Vabadussõjalased: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
→‎Võrdlus fašismiga: Andres Adamsoni Jaak Valge poolt ümber lükatud artikli järgi ei saa mingeid põhjalikke järeldusi teha.
38. rida: 38. rida:
[[21. aprill]]il [[1938]] tuli kokku uue põhiseaduse alusel valitud [[I Riigivolikogu]] ja kujundatud [[I Riiginõukogu]], mis võtsid Vabariigi Presidendi ettepanekul esimese seadusena vastu [[Amnestiaseadus (1938)|Amnestiaseaduse]]. Seaduses on öeldud: ''Selle tähtsa hetke puhul tuleb lugeda unustatuiks senised riigikorra vastu sihitud eksimused ning võimaldada ka neil kodanikel, kes senini ühel või teisel põhjusel riigi suhtes eksiteele on sattunud, osa võtta riigi ja ühiskondliku elu ülesehitavast tööst.'' Vabariigi President kuulutas Amnestiaseaduse välja 6. mail 1938. Selle seaduse alusel vabanesid kõik Eesti poliitvangid 7. mail 1938. Osa vapside juhte, sealhulgas Andres Larka, olid vanglast vabanenud juba eelmisel aastal.
[[21. aprill]]il [[1938]] tuli kokku uue põhiseaduse alusel valitud [[I Riigivolikogu]] ja kujundatud [[I Riiginõukogu]], mis võtsid Vabariigi Presidendi ettepanekul esimese seadusena vastu [[Amnestiaseadus (1938)|Amnestiaseaduse]]. Seaduses on öeldud: ''Selle tähtsa hetke puhul tuleb lugeda unustatuiks senised riigikorra vastu sihitud eksimused ning võimaldada ka neil kodanikel, kes senini ühel või teisel põhjusel riigi suhtes eksiteele on sattunud, osa võtta riigi ja ühiskondliku elu ülesehitavast tööst.'' Vabariigi President kuulutas Amnestiaseaduse välja 6. mail 1938. Selle seaduse alusel vabanesid kõik Eesti poliitvangid 7. mail 1938. Osa vapside juhte, sealhulgas Andres Larka, olid vanglast vabanenud juba eelmisel aastal.


== Võrdlus fašismiga ==
⚫
[[Pilt:Estonian League of Freedom Fighters - Vaps Movement - Roman salute 1.jpg|pisi|A. Larka kõne poodiumil Peetritehases. Lisaks välistele sarnasustele, nagu [[rooma tervitus]]e kasutamine, oli vapsidel ka arvukalt teisi sarnasusi fašistlike liikumistega]]
Kui [[fašism]] piiritleda kitsalt liikumisena [[Itaalia]]s, siis ei saa vapse ja nende organisatsioone fašistlikeks lugeda. Laiema määratluse järgi aga küll.<ref name="Väljataga" /> Samuti nimetasid nad end ise kohati fašistideks, kuigi Sirk seda sageli eitas.<ref name="Adamson" />


⚫
[[Pilt:Estonian League of Freedom Fighters - Vaps Movement - Roman salute 1.jpg|pisi|A. Larka kõne poodiumil Peetritehases.
Vabadussõjalastele iseloomulike joontena on välja toodud sõjaväestatust, (äärmus)rahvuslust, rahvusterviku saavutamise soovi, vägivalla kasutamist poliitilises võitluse ja kõva käe ihalust. Oldi vastu erakondadele, marksismile ja liberalismile.<ref name="Adamson" /> Samuti oli nii Itaalia fašism, Saksa [[natsionaalsotsialism]] kui ka vabadussõjalaste liikumine saanud alguse sõjaveteranide protestimeelsetest rühmitustest. Väliseks sarnasuseks [[Itaalia]] fašistidega tuleb lugeda ka [[rooma tervitus]]e kasutamist.

Nende valijas- kui ka liikmeskonnas domineerisid suurte linnade töölised, kes olid varem toetanud kommuniste ja sotsialiste, ning kriisis laostunud väikekodanlased. Sellega sarnaneti saksa natsionaalsotsialistidele.<ref name="Adamson" />

[[Antisemitism]]i esines vähe, aga samuti oli Eestis vähe juute. Näiteks keeldus Sirk juutide annetusi vastu võtmast.<ref name="Adamson" />


==Vaata ka==
==Vaata ka==

Redaktsioon: 8. aprill 2019, kell 19:16

Eesti Vabadussõjalaste Liidu liikmemärk

Vabadussõjalased ehk lühendatult vabsid (vab.-s.) või vapsid olid Eestis aastail 1929–1934 järjestikku tegutsenud kahe erakonna liikmed.

Pärast Vabadussõja lõppu moodustati Eestis Demobiliseeritud Sõdurite Liit, mis pidi kaitsma sõdurite huve eeskätt maaküsimuse lahendamisel. Aastal 1926 reorganiseeriti organisatsioon Tallinnas Vabadussõjalaste Liiduks; niisugused liidud moodustusid sõjajärgsetel aastatel ka teistes linnades.

Eesti Vabadussõjalaste Keskliit

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõjalaste Keskliit

Tallinna, Haapsalu ja Tapa vabadussõdalaste organisatsioonid moodustasid 2. juunil 1929 Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu (EVKL). Üks EVKL-i põhialgatajaid oli Vabadussõjas osalenud noor advokaat (erunooremleitnant) Artur Sirk, kes jäi liidu ideeliseks juhiks kogu selle tegevuse kestel, kuigi 1930. aastal valiti liidu juhatuse esimeheks erukindralmajor Andres Larka.

Põhikirja järgi oli EVKL-i eesmärgiks "organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatliku ja iseseisvuse alusel; aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitada kodanikes seda vaimu, mis valitses Vabadussõja päevil; õhutada vääriliselt jäädvustama Eesti rahva vabadusvõitluse ja langenud kangelaste mälestusi ning valvel seista ja kaasa aidata Eesti riigi iseseisvuse kindlustamise töös". Alates liidu esimesest kongressist 1930. aastal kõlasid aga ka poliitilised seisukohavõtud – peamiselt erakondliku korruptsiooni ("lehmakauplemise") ja marksismi vastu. 1931. aastal toimunud teisel kongressil sõnastati Eesti põhiseaduse muutmise nõuded: Riigikogu koosseisu vähendamine, majoritaarsed isikuvalimised, laialdaste täitevvõimu volitustega riigipea jm.

Vabadussõjalased koosolekul Pärnus, kõneleb Artur Sirk

Üldpatriootilisest sõjaveteranide liidust kujunes EVKL aastatel 1929–1933 poliitiliseks organisatsiooniks, millega alates 1932. aastast võisid liituda ka Vabadussõjas mitte osalenud mehed. Seda võimalust kasutasid eeskätt majanduskriisis kannatanud keskklass, ärimehed ja haritlased.

Vabadussõjalaste tähtsamad kongressid toimusid 1931 Jahimeeste Klubis, 1932 Börsisaalis ja 1933 Estonias ja vabadussõjalaste päevad 1932 Tapal, Valgas ja Pärnus, 1933 Tartus jm.[1]

Vapsid samastasid end 1930. aastail kogu Euroopas levinud antiparlamentaarsete liikumistega. Hitleri võimuletulekut Saksamaal nad algul tervitasid, kuid hiljem eitasid sidet Saksa rahvussotsialistidega.

Eesti Vabadussõjalaste Keskliit suleti sisekaitseülem Gustav Jonsoni otsusega 11. augustil 1933. 12. augustil 1933 avaldas Rootsi ajaleht Aftonbladet esiküljel leheküljesuuruse artikli "Fascistkupp i Estland" (Fašistlik riigipööre Eestis). Artiklis öeldi, et fašistlik riigipöörde kavatsus suruti valitsuse poolt maha suurte pingutustega. Lisatud oli Johan Laidoneri pilt allkirjaga "Fašistlike sõjaorganisatsioonide liider kindral Laidoner". Järgnevail päevil ei vahetanud enam ükski Rootsi pank Eesti raha ja Rootsis tekkis usaldamatus Eesti vastu[2]. Soome ajalehes Ajan Suunta kirjutati: "Eesti "seaduslik" valitsus ja keskerakonnad on ennast marksistidele ära müünud. Hinnaks olid Eesti Vabadussõjalaste Liit ning Eesti isamaaline rahvas[3]."

Eesti Vabadussõjalaste Liit

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõjalaste Liit

Uus vapside organisatsioon, Eesti Vabadussõjalaste Liit registreeriti Kohtu- ja siseministeeriumis 28. oktoobril 1933. Oktoobris 1933 võeti rahvahääletusel suure enamusega vastu vapside esitatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mille järgi Eestist pidi saama presidentaalne riik, kus Riigikogu volitusi oli tunduvalt vähendatud. Rahvale oli tagatud nii riigikogu kui presidendi valimise roll, kui õigus algatada referendumeid ja eelnõusid isegi põhiseaduse muutmiseks. Rahvahääletusele ning 1934. aasta valimistele eelnenud kampaania oli äge ja rikas süüdistustest eriti väidetavalt korrumpeerunud sotsialistide vastu. Valitsusele esitati isegi eelnõu sotsialistlikku ühiskonnakorda propageerivate organisatsioonide keelustamiseks (Marksismi vastu võitlemise seadus), kuid see ei läinud läbi.

Jaanuaris 1934 toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel sai vapside valimisorganisatsioon "Vabadussõjalaste Rahvaliikumine" kokku 10,7% häältest, sh linnades 41,2% ja saadikukohtade enamuse Tallinnas, Narvas ja Tartus, korrates nii Töörahva Ühise Väerinna võitu 1923. aasta kohalike omavalitsuste valimistel.

1934. aasta aprilliks määratud Riigivanema valimistele seati kandidaadina üles Andres Larka. Kampaania oluliseks osaks oli võistleva kandidaadi kindral Johan Laidoneri, eriti tema majandustegevuse kriitika. Seati eesmärgiks saada Andres Larkale Riigivanema kandidaadiks ülesseadmise puhul võimalikult palju hääli, mis oleks näidanud ülisuurt toetust vapsidele rahva seas. Larka saigi kaks korda rohkem toetusallkirju, kui teised presidendikandidaadid Päts, Laidoner ja Rei kokku (mis ei tähenda iseenesest, et ta oleks Riigivanemaks valitud). Samal ajal levisid kuuldused ja ähvardused, et vapsid ähvardavad Larka kaotuse korral riigipöördega ja teevad ettevalmistusi riigivõimu ülevõtmiseks vajaduse korral jõuga[4]. Pinevas sisepoliitilise võitluse olukorras suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit Johan Laidoneri otsusega 12. märtsil 1934 kaitseseisukorra kestuse ajaks ja arreteeriti sadu selle aktiviste. Liidu formaalne esimees ja riigivanema kandidaat Andres Larka jäeti arreteerimata, kuna ta oli seaduslik Riigivanema kandidaat ja liidus tegelikku tähtsust ei omanud.

Kohtu- ja siseminister Johan Mülleri otsusega nr. 2387 – 22. märtsist 1934 suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ühes osakondadega ja ühing “Vabadussõjalaste Rahvaliikumine” (RT 1934, 26, 101). Valla-, alevi- ja linnavolikogudest heideti välja 916 Vabadussõjalaste Rahvaliikumise kandidaati.

14. aprillil 1934 väitis advokaat Ferdinand Karlson Riigikohtus, et pole demokraatia vastane, kui rahvas oma enamuses tahab näha fašistlikku riigikorda ja seepärast ei saa süüdistada organisatsiooni, kes leiab, et see kord on sobivam mõnest teisest korrast[5]. Riigikohus jättis kaebused liidu, selle osakondade ja Vabadussõjalaste Rahvaliikumise ühingu sulgemise kohta tagajärjeta, samuti kaebused Tallinna ja Tartu linnavolikogude vabadussõjalastest linnavolinike volituste tühistamise asjus, tunnustades sellega, et need otsused olid seaduslikud ja põhjendatud[6].

17. detsembril 1934 jõustunud Vabadussõja nimetuse tarvitamise seadusega keelati tarvitada Vabadussõja või vabadussõjalase või mõnda muud neist tuletatud nimetust igasuguste poliitiliste liikumiste ja organisatsioonide ning trükitoodete kohta, kes endale võtnud või kelle kohta üldiselt tarvitati seda nimetust, samuti keelati nimetada isikuid, kes pole võtnud osa Vabadussõjast või kes ei oma õigust Vabadussõja mälestusmärgi kandmiseks, vabadussõjalasteks või mõne sellise nimetusega, mis võiks viia arvamisele, et nimetatavad isikud on võtnud osa Vabadussõjast (isegi kui nad olid sellest tegelikult osa võtnud) [7].

Väidetavalt plaanisid nad jätkuvalt riigipööret, kuid praegu on kõik ajaloolased seisukohal, et see oli tollaste võimude osav provokatsioon [8]; vandenõulased arreteeriti 7. detsembril 1935 ja 1936 mõisteti vapside juhtidele juba pikemad vanglakaristused. Sirgul õnnestus 1934 vanglast põgeneda; ta suri 1937 Luksemburgis (seda on tänapäeval peetud poliitmõrvaks, kuigi Luksemburgi võimude korraldatud juurdlus tuvastas enesetapu).

21. aprillil 1938 tuli kokku uue põhiseaduse alusel valitud I Riigivolikogu ja kujundatud I Riiginõukogu, mis võtsid Vabariigi Presidendi ettepanekul esimese seadusena vastu Amnestiaseaduse. Seaduses on öeldud: Selle tähtsa hetke puhul tuleb lugeda unustatuiks senised riigikorra vastu sihitud eksimused ning võimaldada ka neil kodanikel, kes senini ühel või teisel põhjusel riigi suhtes eksiteele on sattunud, osa võtta riigi ja ühiskondliku elu ülesehitavast tööst. Vabariigi President kuulutas Amnestiaseaduse välja 6. mail 1938. Selle seaduse alusel vabanesid kõik Eesti poliitvangid 7. mail 1938. Osa vapside juhte, sealhulgas Andres Larka, olid vanglast vabanenud juba eelmisel aastal.


[[Pilt:Estonian League of Freedom Fighters - Vaps Movement - Roman salute 1.jpg|pisi|A. Larka kõne poodiumil Peetritehases.

Vaata ka

Kirjandus

  • Marandi, Rein "Must-valge lipu all : Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. 1. Legaalne periood (1929–1934)" Stockholm : Centre for Baltic Studies at the University of Stockholm, 1991
  • Marandi, Rein "Must-valge lipu all : Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. II, Illegaalne vabadussõjalus (1934–1937)" Stockholm : Department of Baltic Studies at the Stockholm University, 1997
  • Andres Kasekamp «The Radical Right in Interwar Estonia» Palgrave USA (United States), 2003
  • Arnold Schulbach. Vabside elu keskvanglas. Vaba Maa, 6. aprill 1934, nr. 79, lk. 1.

Viited

  1. ↑ Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, nr.42, 1. juuni 1974, lk 11
  2. ↑ 100 rida Stockholmist. Vaba Maa, 20. august 1933, nr. 194, lk. 5.
  3. ↑ Soome leht seisukorrast Eestis. Võitlus, 15. august 1933, nr. 68, lk. 3.
  4. ↑ Artur Mägi. Kuidas valitseti Eestis. Tõrvik, Stockholm, 1951, lk. 88–89
  5. ↑ Miks suleti vabadussõjalaste liit. Vaba Maa, 15. april 1934, nr. 87, lk. 1.
  6. ↑ Riigikohus jättis vabadussõjalaste kaebused tagajärjeta. Päevaleht, 16. aprill 1934, nr. 103, nr. 103, lk. 1.
  7. ↑ http://web.archive.org/web/20090226194138/http://www.hot.ee:80/seadustekogu/ski-6-8.html Vabadussõja nimetuse tarvitamise seadus (SK I 1938, 6, 8).
  8. ↑ http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/vapside-lahendamata-saladused.d?id=27674905

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Väljataga" ei kasutata eelnevas tekstis.

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Adamson" ei kasutata eelnevas tekstis.

Välislingid

Ajakirjandus

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vabadussõjalased&oldid=5270863"