Solovetsi saared

Allikas: Vikipeedia
Valge meri.png

Solovetsi saared (vene Соловецкие острова, kõnekeeles ka Соловки) on saared Valges mere Onega lahes. Kuuluvad Arhangelski oblasti Primorski rajooni koosseisu.

Saarestiku kuus suuremat saart:

Lisaks on saarestikus sada väiksemat saart. Kogupindala on 347 km².

Solovetsi saartel on kokku 917 inimest (01.01.2013).

Suurimal saarel Solovetsil on lennuväli.

Solovetsi saarte muuseum-reservaat on kantud 1992 aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saartel on künkaid kõrgusega kuni 88 meetrit, kõrgeim on Golgofa ('Kolgata') küngas Anzeril.


Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

15. sajandi algul rajati saartele klooster, millest kujunes tähstamaid õigeusu kloostreid Põhja-Venemaal. Kloostrikompleks on oluline uusaja esimese poole insener-tehniline ehitusmälestis.

Solovetsi vangilaagrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni sulgesid bolševikud kloostri ja rajasid selle hoonetesse vangilaagri poliitvangidele, mida tuntakse Gulagi esimese laagrina (SLON Соловецкий Лагерь Особого Назначения kuni 1925. aastani). Kinnipeetavate arv tipnes 1931. aastal 71 800-ga[1].

Aastail 19291937 Vangilaagrite ja Arhangelski kubermangu GPU ja NKVD ülem, lätlane Rudolf Austrin (Рудольф Иванович Аустрин) (25. august 1891, Wolmari, Liivimaa kubermang- 15. november 1937, Moskva[2])

Sõjapäevil paiknes saartel Põhjalaevastiku baas.

Nõukogude Liidu lagunemise järel alustas kirikule tagastatud klooster jälle tegevust ning taastamistöid.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Gregory, Paul R. ja Lazarev, Valery The Economics of Forced Labor: The Soviet Gulag, lk 165
  2. Рудольф Иванович Аустрин

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Solovki – punasel piinasaarel. Esmaspäev, 2. aprill 1928, nr. 14, lk. 4.