Eesti Vabadussõjalaste Keskliit

Eesti Vabadussõjalaste Keskliit
Lühend	EVKL ja EVK
Asutatud	1929
Tegevuse lõpetanud	1933
Juhtkond	juhatus Artur Sirk, Andres Larka ja Ernst Põdder
Veebileht	Eesti Vabadussõjalaste Keskliit

Eesti Vabadussõjalaste Keskliit (lühendid EVKL ja EVK) oli Eesti poliitiline organisatsioon, mis tegutses aastail 1929–1933.

Eesti Vabadussõjalaste Keskliit moodustati vabadussõjalaste kolme kohaliku organisatsiooni poolt aasta 1929 kevadel–suvel keskse ülemaalise ühendusena ja eeskätt Vabadussõja veteranide eest hoolitsemiseks. Ühinemise algatajaks oli Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu tollane abiesimees Artur Sirk.

EVKL suleti 11. augustil 1933 koos teiste sõjaväelise kallakuga organisatsioonidega.

Eesti Vabadussõjalaste Keskliit taasasutati Tallinnas 11. aprillil 2009. Taastamiskoosolek võttis vastu uue põhikirja ja valis selle alusel EVKL-i juhatuse (vanematekogu). Vanematekogu valis taastatud EVKL-i vanematekogu eesotsa (vanemaks) organisatsiooni taastamise algataja Jüri Liimi, kes ei ole tegelikult Vabadussõja veteran, vaid on sündinud 20 aastat pärast Vabadussõja lõppu.

Vanale ajaloolisele nimele ei antud registreerimisluba, kuna Vabadussõda on ainulaadne ja kordumatu.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

EVKL-i tegevus 1930. aastatel[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu liikmeskond paisus 1931. aastal kolme tuhandeni. Vabadussõjalased olid liidu häälekandja järgi "kõik, kes võtsid osa Eesti Vabadussõjast 1918–1920; kindralist reameheni-leemekeetjani, admiralist madruseni-ahjukütjani, kõrgemast sõjaväeametnikust lihtkirjutajani-käskjalani, iga üks, kes oma võimete ja oskuste kohaselt olid tegevad Eesti kaitseväes^[1]".

17. juulil 1932 Tapal peetud Põhja-Eesti Vabadussõjalaste päeva puhul avaldatud üleskutses on öeldud: "Eesti rahvas pole veel vaba – vabaks peab ta aga saama^[2]!"

Mais ja juunis 1933 toimus EVKL-i eestvõttel üle Eesti ridamisi vabadussõjalaste päevi. Esmalt osales Tallinnas 7. mail korraldatud rongkäigul ja miitingul 2000 EVKL-i liiget ja neile lisaks tuhandeid pealtvaatajaid. Sellest sai EVKL-i juhatus innustust ka maakondlike päevade algatamiseks. Järgnenud nädalatel aset leidnud vabadussõjalaste päevadel Narvas, Tartus, Tallinnas, Rõuges, Kuressaares, Haapsalus, Türil tulid EVKL-i liikmed välja täisvormis ja nimelt – must barett peas, käelindiga kaunistatud khakivärvi pluusid seljas, kollase rihmaga vöötatud kalifeepüksid ja säärikud jalas.

Vabadussõjalastel olid avalike ürituste turvamiseks oma korrapidamisüksused, mis sel ajal oli ühiskondlike organisatsioonide levinud tavaks (näiteks sotsialistlike ühenduste võimlemisrühmad).

EVKL-i kongressid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu I kongress toimus Tallinnas 26. jaanuaril 1930. Sellel osales 60 delegaati. Keskliidu juhatusse valiti vandeadvokaat Artur Sirk, kindral Andres Larka ja kindral Ernst Põdder.

Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu II kongressil 22. märtsil 1931 Tallinna kokku tulnud 113 delegaati arutas vajadust muuta Eesti Vabariigi põhiseadust. Kongressi märgukirjas on öeldud: "Rahvas kui organiseerimatu mass on praktilises elus võimetu temale põhiseadusega kindlaks määratud võimu tarvilisel määral teostama^[3]."

Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu III kongressil 20. märtsil 1932 Tallinnas osales 219 delegaati; kasvava populaarsusega organisatsioon otsustas lubada EVKL-iga liituda ka Vabadussõjas mitte osalenud isikuil – toetajaliikmeil, kelleks võisid nüüdsest astuda ka naised ja noored.

Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu IV kongressil 27. novembril 1932 osales 308 delegaati.

Põhiseaduse muutmise üritused[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõjalased nõudsid märtsis 1931 EVKL-i II kongressil Eesti Vabariigi Põhiseaduse muutmist, taotledes laialdaste volitustega riigipea institutsiooni kehtestamist, parlamendi koosseisu vähendamist (50 liikmega riigikogu) ja selle moodustamist isikuvalimiste kaudu.

Kui märtsis 1932 otsustas riigikogu panna rahvahääletusele omapoolse põhiseaduse muutmise kavandi, siis algatasid vabadussõjalased selle vastu kihutustööd, kuna nende hinnangul oleks see parlamendile endiselt liiga suure võimu jätnud ja takistanud tulemuslikku riigivalitsemist. Vabadussõjalaste ja sotsialistide vastutöö tõttu kukkuski põhiseaduse muutmise plaan rahvahääletusel augustis 1932 läbi, uue kavandi poolt oli veidi alla poole (49,2%) hääletanutest.

Novembris 1932 esitas EVKL seaduseelnõu põhiseaduse muutmiseks järgmises osas: vähendada riigikogu liikmeskonda poole võrra (50-ni), seada sisse suurte volitustega presidendi ametikoht, asendada proportsionaalsed valimised isikuvalimistega. Kuigi riigikogu moodustas põhiseaduse väljatöötamiseks komisjoni, ei soostunud komisjon EVKL-i pakutud eelnõud aluseks võtma.

Järgmisel korral, 1933. aasta juunis prooviti rahvahääletusel läbi suruda hoopis Põllumeestekogude ja Eesti Rahvaerakonna toetatud põhiseaduse projekti, mis kukkus läbi veel suurema vastuhäälte osakaaluga (67,3%) kui aasta varem. Ka siin oli kaasa aidanud nii vasakpoolsete kui ka vabadussõjalaste mõju, kelle pakutud eelnõu oli järjekordselt tagasi lükatud.

Kaitseseisukorra kehtimise ajal 14.–16. oktoobril 1933 toimunud kõrgendatud kvoorumit nõudval rahvahääletusel kiideti 416 878 poolthääle (72,7%) ja 156 894 vastuhäälega lõpuks heaks EVKL-i esitatud põhiseaduse muutmise kavand. See võeti vastu paljuski tänu koostööle Põllumeestekogudega ja teisalt Ühinenud Põllumeeste toetusele. Vastuvõetud põhiseaduse kohaselt pidi Eesti Vabariik saama presidentaalseks riigiks, kus Riigikogu volitusi oli tunduvalt vähendatud.

EVKL-i sulgemine[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõjalaste Keskliidu sulges Jaan Tõnissoni neljas valitsus, kes kehtestas 11. augustil 1933 üleriikliku kaitseseisukorra ja sulges teiste sõjaväelise kallakuga organisatsioonide seas kõik vabadussõjalaste ühendused; teised samal ajal laiali saadetud organisatsioonid olid: Eesti Noorsotsialistlik Liit, Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei võimlemisrühmad, Põhja Küttide Leegion, Üleriiklik Vabadussõjalaste Ühendus ja Demokraatlik Liinisõdurite Ühendus.

Eesti Vabariigi valitsus oli juba 2. juunil 1933 Tartu maakonna piires kehtestanud 5-kuulise kaitseseisukorra. Selle alusel sulges kohtu- ja siseminister 3. juunil Tartumaa kohaliku vabadussõjalaste organisatsiooni, kes oli 1. juunil Vanemuise saalis mürgeldamisega seganud Jaan Tõnissoni esinemist, kuna viimane oli kutsunud kuulajaid üles hääletama põhiseaduse uue eelnõu poolt. Nädalapäevad hiljem kukkus põhiseaduse muutmine rahvahääletusel siiski läbi.

Kaitseseisukorra ajal oktoobris 1933 toimunud uuel rahvahääletusel kiideti suure häälteenamusega heaks aga EVKL-i esitatud põhiseaduse muutmise eelnõu. Kui Tõnissoni valitsus seejärel lahkus ja tema valitsuse kehtestatud kaitseseisukord tühistati, taastus vabadussõjalaste tegevus Eesti Vabadussõjalaste Liidu asutamisega. Viimane suleti Sõjavägede Ülemjuhataja poolt kaitseseisukorra kehtivuse ajaks 12. märtsil 1934 ja lõplikult kohtuministri poolt 22. märtsil 1934.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Kes paneb põhiseaduse rahvahääletusele? Võitlus Eesti parema tuleviku eest, 21. detsember 1931, nr. 7, lk. 2.
↑ Eestlane – isamaa kutsub! Võitlus, 16. juuli 1932, nr. 14, lk. 6.
↑ Vabadussõjalaste märgukiri vabariigi valitsusele. Võitlus Eesti parema tuleviku eest, 1. mai 1931, nr. 1, lk. 13.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]