Achille Lauro (laev)

Allikas: Vikipeedia
Achille39.jpg
"Achille Lauro" merel (1986 või 1987)
Ajalugu
Klass ja tüüp: ookeaniliinilaev, kruiisilaev
Tellitud: 1938
Ehitaja: N. V. Koninklijke Maatschappij "De Schelde", Vlissingen Flag of the Netherlands.svg
Kiil pandud: 25. jaanuaril 1939
Vette lastud: 1. juulil 1946
Kasutusse võetud: 2. detsembril 1947
Kasutusest maha võetud: uppus 2. detsembril 1994
Omanik: Starlauro (1987. aastast)
Staatus: IMO number 5390008 [1]
Riik: Flag of the Netherlands.svgFlag of Italy.svg
Kodusadam: 1947–1964: Rotterdam Flag of the Netherlands.svg
1965–1994:Napoli Civil Ensign of Italy.svg
Üldandmed
Pikkus: 192,40 m
Laius: 24,90 m
Süvis 8,80 m
Peamasin: 2 Sulzer/ Winterthur ja 6 8-silindrilist Sulzer/ de Schelde diiselmasinat [1] 23,872 MW
Kiirus: 22,0 sõlme
Mahutavus: 23 629 brt
Reisijakohti: 1097
Kajutikohti: 1097

"Achille Lauro" (kuni 1965 "Willem Ruys"[1]) oli Itaalia kruiisilaev, mis ehitati Koninklijke Rotterdamsche Lloydi tellimusel ookeaniliinilaevana 1947 ja hukkus India ookeanis Somaalia ranniku vetes 1994.

"Achille Lauro" viimane kodusadam oli Napoli.

Ehitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laev telliti 1938. Kiil pandi laevale tehasenumbriga 214 N.V. Hollandis Vlissingenis Koninklijke Maatschappij "De Schelde" laevatehases 25. jaanuaril 1939. Vettelaskmistseremoonia toimus 1. juulil 1946. 21. novembril 1947 sai laev valmis ja anti üle omanikele, Koninklijke Rotterdamsche Lloydile. Laev nimetati Lloydi direktori Willem Ruysi (1894–1942) järgi.

"Willem Ruys"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laev asus esmareisile Hollandi Ida-India liinil Rotterdamist Bataaviasse 2. detsembril 1947. Ta sõitiski peamiselt Hollandi Ida-India ja Hollandi vahet ning tema peamine konkurent oli "Oranje", mis sama liini sõitis. Kuid pärast seda, kui Hollandi Ida-India 1949 iseseisvus ja sai nimeks Indoneesia, vähenes reisijate arv.

6. jaanuaril 1953 kohtus "Willem Ruys" Punases meres "Oranjega". Nad sõitsid vastassuunas. Tol ajal oli tavaline, et reisilaevad möödusid üksteisest reisijate meele lahutamiseks võimalikult lähedalt. "Oranje" kiirus oli sealjuures üsna suur. "Willem Ruys" tegi ootamatu manöövri vasakule, mistõttu laevad teineteist riivasid. "Oranje" kahjustas tugevalt oma vööri, kuid jätkas teekonda. Siiski jättis ta ära ettenähtud vahepeatuse Colombos, sest kartis, et sadamavõimud ei anna luba ilma remondita sadamast lahkuda, ja sõitis otse Jakartasse. "Willem Ruys" sai vähem kahjustada. Ükski inimene ei hukkunud. Hiljem otsustati, et õnnetust soodustas laevade omavaheline puudulik teabevahetus.

1958. aasta mais asus "Willem Ruys" oma esimesele reisile New Yorki ja tegi samal aastal enne ümberehitamist veel kaks reisi liinil Rotterdam-Montréal.

20. septembrist 1958 kuni 25. veebruarini 1959 ehitati laev Amsterdamis Wilton-Fijenoordi laevatehases põhjalikult ümber. Senine reisilaev ehitati ümber kruiisilaevaks. Seni oli laeval olnud 4 klassi, nüüd jäi järele kõigest kaks: esimene ja turistiklass. Lisati sadakond uut kajutit ja igasse kajutisse paigaldati konditsioneer. Laevaperes asendati jaavalased eurooplastega ja seetõttu parandati märgatavalt laevapere elamistingimusi. Laevale lisati turistiklassi talveaed, eesmine korsten muudeti kergemaks ja laevale paigaldati stabilisaatorid. Pärast ümberehitust võis "Willem Ruys" peale võtta 275 esimese ja 770 turistiklassi reisijat, kuid paljud kajutid olid omavahel ühendatavad ja neisse sai paigaldada lisakoisid, nii et laeva maksimaalne reisijate arv oli 1167. Ümberehituse tulemusena suurenes laeva kogumahutavus 21 119-lt 23 114-le.

Pärast ümberehitamist kasutati teda liinil Rotterdam–SouthamptonSuessAustraaliaUus-MeremaaPanama kanal–Rotterdam. Royal Dutch Maili laevad "Willem Ruys", "Oranje" ja "Johan van Oldenbarnevelt" said sel marsruudil levinud alternatiiviks Suurbritannia laevadele. Kuid 1964, pärast järsku langust reisijate arvus pandi laev müüki.

"Achille Lauro"[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Achille Lauro" sadamas (1986-87)
"Achille Lauro" parem parras (1986-87)
"Achille Lauro" (1989)
"Achille Lauro" kai ääres (1986-87)

1965 müüdi laev Flotta Laurole Rooma, moderniseeriti Itaalias CN Riuniti di Palermo laevatehases ja nimetati laevaomaniku Achille Lauro järgi. Itaalia lipu all kasutati seda laeva liinil GenovaSydneyWellington ja alates 1972. aastast kruiisireisidel.

Pärast nimevahetust toimus laeval palju õnnetusi. Juba 1965. aasta augustis, vahetult enne ümberehitamise algust toimus laeval plahvatus. Ka 1972. aasta algul toimus laeval suur põleng. 1975 põrkas ta kokku kaubalaevaga "Youseff", mis seejärel põhja läks. 1981 toimus laeval järjekordne põleng, misjärel laev oli mõnda aega remondis.

1982 läks "Achille Lauro" omanikettevõte Lauro Lines pankrotti, aga varade realiseerimine võttis kaua aega. Alles 1985 võttis Kreeka ettevõte Chandris Line "Achille Lauro" üle, see juhtus pisut aega enne kaaperdamist. Ettevõtte põhivara leidis omaniku alles 1989. Kõigil Chandris Line'i laevadel oli korstendel suur kreeka Χ-täht.

Kaaperdamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

7. oktoobril 1985 kaaperdasid 4 Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) liiget "Achille Lauro", kui see oli parajasti teel Aleksandriast Port Saidi (mõlemad on Egiptuse sadamad Vahemeres).

Selle rünnaku organiseeris PVO asutaja ja juht Muhammad Zaidan. Kaaperdajad käskisid laeval sõita Süürias olevasse Tartuse sadamasse ja nõudsid 50 palestiinlase vabastamist Iisraeli vanglatest.

Kui Süüria valitsus keeldus laeva Tartusesse lubamast ja Iisrael vange vabastamast, tapsid kaaperdajad järgmisel päeval 69-aastase endise juudi ärimehe Leon Klinghofferi, kes ainult ratastoolis sai liikuda, tulistades teda rindu, ja lasid ta koos ratastooliga üle parda visata.

Laev pidi Port Saidi tagasi pöörduma. Järgnesid 2 päeva kestnud läbirääkimised Egiptuse võimudega. Lõpuks nõustusid kaaperdajad laevalt lahkuma ja kõik pantvangis olnud reisijad vabastama, kui neile lubati tasuta lennupiletid Tuneesiasse.

Kuid USA presidendi Ronald Reagani käsul startisid Vahemeres olnud lennukikandjalt "Saratoga" hävitajad, mis sundisid selle lennuki maanduma Sitsiilias NATO sõjaväebaasis. Pärast kaaperdajate kinnipidamist tohtisid ülejäänud reisijad sihtkohta Tunisesse lennata, kuigi nende hulgas oli Muhammad Zaidan ise. Egiptus nõudis USA-lt vabandust oma lennuki röövimise eest.

USA ei saanud nelja kaaperdajat siiski endale. Itaalia peaminister Bettino Craxi kuulutas, et sõjaväebaasi üle kehtib Itaalia võim, ja saatis karabinjeerid neid vahistama. Karabinjeere oli palju ja nad olid hästi relvastatud, mistõttu USA ei hakanud pärast 5 tundi kestnud läbirääkimisi Itaaliale vastu ja laskis neil kaaperdajad ära viia. Kõigile neile mõisteti paljude aastate pikkune vangistus, kaks neist said koguni 30 aastat.

Laevahukk[muuda | redigeeri lähteteksti]

30. novembril 1994 tekkis Genovast Kaplinna tuhande reisijaga teel olnud "Achille Laurol" Aafrika Sarve rannavetes põleng masinaruumis. Reisijad suudeti evakueerida põhiliselt Hawaiian Kingi laevade abil.

Ameerika Ühendriikide mereväe juhatus saatis abiks kaks laeva, "Halyburtoni" ja "Gettysburgi". Siiski ei suudetud põlengut kustutada; tuletõrjevee pumpamise tulemusel sattus laev kreeni. 2. detsembri koidikul prooviti pukseerida põlev laev rannikuni, kuid laeval kärgatas plahvatus ja "Achille Lauro" uppus 30 meremiili kaugusel Aafrika rannikust.

Õnnetuses hukkus 3 inimest.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Fakta om fartyg (rootsi keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]