Gulagi arhipelaag
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
"Gulagi arhipelaag" on Aleksander Solženitsõni suurteos kommunistliku Nõukogude Liidu hävitus- ja karistussüsteemist.
Sisukord |
Raamatu saamislugu [muuda]
Üldistavat tööd NSVL vangilaagrite süsteemist hakkas Solženitsõn kirjutama 1958. aastal. Materjali kogumine oli raske ja töö seiskus. Pärast "Üks päev Ivan Denissovitši elus" ilmumist 1962. aastal sai Solženitsõn hulgaliselt kirju endistelt NKVD laagrites kinnipeetuilt, mis lubasid taasalustada katkenud tööd. Teose üldine kava valmis 1964. aasta sügisel. 1965. aasta septembris sai KGB kätte osa Solženitsõni arhiivist. Töö raamatu kallal jätkus äärmise konspiratsiooni tingimustes. 1965/66 ja 1966/67 talvel elas Solženitsõn Eestis Jaan Porti talus Vasula külas, kus valmis oluline osa raamatu käsikirjast. 1967. aasta märtsis valmisid raamatu kuus esimest osa teises redaktsioonis. 1967/68 talvel jätkus raamatu viimistlemine. 1968. aasta mais valmis sõprade abiga kõigi kolme köite masinkirjas redaktsioon, mis toimetati kohe filmilindil välismaale. Konspiratsioonist tingituna ei näinud Solženitsõn oma raamatu käsikirja kordagi tervikuna. Kuni raamatu ilmumiseni 1973/74 välismaal tegi Solženitsõn raamatus veel ainult tähtsusetuid pisiparandusi. Solženitsõn soovis, et "Gulagi arhipelaag" ilmuks kõigepealt vene keeles, aga mõistis, et see on võimatu. Inglise keelde tõlkis raamatu Thomas Whitney. 1973. aastal sai KGB kätte raamatu teise, lõpetamata versiooni. See ajendas raamatut välismaal viivitamata avaldama. Raamatu esimene osa ilmus 1973. aasta detsembris prantsuskeelsena YMCA-Press kirjastuse väljaandel Pariisis. Esimese osa ingliskeelne variant avaldati 1974. aasta kevadel. Nõukogude Liidus levisid raamatu osad 'samizdati' paljudatuna fotokoopiatena. Raamatu lõplik redaktsioon ilmus samuti YMCA-Pressi väljaandena 1987. aastal. "Gulagi arhipelaag" on ilmunud rohkem kui 30 keeles, tõlke eesti keeles avaldas 1990. aastal kirjastus "Eesti Raamat".
Nõukogude Liidus ilmus "Gulagi arhipelaag" tervikuna 1990. aastal. 9. jaanuaril 2009 kanti "Gulagi arhipelaag" Venemaal kooli kohustusliku kirjanduse loetellu.
Romaani honorar ja müügitulu kanti Solženitsõni fondi, millega toetati repressioonide ohvreid Nõukogude Liidus.
Sisukord
- Esimene osa - Vanglatööstus
- Teine osa - Igiliikumine
- Kolmas osa - Hävitamis- ja töölaagrid
- Neljas osa - Hing ja okastraat
- Viies osa - Sunnitöö
- Kuues osa - Sundasumine
- Seitsmes osa - Stalinit ei ole
NLKP poliitbüroo reaktsioon [muuda]
Kui "Gulagi arhipelaag" oli ilmunud Prantsusmaal ja USA-s, arutas NLKP juhtkond 7. jaanuaril 1974 A. Solženitsõni "personaalküsimust". Juri Andropovile, keda pea ainukesena tollasest poliitbüroost polnud tabanud dementsus, oli selge, millist ohtu kujutas Solženitsõn riigikorrale - kogu maailm kuuleb 60 miljonist sovjetiterrori ohvrist. Andropov mõistis, et "Gulagi arhipelaag" võib õõnestada sovjetivõimu rohkem kui Lääne tuumaarsenal. Willy Brandtilt saadi nõusolek, et Saksamaa võtab Solženitsõni vastu. Solženitsõn arreteeriti 13. veebruaril 1974 ja viidi järgmisel päeval lennukiga Saksamaale.
Eesti keeles [muuda]
- "Gulagi arhipelaag" (alapealkiri: Kirjandusliku uurimuse katse), I-III, Eesti Raamat, Tallinn 1990 (I köite tõlkinud Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik; II köite tõlkinud Helmi Tillemann ja Maiga Varik, värsid tõlkinud Harald Rajamets; III köite tõlkinud Edvin Hiedel ja Helmi Tillemann).
Välislingid [muuda]
- Originaaltekst on htm-formaadis
Kirjandus [muuda]
- Stéphane Courtois, Nicolas Werth, Jean-Louis Panné, Andrzej Pazkowski, Karel Bartosek, Jean-Louis Margolin, Kommunismi must raamat. Kuriteod, terror, repressioonid. Kaasautorid Rémi Kauffer, Pierr Rigoulot, Pascal Fontaine, Yves Santamaria, Sylvain Boulouque. Varrak, 2000. Tõlkijad Marri Amon, Marvi Järve, Tunne Kelam, Tõnis Lukas, Tiiu Relve, Enn Sarv, Indrek Õis. Eessõna - Lennart Meri. Lisad: Joachim Gauck, Ehrhart Neubert ja Mart Laar.
- Pagulane pöördus tagasi. David Remnicki (The New Yorker) ja Disa Håstadi (Dagens Nyheter) materjalide põhjal Nils B. Sachris, Postimees, 30. mai - 2. juuni 1994.
- Toivo Kuldma, Nobeli auhind 1901-2004. Olion, 2005.
- Nobeli kirjandusauhind – 1970, Aleksandr Solženitsõn
