AT emaplaat

Allikas: Vikipeedia

Ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algne AT emaplaat, hiljem tuntud kui "FullAT" on 305mm (12") lai ja 350mm (13,8")kõrge, mis tähendab, et ta ei sobi minitorn ja mini tüüpi korpustesse. Emaplaadi suuruse tõttu võtab ta korpuses niivõrd palju ruumi, et uute lisakaartide paigaldamine oli raskendatud. Enamus lisakaarte kinnitus ISA siinile.

AT emaplaadi vooluühendused olid kaks peaaegu ühesugust 6 klemmiga pistikut ja pesa. IBM küll disainis need nii, et neil olid mehaanilised võtmed ning neid sai pessa sisestada ainult õiges asendis. Osa kloontootjaid eemaldasid mehaanilised võtmed, et kulusid kokku hoida. Kahjuks olid kaks vajaminevat vooluühendust väga sarnased, mis tõi paljudele inimestele kaasa õnnetusi. Paljud inimesed kahjustasid oma emaplaate, kui nad olid need valesti ühendanud. Ühendatuna peaksid kaks musta juhet mõlemas pesas olema kõrvuti, luues neljase rea kõrvuti olevaid musti juhtmeid olemasolevast kaheteistkümnest. Selle probleemi lahendamiseks lõid tehnikud mnemotehnilise seadme, mis peaks tagama õige paigalduse, sealhulgas "mustad juhtmed keskel koos" ja "punane ja punane, oledki surnud".

Vanemat tüüpi arvutitel ja emaplaatidel peaaegu kõik kiibid töötasid kasutades 5voldise pingega liini. Tulemusena on toiteploki võimsus suurim, kui ta töötab 5voldise pingega liinil. On kolm või neli juhet, mis kannavad 5voldist pinget. Teine peamine liin on 12voldise pingega. Seda kasutatakse peamiselt optiliste seadmete ja ventilaatorite toitmiseks. Kaks negatiivset liini on erapooletud ja kannavaid ainult väga väikest pinget.

BabyAT[muuda | redigeeri lähteteksti]

1985. aastal tutvustas IBM oma BabyAT-d. Peagi loobusid kõik arvutitootjad AT-st ning asusid kasutama odavamat ja väiksemat BabyAT-d. BabyAT-d kasutati arvutite mitmetel põlvkondadel. Alates nendest, mis kasutasid 286 protsessorit kuni nendeni, mis kasutasid esimesi Pentiumi protsessoreid. Selle seeria emaplaatidel on sarnane paigaldusaukude paigutus ning sama kaheksakaardi asukoht kui FullAT emaplaatidel. Kuid BabyAT on 51mm (2") kitsam ja märgatavalt lühem. Suurus (220mm x 330mm) ja sellist tüüpi emaplaadi "paiduvus" olid seda tüüpi emaplaadi populaarsuse põhjused. Suuremate CPU jahutuste teke, ja põhjus, et need ei toetanud täispikkuses PCI ja ISA kaarte, tõi kaasa BabyAT languse ja selle asendumise ATX-iga. Tänapäeval on BabyAT küll vananenud tehnoloogia, aga siiski mõned arvutid kasutavad seda veel ja mõned uued PC korpused on siiski sellega veel ühilduvad.

1995. aastal tutvustas Intel maailmale ATX-i, mis vähehaaval asendas vanad BabyAT emaplaadid. 90-ndate lõpus olid enamus emaplaate kas BabyAT või ATX tüüpi. Paljud emaplaaditootjad eelistasid BabyAT tüüpi emaplaate, kuna enamus korpuseid ja vooluadaptreid tööstuses olid loodud AT emaplaatidele mitte ATX-ile. Samuti kaheksandapesa puudumine ATX-il ei lubanud seda kasutada osas serverites. Pärast tööstuse liikumist ATX emaplaadi standardi juurde sai tavaliseks toota korpusi ja vooluadaptreid nii BabyAT kui ATX emaplaatidele.

Toiteplokk[muuda | redigeeri lähteteksti]

AT (Advanced Technology) ja ATX (Advanced Technology eXtended) toiteplokkide vahel on kaks põhilist erinevust. Esiteks on ATX ja AT toiteplokkide emaplaatide jaoks mõeldud ühendused erinevad. Kui ATX kasutab 20 või 24 kontaktilist ühendust, siis AT kasutab 14 või 16 kontaktilist ühendust. Teiseks erineb nende toiteplokkide sisselülitamine. AT toiteplokkidest tuleb välja spetsiaalne juhe, mis on ühendatud arvutikorpuse ees oleva Power-on lülitiga. ATX toiteplokkidel on Power-on lüliti ühendatud emaplaadiga ja toiteploki tööle lülitamisel kasutatakse vastavat tarkvara.

Üleminek ATX-ile[muuda | redigeeri lähteteksti]

FullAT ja BabyAT tüüpi emaplaadil olid protsessori ja mälu pesad paigutatud emaplaadi etteossa ja pikad lisakaardid olid disainitud neist üle ulatuma. Kui see disain algselt loodi, töötas see hästi. Protsessor ja mälukiibid olid väikesed ja paigutatud otse emaplaadile ning lisakaartidele oli ruumi. Kuid nüüd on mälu paigutatud pesadesse, mitte otse emaplaadile. Protsessorite suurused on aastatega kasvanud ja eriti on kasvanud nende jahutuste ja nende ventilaatorite suurused. Kuna protsessor jääti ikka samale kohale, siis protsessori ja tema jahutuse kombinatsioon läks nii suureks, et võis enda alla jätta kolm lisakaardi pesa. Uuematel BabyAT emaplaatidel üritati seda probleemi lahendada, kuid liigutati ainult mälu pesasid, protsessor jäi ikka samale vanale kohale. See ei lahendanud seda probleemi, kuna suurim ruumivaras oligi protsessor ja tema jahutus. See oligi üks põhjuseid, miks alustati üleminekut ATX-ile. ATX-il oli see probleem lahendatud.

AT vs ATX[muuda | redigeeri lähteteksti]

FullAT on 350mm x 305mm ja FullATX on 305mm x 244mm BabyAT on 330mm x 216mm ja MiniATX on 284mm x 208mm AT oli 5 kontaktiga suur klaviatuuripistik ja ATX-il 6 kontaktiga minipistik AT oli üks rida kaheseid kontakte ( +/-5V ja +/-12V), aga ATX-il topelt rida üheseid kontakte(+/-5V; +/-12V ja +3,3V)

Kasutatud materjal[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://en.wikipedia.org/wiki/AT_%28form_factor%29
  2. http://www.pcguide.com/ref/mbsys/mobo/formAT-c.html
  3. http://www.simulationexams.com/tutorials/aplus/core/motherboard.htm
  4. http://computer.howstuffworks.com/motherboard.htm/printable