Angelika Kauffmann

Allikas: Vikipeedia
Angelika Kauffmann
Angelica Kauffmann by Angelica Kauffmann.jpg
Autoportree (1770–1775)
Sünninimi Maria Anna Angelika Katharina Kauffmann
Sünniaeg 30. oktoober 1741
Chur, Šveits
Surmaaeg 5. november 1807 (66-aastaselt)
Rooma, Itaalia
Rahvus šveitslane
Tegevusala maal
Kunstivool klassitsism

Maria Anna Angelika Katharina Kauffmann (30. oktoober 1741 Chur (Šveits) – 5. november 1807 Rooma) oli šveitsi-austria maalikunstnik.

Ta oli tuntud portree- ja ajaloomaalijana. Tema portreedes on rokokoo mõjutusi, hilisemates töödes ilmneb klassitsismi mõju [1].

Angelika Kauffmanni peetakse üheks 18. sajandi huvitavamaks ning tuntumaks naiskunstnikuks. Tema tööd kuuluvad maailma nimekaimate muuseumide kogudesse ning neist on korraldatud näitusi Roomas, Londonis, Düsseldorfis, Münchenis, Churis ja mujalgi. Eesti Šveitsi kultuurikoostöö tulemusena toimus 2005. aastal Kadrioru kunstimuuseumis suurejooneline Angelika Kauffmanni tööde näitus.[2]

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varajane looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta sündis Šveitsis Graubündeni kantoni pea- ja piiskopilinnas Churis. Ta oli portretist ja freskomaalija Johann Joseph Kauffmanni 17071782 ning vaesunud de Canobia aadliperekonnast pärineva Cleofea Luzi (1717–1757) ainukese lapsena. Veel samal aastal asus perekond elama Veltini, siis Comosse ja seal edasi kolis perekond 1755 Milanosse[3]. 1757 suri Angelika ema ning isa ja tütar kolisid isa sünnikohta Schwarzenbergis Austrias.

Isa oli suhteliselt vaene, aga andekas maalija. Kunstniku tütrena sai Angelika varajase ning süsteemse kunstihariduse, mida omalt poolt täiendas ema keelte ja muusika vallas. Lisaks saksa keelele rääkis ta täiesti vabalt itaalia keelt ning sai selgeks ka inglise ja prantsuse keele. Isa esitles ja tutvustas tütart õukondades. Angelika sai peagi imelapse kuulsuse, kelle joonistusannet toetas ka suurepärane lauluhääl.

Schwarzenbergis aitasid isa ja tütar taastada kohalikku kirikut, mis oli tulekahjus tugevalt kannatada saanud. Angelika keskendus altarimaalile ja apostlite maalimisele, isa tegeles üldise sisekujundusega.

1760. aastatel sõlmis Kauffmann esimesed tutvused inglise aristokraatiaga. Rikkad haridusreisijad, kelle huvideks olid antiik ja Itaalia kunstiväärtused, kujunesid Kauffmanni tähtsateks tellijateks. Osteti noore daami koopiaid vanameistrite järgi, ent juba ka portereid ja ajalooainelisi töid[3].

1763 asus Kauffmann elama Rooma, tehes pikemaid külaskäike Bolognasse ja Veneetsiasse. Kõikjal austati teda ja hoolitseti tema eest, niihästi tema andekuse kui ilu ja sarmi tõttu. Roomas tutvus ta kuulsa antiigiuurija Johann Joachim Winckelmanniga [1], kes ütles tema kohta: "Teda võib nimetada ilusaks ja laulmises võib ta võistelda meie parimate virtuoosidega." 1674. aastal maalitud portreed inglise näitlejast David Garrickist ja Winckelmannist tõid tõelise läbilöögi.

1762. aastast oli Kauffmann Bologna ja Firenze kunstiakadeemia auliige ja 1765 sai ta Rooma Accademia di San Luca (Püha Luuka Akadeemia) liige.

Inglismaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

David Garricki portree

Kauffmann oli oma inglise keele oskuse tõttu populaarne ka Itaaliat külastavate inglise turistide seas. Suurbritannia suursaadiku Veneetsias abikaasa leedi Wentworth kutsus ta endaga Londonisse.

17661781 elas ja töötas ta Londonis. Wentworthi nimi avas talle kõrgema seltskonna uksed ja kõikjal võeti teda hästi vastu, iseäranis kuningaperekonnas oli ta soosingus.

Kauffmanni ateljeest Londoni Golden Square kvartalis, kus tegutsesid ka tema nimekaimad briti kolleegid sir Joshua Reynolds ja Allan Ramsay, sai armastatud kooskäimiskoht ja kunstnikust enast kõrgklassi tutvustega seltskonnadaam[3]. Kauffmanni kõige kindlam sõber oli sir Reynolds. Reynoldsi märkmeraamatus esineb sageli nimi "miss Angelica" või "miss Angel" ja 1766 Reynolds ka maalis teda. Kauffmann vastas komplimendile, maalides omakorda "Söör Joshua Reynoldsi portree". Teine näide nende lähedasest suhtest oli Kauffmanni versioon Guercino maalist "Et in Arcadia ego", sest seda teemat kasutas Reynolds mõni aasta hiljem, kui maalis proua Bouverie' ja proua Crewe' portreed.

Kauffmann oli üks neist, kes kirjutas alla palvekirjale, millega Inglismaa kuningal George III-l paluti Prantsusmaa Kuningliku Maalikunsti- ja Skulptuuriakadeemia eeskujul avada sarnane akadeemia ka Inglismaal. Kuninglik Kunstiakadeemia asutati 1768 ning Kaufmann oli selle asutajaliikmete hulgas üks kahest naisest (teine oli Mary Moser). Kolmas naine, Laura Knight, valiti akadeemiasse alles 1936. Samal aastal valiti Kauffmann ka Prantsusmaa Kuningliku Maalikunsti- ja Skulptuuriakadeemia liikmeks.

Luule embab Maalikunsti (1782)
Richard Samueli maal oma aja tuntud naiskultuuritegelastest muusadena. Kauffmann istub. (1778)

1769 ilmus Kuningliku Kunstiakadeemia esimene kataloog, kus ka Kauffmann ja Moser olid esindatud. Kauffmann oli maalinud selleks "Hektori ja Andromache vestluse" ning veel kolm klassikalise süžeega teost. Kuni 1782 oli ta igal aastal ülevaatenäitusel esindatud ja mõnel koguni 7 maaliga. Üldiselt olid tema maalid antiigi või allegoorilisel teemal. Oli ka teistsuguseid töid, eriti portreid. 1778 valmis maal "Leonardo suremas François I kätel".

1775 kritiseeris Kauffmanni ja Reynoldsi sõprust nende kaasakadeemik Nathaniel Hone oma satiirilisel maalil "Nõid". See ründas tollal moes olnud itaalia renessanss-stiili, naeruvääristas Reynoldsit ja sisaldas Kauffmanni alastikarikatuuri. Kuninglik Kunstiakadeemia lükkas maali tagasi ega lubanud seda avaldada. Protestimärgina organiseeris Hone ühemehenäituse, saades sellega esimeseks kunstnikuks Inglismaal, kes isikunäituse korraldas.

1773 määras Akadeemia ta üheks Püha Pauluse katedraali kaunistajaks. Koos Biagio Rebeccaga maalis ta Akadeemia vana loengusaali Somerset House'is.

Kauffmann oli väga hea ajalooliste maalide kunstnik. Kohalik seltskond seevastu oli rohkem huvitatud portree- ja maastikumaalidest, ehkki Mandri-Euroopas oli ajaloomaal 18. sajandil elitaarne ja kõige tulutoovam maalikunsti žanr. Kui Reynolds sai Kunstiakadeemia juhiks, püüdis ta ajaloomaali ka Inglismaal populariseerida, aga suurema eduta. See oli üks põhjustest, miks Kauffmann 1781 Mandri-Euroopasse kolis, kuigi ta oli Inglismaa kõrgemas seltskonnas populaarne ja kunstnikuna edukas.

1767. aasta novembris abiellus Kauffmann atraktiivse noormehega, keda Londoni paremas seltskonnas tunti kui Rootsi krahvi de Horni. Paraku oli tegemist petisega, valekrahviga ja Kauffmannile nii emotsionaalselt kui majanduslikult õnnetu abielu lõppes suure seltskondliku skandaaliga paar kuud pärast selle sõlmimist[3]. 1781 jäi Kauffmann leseks. Lapsi sellest abielust ei sündinud.

Tagasi Itaalias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiline teine abielu oma kauaaegse perekonnasõbra, 15 aastat vanema veduudimaalija Antonio Zucchiga (1726–1797) viis Kauffmanni tagasi Itaaliasse. 1781. aastal reisis abielupaar Londonist Veneetsiasse ja sealt edasi Rooma[3]. Roomas ostsid nad endale palazzo, milles oli töötanud saksa klassitsimi suurkuju Anton Raphael Mengs. Kauffmanni salongist sai saksa kunstnike ja haridusreisijate kohtumispaik. Tema sõpraderingi kuulusid hulk oma aja väljapaistvamaid ja edumeelsemaid talente.

Goethe portree (1787)

Ajastule omane südamesõprus sidus teda ka Johann Wolfgang von Goethega, kelle sõnade järgi Kauffmann töötas rohkem ja ka saavutas rohkem kui ükski teine kunstnik, keda Goethe tundis, aga oli alati kärsitu ja tahtis teha veelgi rohkem.

Kunstnikuna ei olnud Kauffmannil Roomas konkurenti. Tema tellijate hulka kuulusid oma aja kõige tähtsamad ja mõjukamad Rooma-reisilised kogu Euroopast aga ka kõrgaristokraatia ringkond. Näiteks Austria keiser Joseph II, Poola kuningas Stanislaus II Poniatowski, Vene tsaar Paul I. Suurt vaeva nägi Kauffmanni meelitamisega oma õukonnakunstnikuks Napoli kuninganna Maria Carolina. Kauffmann säilitas sõltumatuse, kuid maalis kuningakoja tellimusel 1783. aastal oma loomingu suurima tellimustöö – "Napoli ja mõlema Sitsiilia kuningliku perekonna portreed".

1782 suri Kauffmanni isa ja 1795 abikaasa. Ta jätkas kaastöö tegemist Akadeemiale ja tema viimane näitus oli 1797. Pärast seda maalis ta vähe ja suri 1807 Roomas.

Kauffmannile korraldati suurejoonelised matused, mille peaorganisaator oli Antonio Canova. Tema sarga järel kõndis terve Püha Luuka Akadeemia koos arvukate vaimulike ja kunstitundjatega. Nagu Raffaeli, nii ka Kauffmanni matuserongkäigus kanti kaht tema parimaks peetud maali – "Kristus Samaaria naisega kaevul" (1769) ja "Taavet ja Naatan"

Tänapäeval on Angelika Kauffmann oma maine säilitanud, eriti võrreldes tema kaasaegsetega: 18. sajandi kunst ei ole tänapäeval nii lugupeetud kui varasemate ja hilisemate sajandite kunst.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 239
  2. Naiselikkus ja mehelikkus Angelika Kauffmanni loomingus
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Sveitsi muusa. Angelika Kauffmann 1741–1807. Eesti Kunstimuuseum, 2005, lk.8