Andrei Võšinski

Allikas: Vikipeedia
Andrei Võšinski 1940. aastal

Andrei Januarjevitš Võšinski (vene Андрей Януарьевич Вышинский, poola Andrzej Wyszyński; 10. detsember 1883 Odessa, Venemaa Keisririik22. november 1954 New York, USA) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, jurist ja diplomaat. Ta oli NSV Liidu Prokuratuuri üks rajajaid ja üks nõukogude poliitiliste repressioonide peamisi läbiviijaid.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võšinski (vasakult teine) jälgimas seda, kuidas Georgi Žukov 8. mail 1945 Suursaksa Riigi kapitulatsiooniaktile alla kirjutab.

Võšinski sündis tänapäeva Ukraina aladel Odessas Poola päritolu katoliiklikus peres. Peatselt pärast sündi kolisid Võšinskid Bakuusse.

Oma poliitilist tegevust alustas Võšinski menševikuna 1903. aastal. 1905. aastal võttis osa revolutsioonist Bakuus. Ta võeti kinni, misjärel asus kandma karistust vanglas. Seal kohtus ta Staliniga.

Ülikoolis tudeeris õigusteadust. 1913. aastal valmistus professori ametikoha täitmiseks, kuid riigivastase tegevuse tõttu ta vallandati. Ta asub teenima leiba õpetajana.

1917. aastal, kohe pärast Veebruarirevolutsiooni töötas Võšinski Venemaa Ajutise Valitsuse poolt moodustatud miilitsas ja kirjutas pärast enamlaste ebaõnnestunud riigipöördekatset 3. juulil 1917. aastal alla korraldusele arreteerida Vladimir Uljanov-Lenin[1].

Menševikke loobus Võšinski toetamast 1920. aastal, mil astus kommunistlikusse parteisse.

1920–1921 oli Võšinski õppejõud Moskva Riikliku Ülikoolis. 1923–1925 aga NSV Liidu Ülemkohtu kriminaalosakonna kohtunik. 1925–1928 pidas Moskva Riikliku Ülikooli rektori ametit ning 1928–1930 oli NSV Liidu Kutsehariduse Peavalitsuse ülem, samal ajal 1928–1931 aga Hariduse Rahvakomissariaadi rahvakomissar.

Aastatel 19311933 ja 19351939 oli Andrei Võšinski NSV Liidu peaprokurör. Ta oli süüdistaja rollis mitmetel suurtel protsessidel nagu Šahtõ protsess, Prompartei protsess, kohut mõistis ta ka Suure Terrori ajal.

1940. aastal juhtis ta juunipööret Läti Vabariigis.

Aastatel 1940–1946 oli ta NSV Liidu Välisasjade rahvakomissariaadi rahvakomissari esimene asetäitja ja ühtlasi kuni 15. maini 1944 NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe üks asetäitjaid (määrati ametisse 31. mail 1939).

Pärast Teist maailmasõda oli ta üks kohtunikke Nürnbergi protsessil.

Aastatel 19491953 oli ta NSV Liidu välisminister ning 19531954 oli Võšinski Nõukogude Liidu alaline esindaja ÜRO-s.

22. novembril 1954 New Yorgis sooritas ta enesetapu. Urn Võšinski tuhaga paigutati Punasele väljakule Kremli müüri äärde.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Urmas Kiil, Eelolev nädal möödanikus, Saarte Hääl, 23. november 2009

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Vjatšeslav Molotov
NSV Liidu välisminister
19491953
Järgnev:
Vjatšeslav Molotov