homolepis) on igihaljas okaspuu nulu perekonnast. Ta on lähedane sugulane momi ja jaapani nuluga ning hübridiseerub nendega looduslikult.[3]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okkad ja käbi
Tüvi

Puu kasvab tavaliselt kuni 30, harva kuni 40 m kõrguseks, tüve läbimõõt on kuni 1,0 (1,5) m. Võra on laikoonusja kujuga. Tüve koor on noortel puudel sile, hall, vanematel puudel hallikaspruun, kestendav. Pungad on pruunid, 3–5 mm pikkused, keskmiselt või tugevalt vaigused. Võrsed on läikivad, karvadeta, hallid või pruunikad, sügavate vagudega. Okkad on 1–3 cm pikkused, pealt läikivad ja tumerohelised, allküljel kaks heledat 11–13 realist õhulõheriba, tipuosas väikse sisselõikega, kahe vaigukäiguga, noortel puudel terava, vanematel poolterava või tömpja tipuga.[3]

Õitseb mais-juunis, käbid valmivad oktoobris[4]. Isasõisikud on 10–20 mm pikkused, kollakaspruunid. Käbid on püstised, noorena tumepurpurjad, valminult purpurjaspruunid, pikkus 7–12 cm, läbimõõt 1,5–2 cm. Seemnete kestad on 6–9 mm, tiivakesed umbes 10–12 mm pikkused.[3]

Levikuala ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikko nulg on levinud Jaapani kesk- ja lõunaosas (Honshūl, Shikokul ja Kyūshūl), kus ta kasvab mägedes 700–2200 m kõrgusel üle merepinna. Kasvuvöönd asub kõrguslikult momi nulu ja jaapani nulu metsavööndite vahel. Kasvab üldjuhul segametsades, harva puhaspuistus. Ta talub hästi varju, kuid kasvukiirus on sel juhul väga väike.[3]

Temaga kasvavad koos järgmised puuliigid: eriokkaline tsuuga (Tsuga diversifolia), hondo kuusk (Picea jezoensis var. hondoensis), korea seedermänd (Pinus koraiensis), jaapani mänd (Pinus parviflora), jaapani elupuu (Thuja standishii), kivikask (Betula ermanii), täkiline pöök (Fagus crenata) jt.[5]

Teisendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikko nulul eristatakse kahte teisendit:[2]

  • Abies homolepis var. homolepis Siebold & Zucc.;
  • Abies homolepis var. umbellata (Mayr) E. H. Wilson.

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1861. aastal Euroopasse toodud nikko nulg pole meil kuigi külmakindel, kuna ta talub talvel külmakraade kuni –23...–29 °C[6]. Katsetada võiks eelkõige saartel ja Lääne-Eesti rannikupiirkonnas. Meie sisemaa karmimad talved põhjustavad talle tugevaid külmakahjustusi, puu võib külmuda kuni lumepiirini. Heitgaaside ja tahmaga saastunud õhku talub ta sarnaselt mandžuuria nuluga üsna rahuldavalt. Suuremaid puid (kuni 8 m) kasvab meil Tallinna Botaanikaaias.[7]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Abies homolepis." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. 2,0 2,1 Conifer database: "Abies homolepis".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 26.08.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 James E. Eckenwalder. "Conifers of the World: The Complete Referencec, Timber Press, 2009. ISBN 9780881929744; ISBN 0881929743.
  4. "Abies homolepis". Flora of Japan <www.foj.info>, Kasutatud 26.08.2010. (inglise)
  5. Yukito Nakamura, Pavel V. Krestov. "Coniferous Forests of the Temperate Zone of Asia", Amsterdam: Elsevier B.V, 2005. ISBN 978-0-444-81627-6.
  6. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  7. "Dendroloogilised uurimused Eestis IV", Tartu: Vali Press OÜ, 2008.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]