Urho Kekkonen

Allikas: Vikipeedia
Urho Kekkonen
Urho Kaleva Kekkonen.jpg
Urho Kekkonen 1955 aastal.
Sünniaeg 3. september 1900
Sünnikoht Pielavesi vald
Surmaaeg 31. august 1986 (85-aastaselt)
Erakond Soome Keskerakond
Amet Soome president
Soome peaminister
Haridus õigusteaduse doktor (1936)
Õppeasutus Helsingi Ülikool

Urho Kaleva Kekkonen (3. september 1900 Pielavesi vald31. august 1986 Helsingi) oli Soome Vabariigi kaheksas president (1956–1982 kokku ametis üle 25 aasta. Aastatel 1950–1953 ja 1954–1956 tegutses ta Soome peaministrina.[1] Ta oli vabariigi president katkematult aastast 1956 kuni 1982. aasta alguseni. Viimane presidendi ametiaeg jäi Kekkosel pooleli tervislikel põhjustel.

Kekkonen on Soome ajaloo kõige kauem ametis olnud president. Ta oli esimene, kes valiti Soome Vabariigi presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks, mis ei ole tänapäeval enam võimalik hilisema põhiseaduse ja endise Soome valitsusvormi muudatustega.

Urho Kaleva Kekkose abikaasa oli kirjanik Sylvi Kekkonen. Neil oli kaks last — kaksikud pojad Matti Kekkonen (1928–2013) ja Taneli Kekkonen (1928–1985).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Perekondlik taust[muuda | muuda lähteteksti]

Kekkose sünnikodu asub Pielavesi vallas ja kannab nime Lepikon torppa. Selle tähendus on ’Lepikko popsikoht’ aga ta ei olnud popsipäritolu, vaid maja oli ostetud omandina. Urho Kaleva Kekkose esivanemad olid kõik vanade Ida-Soome talupoegade järeltulijad. Kekkose isapoolset suguvõsa esindasid alemaade põletajad ja emapoolne suguvõsa oli paikne talupojarahvas. Vanaisa Eenokki, Urho Kekkose isapoolne vanaisa kuulus ikkagi 19. sajandil kasvanud talukohata inimeste rühma ja hankis elatist juhutöödega ja oli taludes sulane.[2]

Eenokki Kekkonen rändas taludest taludesse ja võttis endale naiseks Anna-Liisa Koskise. Neile sündis neli poega, kes said nimeks Taavetti, Johannes, Alpertti ja Juho. Juho Kekkonen, Koivujärvi külast aastal 1878 maailma läinud pere kõige noorem poeg, oli Urho Kekkose isa. Urho Kekkose emapoolne vanaisa viljeles Kangasniemi Tarkkala talus ja abiellus 1878. aasta suvel 16-aastase Amanda Mannisega. Nende lapsed – kolm tütart ja kaks poega, olid Emilia, Elsa, Siilas, Tyyne ja Eetu.[2]

Isa Juho Kekkonen, vaesest perest pärit pojana, pidi minema metsatöödele ja lõpuks jõudis aastal 1898 Kangasniemisse. Kuvasmäe Tarkkala talu vanim tütar Emilia karjatas loomi Haahkala maade rannaäärsetel aladel. Samadel aladel liikus ka Juho Kekkonen. Noored tutvusid omavahel ja abiellusid aastal 1899. Noorpaar kolis Otavasse, Mikkelisse, kus Juho Kekkonen töötas Halla Oy sae ettevõttes. Hiljem teda ülendati metsatöödejuhatajaks ja palgiagendiks.[2]

Töömaade vahetudes kolis noorpaar Pielavesi valda, kus Juho Kekkonen ostis suitsutoa – korstnata väikse palkhoone, kus kuivatati vilja. Vähehaaval parandades sai suitsutoast korralik maja. Ta ehitas majakesse korstna veidi enne oma esimese poja, Urho sündi. Urho Kekkonen sündis 3. septembril 1900, suitsusaunas. Lepikon torppa talus elas pere kuus aastat ja tütar Siiri sündis aastal 1904. Juho Kekkose tööde tõttu pere pidi kolima Kuopiosse aastal 1906 ja 1908 koliti Lapinlahti valda. Pere pesamuna Jussi sündis aastal 1910.[2]

Lapsepõlv ja noorpõlv[muuda | muuda lähteteksti]

„Sain kingituseks õnneliku lapsepõlve“, on Kekkonen öelnud meenutades oma lapsepõlve. Urho Kekkonen alustas põhikooli Lapinlahti vallas. Kui ta oli õppinud 3 aastat rahvakoolis, pürgis ta Iisalmi põhikooli. Juba järgmisel aastal kolisid nad koos perega Kajaani linna, kuhu oli rajatud sae- ja selluloositehas. Urho Kekkose isa Juho sai tööle Kajaani Puutavara Osaühingusse Kajaanin Puutavara Oskaeyhtiö palgiagendiks ja sügisel 1911, Urho Kekkonen läks Kajaani segakooli Kajaanin Yhteiskoulu, teise klassi. Ta oli klassi kõige noorem õpilane. Ta ei olnud sugugi eeskujulik õpilane vaid distsiplineerimatu ja üleannetu. Põhikooli hilisemates klassides harjutas ta kõnede pidamist ja publitseeris koolilehte nimega „Mielikki“. Teda huvitasid ajaloolised ja ilukirjanduslikud teosed. Urho Kekkonen oli usin kirjutama tekste. Esimesed kirjutised avaldati 1914. aasta vanasoome linnalehes „Kaikuja Kajaanista“. Järgmisel aastal alustas ta kirjutamist linna kõige vanimasse lehte – noorsoome „Kajaanin Lehti“. Hiljem kasutas Kekkonen ka koolisõprade väljamõeldud valenimesid nagu näiteks Känä ja Urho Sorsimo.[3]

Kekkose vanemad võimaldasid pojale gümnaasiumihariduse.[4] Kekkosel oli kas nooremat õde-venda: hiljem kindlustusametnikuna töötanud Siiri Kekkonen (1904–1969) ja major, tegevdirektor Uuno Johannes (Jussi) Kekkonen (1910–1962).

Aastal 1949, kui Kekkosest tõepoolest hakkas saama tõsine presidendikandidaat, retušeeriti Lepikon torppa fotolt korsten välja, et näidata Kekkost suitsutare poisina ning püüti teda muulgi kombel näidata rahva seast võrsunud "haritud parvepoisina".[5] Juho Kekkonen ostis Lepikon torppa maakoha 1900. aasta suvel ja nende perekond elas seal kuni 1906. aastani. Kekkoste pere kolis kõigepealt 1906 Pielavesi vallast Kuopiosse ja hiljem pereisa töökoha muutuste tõttu Lapinlahti, Iisalmi ja lõpuks aastal 1911 Kajaani. Juho Kekkonen oli töödejuhataja Kajaanin Puutavara Osakeyhtiö ettevõttes. Suurema osa kooliõpetusest sai Urho Kajaanis. Gümnaasiumiõpilasena astus ta Kajaani kaitseliitu ning osales Soome vabadussõjas Kajaani sissirügemendi koosseisus valgete poolel. Ta osales järgmistes Soome vabadussõja lahingutes: Kuopio, Varkaus, Mouhu ja Viiburi ning juhatas Hamina linnas üheksa punase hukkamist.

Ka Kekkose karjäär sportlasena sai osaks tema legendist. Aastal 1924 võitis ta hoota hüpete Soome meistrivõistlused kõrgushüppes ja kolmikhüppes. 1924. aasta Kaleva mängudel tuli ta võitjaks kõrgushüppes ja teiseks 100-meetri jooksus. Kõrgushüppes Kekkonen võitis kolm pronksmedalit mängudel, mis toimusid aastatel 1923, 1927 ja 1928. Ta oli hoota kolmikhüppe Soome rekordiomanik (972 cm). Samuti Kekkose tulemus 100-meetri jooksus oli üpris hea – 11,0 s (käsitsi mõõdetud). Tema kõrgushüppe tulemus oli 185 cm ja kolmikhüppes 14,06 m. Hiljem töötas Kekkonen Soome Olümpiakomitee ja Soome Spordiliidu (SUL) juhatuses. 1932. aasta suveolümpiamängudel Los Angeleses oli Kekkonen Soome olümpiakomitee esimees. Paavo Nurmi ei saanud nendel mängudel osaleda kuna IAAF-i esindaja rootslanna Sigfrid Edström kõrvaldas Paavo Nurmi mängudelt ebaprofessionaalsuse pärast. Tänu sellele Kekkose võistlushimu oli suur ja kohati ka jäärapäine. Kekkonen võistles Nurmi eest visalt. Selle tagajärjena jäid ära Soome ja Rootsi vahelised kergejõustiku maavõistlused mitmetel järgnevatel aastatel. Vaidlus kujunes Edströmi ja Kekkose vaheliseks lahkarvamuseks. Tänu oma saavutustele Urho Kekkost autasustati Soome kehakultuuri ja spordi suure teeneteristiga aastal 1950.[6] 

Haridus ja poliitilise karjääri algus[muuda | muuda lähteteksti]

Kekkonen sai keskhariduse Kajaani Lyseo keskkoolist aastal 1919. Pärast gümnaasiumi sooritas ta ajateenistuse Helsingis, kus ta ülendati seersantiks. Kekkonen kolis Helsingisse 1921 ja sai õigusteaduskonna bakalaureusekraadi aastal 1926.[6]

Õigusteaduskonna tudengina ja asekohtunikuna Kekkonen töötas Soome riigi salapolitseis Uuriv Keskpolitsei Etsivä keskuspoliisi (EK). Ta viis ennast kurssi kommunismivastase tegevusega. Arvo Tuomise arvates Kekkonen oli pädev ja professionaalne oma tegemistes vastastega.[7] Salapolitsei kaudu tutvus Kekkonen trükkija Sylvi Uinoga, kellest sai tema abikaasa.[8]

Kekkonen alustas oma väitekirja kirjutamist salapolitsei tegevusest. Ta pidi ise lahkuma Keskpolitseist pärast seda kui ta avaldas enda arvamuse, et Keskpolitsei tuleks kaotada ja ühendada kriminaalpolitseiga. Kekkonen alustas aastal 1927 Maavaldade liidu juristina, aga tema avaliku esinemise tõttu tööleping lõpetati aastal 1932. Kekkonen kaitses oma õigusteaduse doktoriväitekirja aastal 1936. Tema doktoriväitekiri käsitles valdade valimisõigusi Soome seaduste järgi.[9]

Urho Kekkose juured olid rahvameelses üliõpilaspoliitikas ja see jätkus loomupäraselt tegevusega Akadeemilises Karjala-Seltsis Akateeminen Karjala-Seura. Kekkonen pidas tähtsaks järgmisi: rahva ühendamine, venelaste vastalisus ryssäviha, soome ja rootsi keele positsioonide poliitiline võitlus ning Soome ja Nõukogude Liidu vahelisi suhteid halvendanud Ida-Karjala loovutamine Nõukogude Liidule, Tartu rahulepingu sõlmimisega 1920. Peale Soome iseseisvumist veel mõnigi lootis, et Ida-Karjala liidetakse Soomega kokku. Seda nimetati ka Ida-Karjala küsimuseks Itä-Karjalan kysymys. Kekkonen kirjutas poliitilisi följetone AKS-i lehte nimega „Soome hõim“ ja aastal 1930 sai temast AKS-i kolm aastat varem vallatud „Soomluse Liidu“ Suomalaisuuden Liitto esimees. Aastal 1932 Kekkonen lahkus AKS-ist paljude teistega, kui AKS-i enamus ei soovinud kohut mõista Mäntsälä mässu üle. Kekkonen jätkas följetonide kirjutamist „Soomluse Liidu“ lehes „Soome Soomes“ Suomalaisessa Suomessa (Hiljem „Kanava“), kus ta keskendus ülikoolide soomestamisele.[10]

Parteipoliitikasse astumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kekkonen käis riigivisiidil Saksamaal aastal 1932 ja oli Adolf Hitleri võimule tõusmise tunnistajaks. Suure tõenäosusega selle visiidi ajendil asutus ta Maaliitu ja avaldas poliitilise pamfleti „Demokraatia enesekaitse“.[5]

1936 Kekkonen proovis teist korda astuda Eduskunda ja ta valitigi Viiburi valimispiirkonnast. Ta nimetati otsekohe justiitsministri ametisse (1936–1937), Kyösti Kallio juhitud valitsuses ja pärast seda A. K. Cajanderi punamullavalitsusse siseministriks punamultahallituksen sisäasiainministeri.[4]

Aastal 1938 Sylvi ja Urho Kekkonen ostsid Vahvialast Lõuna-Karjalast Paarmakallio-nimelise maakoha. Urho Kekkose soov oli nii saada hääli sealse piirkonna elanikelt. Maakoht oli halvas seisus, aga Kekkoste pere jõudis veel enne sõja algust alustada maakoha restaureerimist. Talvesõda lõppes Moskva rahulepinguga ja uus piir, mis jooksis läbi nende valduste, jättis suurema osa ehitistest ja põldudest Nõukogude Liidule loovutatud aladele.[11]

Talvesõja, Risto Ryti juhitud valitsuses, Kekkonen ei osalenud. Eduskundas ta oli vastu Moskvaga rahulepingu sõlmimisele 1940. aasta märtsikuus ja oli sõja jätkamise poolt. Aastatel 1940–1943 oli ta Siirtoväen Huollon Keskus juhataja.[6]

1942. aasta alguses alustas Kekkonen, Pekka Peitsi autorinime all, kirjutama ülevaateid välispoliitikast ja Teise maailmasõja sündmustest ajakirja „Suomen Kuvalehti“. Varem neid oli kirjutanud major Wolf H. Halsti, kes oli sunnitud lõpetama kirjutamise peamaja nõudmisel.[6]

Peaministrist presidendiks[muuda | muuda lähteteksti]

Kekkose mõtlemine välispoliitika suhtes kujunes 1944. aasta käigus. Tema uuem mõtlemine oli väga realistlik ja keskendus Nõukogude Liidu eelarvamuste hajutamisele ja vastastikuse usalduse tugevdamisele.[6]

Maaliidu partei koosolekul aastal 1944 Kekkonen nõudis, et konservatiivne ja isamaalik partei võtaks suuna, mis sobiks uue maailmakorraldusega. Suund sai hiljem tuntuks niinimetatud K-liinina. Liin jagas kõigepealt Maaliidu ja siis kogu soome poliitilise elu, selle järgi kui usaldusväärne see välispoliitiliselt oli. Selline jaotus jätkus Kekkose karjääri lõpuni.[9]

Kekkonen pääses lõplikult võimu siseringi, kui temast sai Paasikivi juhitud valitsuse justiitsminister 1944. aasta novembris ja tema ülesannete hulka kuulusid ka järelvalve komisjoni poolt nõutud sõjakuritegevuse kohtuprotsessid. Kohtuprotsessidega mõisteti süüdi poliitilistes kuritegudes Soome Jätkusõja-aegset poliitilist juhatust. Kohtuistungid toimusid Helsingis. Kui Paasikivi valiti presidendiks 1946, Maaliit esitas Kekkost uueks peaministriks kuid Soome Rahva Demokraatliku Liidu (SKDL) takistus ei viinud kavatsust ellu. Kekkonen nimetati siiski Soome Panga juhatusse ja hiljem Eduskunda esimeseks aseesimeheks.[9][12]

Kekkose suhtumine kommunistidesse oli alguses skeptiline, aga tema hoiak muutus ilmselt pärast seda, kui 1948. aasta suvel moodustati K. -A. Fagerholmi sotsiaaldemokraatide vähemusvalitsus ja nii Maaliit kui ka rahvusdemokraadid jäid valitsusest välja.[13]

Kekkonen valiti Eduskunda esimeheks 22. juulil 1948.[14] Ta valiti ka 1. veebruar 1950, 1950ndatel aastatel toimuvate riigipäevade esimeheks.[15] Samal aastal toimuvatel presidendivalimistel Kekkonen oli Maaliidu kandidaat ja võistles president J. K. Paasikiviga. Valimistel Kekkonen sai 62 valijamehe häält, SKDL-st Mauno Pekkala 67 ja valimised võitnud Paasikivi 171 häält.

Kui Fagerholmi valitsus lagunes 1. märtsil 1950, Kekkonen käis Paasikiviga arutamas valitsusega seotud küsimusi. Kekkosele anti ülesandeks moodustada valitsus ja tema esimene valitsus nimetati 17. märtsil 1950.[16][17] Sellele järgnesid veel neli teist Kekkose valitsust, millest mõnede tegevus jäi lagunenud poliitilise aja tõttu lühikeseks.[18]

Juba esimese valitsuse moodustamisel Kekkonen põhjendas oma juhtivat rolli ja valitsuse kokkupanekut Soome ja Nõukogude Liidu vaheliste suhete seisukohalt. Esimese valitsusaja lõppedes Kekkonen hakkas üha rohkem mainima Soome ja Nõukogude Liidu vahele sõlmitud Koostöö-, sõpruse- ja vastastikuse abi lepingut (YYA-sopimus). Sellest kujunes ka hiljem sõnasõnaline väide Soome poliitikas.[19]

Kekkonen alustas oma poliitilise positsiooni kindlustamist idapoolt ja tal õnnestus kord teise järel tõrjuda nii katsed valitsused kukutada kui ka ise jätkata peaministrina. Kui Kekkonen õnnestuti peaministri ametist tõugata 1953. aastal –- vihjas ta, et Nõukogude Liit võib kaotada usalduse Soomega. President Paasikivi arvates selline seostamine oli „poliitiliselt ohtlik“.[20]

Aastal 1954 nimetati Kekkose viies valitsus, mis tegutses Kekkose presidendiks saamiseni, 1956. aasta märtsini.[21]

Aeg presidendina[muuda | muuda lähteteksti]

1956–1962: Esimene ametiaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Soome vabariigi presidendiks valiti Urho Kekkonen aastal 1956, kui ta võitis vastaskandidaadi sotsiaaldemokraadi K. A. Fagerholmi, valijameeste häälte enamusega 151–149. Presidendivalimistel Kekkost kavatses valida 88, seega tal oli vaja toetust teistelt valijameesterühmitustelt. Otsustav oli SKDL-i valijameesterühma üksmeelsus, ka Rahvapartei enamus hääletas Kekkost. Puuduva ühe hääle andja jäi saladuseks.[19] Peetakse võimalikuks, et mitmeid hääli koguti ka rinde teiselt poolelt.[22] KGB kindral Viktor Vladimirov väitis, et Kekkose võidu garanteeris Nõukogude Liidu äraostmine – puuduvad hääled osteti ja Kekkose valimine oli sellega kindel. Ameerika Ühendriigid keeldusid Kekkost õnnitlemast. „Kekkose ametisse astumise tõttu me ei avalda õnnitlusi“, ütles välisminister John Foster Dulles.[23]

Soome Ametiühingute Keskliit (SAK) kuulutas välja üldstreigi, mis algas uue presidendi ametisseastumise päeval 1. märtsil 1956. SAK ei ole tunnistanud streiki poliitiliseks aktsiooniks, aga väidetakse, et Kekkose valimine on mõjutanud ka tööliste ja tööandjate vahelisi suhteid. Presidendi ametiaja alguses Kekkonen üritas hoida madalat profiili, ennekõike sisepoliitikas.[20]

Kekkose presidendiperiood tähendas nagu uude ajastusse astumist sellepärast, et tema esimese ametis oldud aasta lõppedes, ükski eelolevatest presidentidest ei olnud enam elus. Risto Ryti suri 1956. aasta oktoobris ja Paasikivi detsembris.

28. jaanuar 1957 kell 18 juhtus Porvoo maanteel, 18 kilomeetrit Helsingist ida suunas, autoõnnetus, kus surma sai kolm inimest. Samal ajal sündmuskohale sattunud Kekkonen käskis oma autojuhil Kalle Westerlundil viia üks haavatu (kiirabiauto juht) Helsingisse presidendi ametiautoga.[24]

Teisel aastal 1957 toimus tulistamine presidendi suvekodus Naantali Kultarantas samal ajal, kui Kekkoste pere veetis jaanipäeva. Tulistaja jäi teadmatuks. Kekkose isiklikust soovist vaikiti intsidendist. Kekkosele suunatud ähvardusi toimus pidevalt aga tema soov oli hoiduda rohkem, endast välja viimisest. Kultaranta vahejuhtumist kirjutas ta päevikusse kui aknaklaasi purunemisest.[25]

Kui augustikuus 1958 moodustati Fagerholmi III valitsus, mida kutsuti hiljem „ööpakase valitsususeks", Nõukogude Liidule see ei olnud meelepärane. President Kekkonen ühtis kriitikaga ja mõjutas osaliselt seda, et valitsus kukutati detsembris. Uurijad ei ole üksmeelsel arvamusel, mis oli Kekkose motiiv.[26]

Fagerholmi valitsuse kukutamise tagajärjel enamusvalitsuse moodustamine oli üha raskem ja selleks ei oldud suutelised veidi aega. Sellepärast tuli leppida vähemusvalitsusega, nt Maaliit. Sotsiaaldemokraatide erimeelsused lisasid sisepoliitika ebaühtlust. Kekkonen pürgis ikkagi sitkelt ühendama oma uue valiku, enamusvalitsuse moodustamise ja välispoliitilised eesmärgid ning saatis Nõukogu Liidu juhtkonnale kirju, millest keegi Soomes ei teadnud.[27]

Kekkonen plaanis juba aprillikuus 1961 kaotada Eduskunda ja mõjutada nii rühmitust, mis ähvardas astuda tema vastu presidendivalimistel endise õiguskantsleri Olavi Honka presidendikandidaadiga. Nõukogude Liit esitas oktoobrikuu lõpus Soomele diplomaatilise noodi. Tuure Junnila, Veikko Vennamo, Anatoliy Golitsyn, Viktor Vladimirov ja Hannu Rautkallio olid sellel arvamusel, et poliitlise noodi oli planeerinud Kekkonen koos KGB-ga [28]. Olavi Honka loobus kandideerimast ja Kekkonen sai 111 valijamehe häält. Kekkonen valiti taaskord presidendiks 1962. aasta valimistel 199 häälteenamusega.[9]

1962–1968: Teine ametiaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Noodikriisi tagajärjena on peetud seda, et Soomes ei eksisteerinud enam õiget opositsiooni ja Kekkonen sai poliitilise juhina endale tugeva positsiooni.[1]

Kekkonen proovis saada enamike parteide poolehoidu tagasi, kuna ilma selleta president ei oleks võinud kasutada täielikult oma võimu. Selleks et partei pääseks valitsusse, ta pidi kõigepealt osutama oma välispoliitilise lojaalsuse Kekkosele ehk kiitma heaks Kekkonen ise ja tema välispoliitiline liin. Näiteks Koondpartei sai Johannes Virolaise valitsusse peale noodikriisi, kui ta osutas lojaalsust Kekkosele.[13]

Kekkonen kasutas ka palju võimu tänu isiklikele suhetele. Ta hoidis suhteid ülikooliaegsete seltsimeestega, aga samuti metsandus-, kalastus- ja suusasõpradega. Ta korraldas oma ametikorteris Tamminiemis tutvumisõhtuid, kuhu ta kutsus noori tõusvaid poliitikuid ning kultuuri- ja teaduse esindajaid. Ta suurendas enda usaldusisikute hulka kõikides tähtsamates erakondades, ärimaailmas ja ennekõike riigiettevõtetes. Tal oli ka palju loominguga tegelevaid sõpru, nt kunstikke. Kekkonen oli oma iseloomult otsekohene ja oskas erinevatest ühiskonnaelu valdkondadest inimestega suhelda.[1] Oma vaba aega veetis ta meelsamini teiste kui poliitikute ja assistentide keskmes.[29]

11.–14. märtsil 1964 külastas Kekkonen mitteametliku visiidi raames Eestit. Külastuse käigus pidas ta näiteks eestikeelse kõne Tartu Ülikooli peahoones, käis Kääriku spordibaasis suusatamas ning tegi ettepaneku Eesti ja Soome vahelise laevaliini avamiseks[2]

Kekkose teisel ametiajal Kesk-Euroopast Soome poliitikasse tuli mõiste „soomestuminesuomettuminen. Osaliselt selle mõistega kaasnes arusaam, et üksnes Kekkosel on õigus tõlgendada Nõukogude Liidu teateid.[30][31]

1968–1978: Kolmas ametiaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta 1968 valimistel Kekkonen sai enda partei Maaliidu lisaks toetama Rahvarinde valitsuse kansanrintamahallituksen, kuhu kuulusid SDP, SKDL ja TPSL. Kui Rahvarinde valitsuse tehtud ettepanek ei saanud piisavalt enamiku toetust, esitasid nad Kekkose presidendiks. Kekkonen valiti valimiste esimeses ringis 201 valijamehe toetusega.[19] Kekkost ikkagi ajas marru vastaskandidaadi ja kauaaegse poliitilise vastase Veikko Vennamo edu (33 valijamehe hääl) ja tema vastu suunatud Vennamo valimiskampaania.[32]

Sisepoliitikas Kekkonen oli „sunnitud“ tegema koostööd, aga välispoliitikas ta tegi suveräänseid otsuseid. Ta ei küsinud nõu kelleltki teiselt kui ainult enda valitud usaldusisikutelt, kellest enamik kuulus välisministeeriumisse. Kekkonen tegi 1963 välispoliitilise algatuse Põhjala tuumarelvade vaba tsooni rajamiseks, mille kohaselt Põhjamaadest oleks moodustatud rahvusvahelise lepinguga püsiv tuumarelvavaba tsoon.[33] Eesmärgiks oli Soome ja Nõukogude Liidu vaheline sõjaline koostöö ja nii tugevdada Soome pürgimust poliitilise erapooletuse poole. Peale Tšehhoslovakkia okupatsiooni aastal 1968, erapooletus oli üha raskemini saavutatav. Kekkonen teatas venelastele 1970, et ei jätka presidendi ametis ja YYA-leping tühistatakse, juhul kui edaspidiselt Nõukogude Liit ei toeta Soome poliitilist erapooletust.[26]

1970. aastal toimuvatel Eduskunda valimistel lõppes koostöö Rahvarindega.

Kekkose kolmas presidendiaeg jätkus erandlikult. Ametiaeg pidi jätkuma vaid aastani 1974, aga 1973. aasta jaanuaris võeti vastu uus seadus, millega Kekkose ametiaega pikendati neli aastat. See oli Soomes kolmas kord, kui riigipea valiti ametisse ilma valimisi ja vastaskandidaate. Varem Gustaf Mannerheim valiti Soome riigihoidjaks 1918. aasta detsembris kui taheti vabaneda Saksamaa poole suundumisest ja presidendiks 1944. aasta augustis, kui taheti vabaneda Jätkusõjast ja sidemetest Saksamaaga.[34]

Erakorralist seadusemuudatust, ei olnud lihtne teostada, kuna selleks oli vaja 5/6 Eduskunda poolehoiust. Selleks, et enamus oli nõus, loodi selle toeks poliitiline kokkupanek, mis koosnes kolmes osast: erakorraline seadus poikkeuslaki, vabakaubandusleping Euroopa Majandusühenduse EEC-ga ja majanduse võimu lisavad kaitse seadused. Ikkagi Kalevi Sorsa valitsus ei saanud enamust kokku, seega Kekkonen ähvardas detsembris, et ta ei ole kättesaadav. Avalikult ta väitis, et põhjuseks oli avalikkuse ette jõudnud rääkimised Nõukogude Liidu juhtkonnast, koos Leonid Brežneviga, Zavidovos. Erakorraline seadus võeti vastu jaanuaris 1973 häältega 170-28 ja Kekkose ametiaega pikendati neli aastat (kuni aastani 1978).[26]

Sylvi Kekkonen suri 1974. aasta detsembri alguses ja see oli Kekkosele väga raske hoop. Johannes Virolainen on öelnud, et Kekkose sisepoliitilised võtted muutusid peale seda endisest tugevamaks.[10]

Euroopa Julgeoleku- ja Koos­töö­konverents Helsingis 1975. aastal. Soome poliitikud Olavi J. Mattila, Keijo Liinamaa ning Urho Kekkonen.

1975 Kekkonen korraldas Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi Helsingis. Sündmust peetakse Kekkose karjääri kulminatsiooniks. Tollel aastal Kekkonen kandideeris ka Nobeli rahupreemia saajaks; Rootsi Keskpartei esimees Thorbjörn Fälldin oli teinud ettepaneku anda rahupreemia Kekkosele juba jaanuari lõpus, enne konverentsi. Norra Nobeli Komitee andis preemia ikkagi nõukogudeliitlasele füüsik Andrei Sahharovile.[35]

1978–1982: Neljas ametiaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kui tõsiselt võetavaid vastaseid ja tõsiseid vahetust pakkuvaid võitlejaid ei ilmunud, Kekkose võim laienes mõnede spekulatsioonide kohaselt juba osaliselt liiga tugevaks. Tema võimu kulminatsiooniks võib pidada aastat 1975. Kekkonen oli löönud laiali Eduskunda ja korraldas Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi Helsingis. Ta pakkus ennast juba siis SDP ja Keskpartei presidendikandidaadiks järgmistele valimistele. SDP jõudis püüda riigipead kandidaadiks juba enne Keskparteid.[13]

1978. aasta presidendivalimised oli rõõmuvõit ametis olevale presidendile. Kui samuti Rahvuslik Koonderakond esitas Kekkose kandidaadiks, sai ta nelja suure erakonna toega 82 protsenti häältest ja 260 valijamehe hääle. 1978. aasta suvel Kekkonen ja kindral Lauri Sutela lükkasid tagasi Soomet külastanud Nõukogude Liidu julgeoleku ministeri Dmitri Ustinovi ettepaneku korraldada Soome ja Nõukogude Liidu ühised sõjaväe harjutused.[36]

1979. aasta suvel Urho Kekkonen tegi etteheiteid Eduskunda esimehele Johannes Virolaisele, et ta oli ajakirjale „Suomen Kuvalehti“ andud vale tunnistuse Soome välispoliitika kohta.[37]

1970ndatel hakkas liikuma kuulujutte riigipea tervise halvenemisest. Näiteks presidendi uueaastakõnedes oli näha tema enesetunde nõrgenemist. Avalikkus ja meedia suutsid ikkagi kuulujutud maha suruda, kuna taheti austada riigipea privaatsust.[38] Õigusministeeriumis asuti vaikselt valmistuma selleks võimaluseks, et Kekkonen võib jätta ameti enneaegselt ja kantsler Kai Korte deponeeris Kyösti Kallio ja Gustaf Mannerheimi lahkumisega seotud dokumendid.[39] Tagantjärele räägiti, et president Kekkose tervis olevat olnud eriti vilets 1980. aasta talvel. Talve ja kevade ajal presidendi enesetunne olevat olnud üsna muutlik ja juba siis kaalutlenud ametiaja katkestamist.[40]

Kekkose suvereense võimu kasutamise lõppemist on paljude meelest olnud 1981. aasta aprillis, kui peaminister Mauno Koivisto keeldus ametist taganemast, kuigi teda Tamminiemist selgesõnaliselt õhutati. Koivisto tegi märkuse, et Soome põhiseaduse järgi Soome valitsusel tuleb eeskätt järgida Eduskunda, mitte presidenti.[26] Sündmusega on arvatud, et pandi alus Kekkose tervise täielikule kokkuvarisemisele. President kannatas nii tõsise avaliku autoriteedi kaotuse ees, et ta ei toibunudki selle põhjustatud šokist.[41]

Kui Kekkonen kukkus lennujaamas aastal 1980, tekkis suur kõmu 2011. aasta maikuus, kui Yleisradio ei soovinud näidata täisklippi saates „Pressiklubi“.[42] Eri arusaamade järgi taheti austada eakat härrat või siis peeti seda tsensuuriks. Kekkose adjutant Juha Engström selgitas, et kukkumise põhjuseks olid Kekkosele määratud liiga tugevad prillid, mille tõttu president ei näinud lennuki trepi kõige viimast astet. Juhtunu toimumise ajal sellest pilte ei avaldatud.[43]

Kekkose enda tervis vedas alt arvatavasti esimest korda Islandi kalastusretkel 1981. aasta augustis. Septembris jäi ta haiguspuhkusele ja oktoobrikuus pidi paluma ametist lahkumist.[44]

Ametlikult Kekkonen lahkus vabariigi presidendi ametist 27. oktoobril 1981 ja oli riigipea nii kaua kuni Mauno Koivisto andis ametivande vabariigi 9. presidendina.[45] Presidendi õigusnõunik Juhani Perttunen sai teisel korral veendud Kekkose kirjutama alla ettevalmistatud lahkumispalvele.[46] Justiitsministeeriumi kantsler Kai Korte esitas Kekkose lahkumisavalduse toetudes nii presidendi enda avaldusele kui ka eraarstide ütlustele. Nii välistati arutlemine selle üle kas president oli lahkumisavalduse jätmisel teovõimeline.[47]

Viimased eluaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Viimastel eluaastatel Kekkonen hoidis eemal poliitikast ja ei avaldanud oma arvamust päevakajalistes teemades. Ta veetis oma viimased aastad Tamminiemi ametikorteris, mis muudeti tema hoolekoduks.

Kekkonen suri 31. augustil 1986 oma kodus Tamminiemis, Helsingis, kolm päeva enne 86. sünnipäeva. Surma põhjuseks oli transitoorne isheemiline atakk (TIA).[44]

Kekkonen õnnistati suurejooneliselt Helsingi toomkirikus ja maeti 7. septembril Hietaniemi surnuaeda.[44] Mälestuskõne pidas Soome Vabariigi president Mauno Koivisto ja õnnistuse andis peapiiskop John Vikström. Vikström oma õnnistuses võrdles Kekkost üksildase suustajaga, kes vaikselt kaob mööda lõppevat suusarada horisondi poole.[44]

Kekkose haigusest ei ole avaldatud täpset meditsiinilist seletust. Arstid Pentti Halonen ja Erkki Kivalo andsid presidendi seisundist hinnangu, mis oli äärmiselt diplomaatiline. Haiguslugu on toimetatud Meilahti haiglast teadmata asukohta. Nende andmete põhjal, mis on teada, arvatakse et küsimus oli ilmselt ateroskleroosiga seotud vaskulaarne dementsus ateroskleroosiin liittyvä vaskulaarinen dementia.

Matustel oli suureks erandiks see, et ei lastud austuspauke hauda langetades nagu eelolevatele presidentidele. Kuna Kekkonen oli rahupoliitik, tema ärasaatmist austati teist viisi: lahkudes toomkirikust Hietaniemi surnuaia poole, kõikide Helsingi kirikute kellad mängisid sielunkellot viisi.

Peale Kekkose surma Tamminiemist tehti Urho Kekkose muuseum, mis avati avalikkusele aastal 1987.[5]

Eraelu[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Urho Kekkonen abiellus 1926 Sylvi (Sylvia Salome) Uinoga (12. märts 1900 – 2. detsember 1974). Aastal 1928 neile sündisid kaksikud pojad Taneli (4. september 1928 – 11. juuli 1985) ja Matti (4. september 1928 – 3. juuli 2013). Taneli Kekkonen oli suursaadik ja abiellus K. -A. Fagerholmi tütre Britaga aastal 1952.[10] Matti Kekkonen töötas valitsuse nõunikuna ja tema abikaasa oli Marja Linnankivi. Urho Kekkose lapselastest Brita ja Taneli Kekkose poeg Timo Kekkonen töötavad innovatsioonijuhtidena soome tööandjate organisatsioonis Elinkeinoelämän keskusliitto ry (EK).

Suhted[muuda | muuda lähteteksti]

Urho Kekkose suhted naistega on saanud tohutult tähelepanu ja nendest on kirjutatud ennekõike pärast Kekkose surma. Kekkose sõbratar, suursaadik Jaakko Hallama abikaasa Anita Hallama on avaldanud päevikuid ja väljavõtteid Kekkoselt saadud kirjadest.[48] Raija Oranen on kirjeldanud oma romaanides Kekkose suhteid nii Hallama kui ka ajakirjanik Anne-Marie Snellmaniga.[49][50] Orase andmetel Kekkosel oli armusuhe endast 47 aastat noorema ajakirjaniku Maarit Tyrkköga.[51] Tyrkkö ise on rääkinud sellest oma raamatus „Tyttö ja nauhuri“, mis ilmus aastal 2014.[52]

Tähtsus ja mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Järelmaine ja pärandus[muuda | muuda lähteteksti]

Urho Kekkose suurimaks teeneks on peetud Soome ja idanaabrite vaheliste suhete kiiduväärt hoidmist maailmapoliitiliselt raskel ajal. Poliitikuna Kekkonen ei rahuldunud ainult kompromisside tegemisega vaid alistas nii mõnedki sisepoliitilised konkurendid, osad ka rangete meetmetega. Ta kasutas ära isiklikke suhteid idanaabritega sisepoliitikas nii et juba mõned poliitilised vastased hakkasid pidama teda asendamatuna. Kekkost on kritiseeritud Soome keerulise asendi ärakasutamisest oma isiklike huvide saavutamiseks. Poliitika strateegilises võimumängus Kekkonen oli meister. Rootsi „Expresse päevaleht“ pidas 25. septembril 1977 kirjutatud loos Kekkose liigset mõjuvõimu Soome poliitikas haavavana.[53]

Läänemaade demokraatiariikides president Kekkose ametiaeg oli erakordselt pikk. Seda on seletatud Kekkose karismaga, taktikaga, rahvasoosinguga ja Külma sõjaaegse poliitilise pehmusega. Soome poliitika oli, kui mitte terve Kekkose presidendiaja, varjatud suurriikide võimumängudega, kus Soome asend maailmakaardil ainukese läänemeelse Nõukogude Liidu piirinaabrina oli strateegiliselt õrn. Kekkonen säilitas suurriikide painete all oma positsiooni austatud riigimehena nii idas kui läänes. Tema poliitilise karjääri suurimaks rahvusvaheliseks tänuks võib pidada Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi ETYKi korraldamist Helsingis 1975, kus Kekkonen juhtis suurriikide suurt koosolekut Külma sõja leevendamiseks.

Pärast Urho Kekkose surma, meedias hakati temast kirjutama vabamalt. On publitseeritud mitmeid teda käsitlevaid raamatuid ja samuti tema päevik aastatelt 1958–1981.[54][55]

Presidendi õigusi on vähendatud peale Kekkose presidendiaega. Neid ülesandeid on 1980ndatest alates viidud üle Eduskundale ja valitsusele. 2000 aasta Soome põhiseaduse uuenduses presidendi primaarseks ülesandeks jäi koos riiginõunikuga lahendada välispoliitilised ülesanded.[56]

Peale Kekkose viimase presidendiaja poolelijäämist, teda järgnenud presidendid on võtnud tavaks teavitada avalikkusele oma tervislikust seisundist.[57][58]

Aastal 2004 toimunud Suured soomlased Suuret suomalaiset -küsitluses Urho Kekkonen sai kolmanda koha 57 456 häälega, enne teda olid Carl Gustaf Emil Mannerheim ja Risto Ryti.[59]

Auavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Tähelepanuavalduse eluajal[muuda | muuda lähteteksti]

Kekkonen sai juba oma eluajal selliseid tänuavaldusi, mida tavaliselt antakse ainult hingeheitnud suurkujudele. Tema sünnikodu Lepikon torppa Pielavesi vallas tehti ümber muuseumiks juba aastal 1966, tema teise valitsuse ajal. Oma 75. sünnipäeva austuseks sai ta oma pildi viiesajalise Soome marga paberrahale. See paberraha anti käiku tema sünnipäeval 3. septembril 1975 ja see oli kasutusel kuni aastani 1986. Aastal 1980, kui Kekkonen sai 80-aastaseks, Helsingi linn muutis ära tema pikaajalise kodutänava Kampinkatu nime tema enda nimeliseks tänavaks – Urho Kekkosen katu. Sama nimega tänav eksisteerib ka Kajaanis ja Hamina linnas on Kekkosenkatu. Tampere linnas avati 1970–1980-aastate vahetuses, teeosa nimega Kekkosentie. Teesid nimega Kekkosentie on ka järgmistes kohtades: Saarijärvi, Kankaanpää, Salo ja Nurmes.[60]

Kekkonen sai sporditeaduse audoktori nimetuse aastal 1969.

Nõukogude Liit andis aastal 1980 Kekkosele Lenini rahvusvahelise rahupreemia. Kekkonen võttis vastu autasu viiendal ja viimasel riigivisiidil Nõukogude Liitu sama aasta novembris.[61] Lenini aumärgi ta oli juba saanud aastal 1964.[62]

Paasikivi Selts kutsus Urho Kekkose auliikmeks. Aastal 1973 selts teatas, et temast tehakse massivne portree, mille maalis tuntud vene kunstnik Ilja Glazunov. Teos äratas palju tähelepanu juba pooleli olevana ja Glazunovi hakati kutsuma „Kekkose isiklikuks õukonnamaalriks“. Paasikivi Selts kinkis teose Finlandia-talole, kust see viidi seltsi enda ruumidesse. Tänapäeval selle asukoht on Urho Kekkose muuseumis Tamminiemis. Hiljem ajakirjanik Mauri Lintera on paljastanud maali tellimuse ja eelnev kõmu oli osa uue naistelehe kampaaniast avalikkusele.[63]

1981. aasta kevadel tehti 50 marga raha Urho Kekkose 25 aastat kestnud presidendiperioodi auks.[64]

1983. aastal Kekkonen jättis presidendi ameti ja jäi pensionile, tema järgi nimetatakse Soome teiseks kõige suurem rahvuspark – Urho Kekkose rahvuspark Urho Kekkosen kansallispuisto. Pärast Kekkose surma 1986, tema ametikorter Tamminiemis, kus ta oli elanud 30 aastat, tehti kodumuuseumiks. Aastal 1987 Tamminiemis avatud Urho Kekkose muuseumi Urho Kekkosen museo lisaks Kekkose eluloole esitleb ka Soome lähiajalugu.[65]

Monumendid ja mälestusmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Urho Kekkosele püstitatud monumentidest ja mälestusmärkidest kõige märkimisväärsem on skulptor Pekka Jylhä kujundatud Urho Kekkose mälestusmärk Urho Kekkosen muistomerkki Helsingis, Hakasalmi pargis. Mälestusmärk avaldati Kekkose 100. aastapäeval, 3. septembril aastal 2000. Kekkose noorpõlve kodulinnas Kajaanis on skulptor Pekka Kauhase käe all valminud Kekkose mälestusmärk Suur aeg Suuri aika, mis avaldati aastal 1990. [60]

Poliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Kekkost on tihti kritiseeritud „soometumisest“, liigse võimu kasutamisest ning vasakpoolsuse soosimisest, oli see tõenäoliselt tema taktika kuidas Soome jääks erapooletuks. Aastate möödudes Kekkonen võttis poliitilise seisukoha, mis oli ennekõike otstarbekas, ehkki oligi alguses kuulunud Maaliidu paremasse tiiba, pärast 1944 aastat vasakpoolsesse tiiba 1950ndatel ja tundis kaasa 1960-1970ndate radikaalsete noorte vastu. Oma enda ütluste järgi Kekkose eesmärk oli ühtlustada maa poliitiliselt vasakult paremale ja ta üritas luua kõikidest erakondadest moodustatud koalitsioonivalitsusi, mis tal ebaõnnestus. Rahvusliku Koonderakonna osas see tal ei läinud läbi kuna vasakpoolsed parteid olid selle vastu. Kekkonen proovis kukutada Koivisto II valitsust ja luua selle asemele Kesk- ja Koondparteide moodustatud parempoolse valitsuse. Ta seletas seda samamoodi nagu siis kui SKP sai valitsusse: „neljandikku rahvast ei saa jätta välja poliitiliste otsuste tegemisest“. Oma tervise halvenemise tõttu ta siiski ei saanud seda ellu viia. Kekkose arvates oli eriti tähtis hoida häid suhteid idaga ja see tal õnnestus mitmete Soomele kasulike kaubalepingute sõlmimistega. Kekkose üheks eesmärgiks oli ka läbi lepingute saada Karjala tagastatud Soomele.

Uurimused[muuda | muuda lähteteksti]

Kekkonen ise pidas hoolt arhiivide säilitamisest uurijate kasutusse. Urho Kekkonen rajas Vabariigi Presidendi arhiivfondi Tasavallan Presidentin arkistosäätiö 18. augustil 1970. UKK-arhiiv asub Hovila mõisas Orimattila linnas.[66] Kuna arhiivis oli palju välispoliitilisi andmeid siis selle kasutust piirati kaua aega. Aastast 1995-2000 arhiivi kasutusõiguseks pidi olema uurija luba. Aasta 2001 algusest peaaegu kõik materjalid on olnud uurijatele vabas kasutuses.[67]

Kekkose uurimused on põhiliselt käsitlenud tema võimu kasutust ja välispoliitikat. Juhani Suomi kasutas arhiivi abiks, kui ta kirjutas kaheksaosalise Urho Kekkose „ametliku“ biograafia, mis ilmus vahemikus 1986-2000. Soome dotsent, ajaloouurija ja kirjanik Hannu Rautkallio sai loa kasutata UKK-arhiivi ning lisaks veel Nõukogude Liidu Keskkomitee arhiivi. Samuti Kimmo Rientola uuris Kekkose suhteid idanaabritega.[60][68]

Lasse Lehtinen ja Timo J. Tuikka on uurinud oma väitekirjades Kekkose sisepoliitikat.[68][69]

Kekkonen kunstis ja popkultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Kujutav kunst ja sõnakunst[muuda | muuda lähteteksti]

Urho Kekkonen tegi Kimmo Pyykkö ateljees relieefi Niin on jos siltä näyttää 1975. aasta kevadel. Samuti tegi ta autoportree, mille tegemiseks kasutati leivalabidat ja hobuse suuraudu.[70]

Soome kunstis ja popkultuuris Kekkost on kasutatud rohkesti. Näiteks juba Kekkose presidendiajal Kari Suomalainen joonistas temast pilkavaid joonistusi ja Kekkosest avaldati naljalugudega raamatuid. Nendest esimene oli Pentti Huovise, Eino Sakari Repon ja Olavi Hurmerinta aastal 1966 ilmunud „Kekkoskaskut“. Hilisemad loomingud olid k.a Jari Tervo romaan „Myyrä“ ja Karo Hämäläise kirjutatud satiir Urho Kekkose elust ja tegudest.

Rockansambel Suomen Talvisota 1939–1940 kõige tuntum pala oli „Kekkonen-rock“ (1970). Kekkonen on olnud paljude muusikapalade inspiratsiooniks, nt ansambel Sleepy Sleepersi enamik muusikapalasid ning kogumikalbum „Kekkonen“. Meelelahutaja Jope Ruonansuu imiteeris Kekkost albumil „Me hirviöt“ ja kirjutas Kekkosest jutustava laulu, mille nimeks on „Kekkonen tulee kuin ukkonen“ – „Kekkonen tuleb nagu välk“. Sir Elwoodin hiljaiset värit -ansambel on teinud Kekkosest muusikapala nimega „Kekkonen“, kus Juha Lehti laulab Kekkose ajast Soomes. Humoorikas ansambel Eläkeläiset on teinud soome tõlke Simon & Garfunkel duo „Mrs. Robinson“ laulust, ja see sai endale nimeks „Muistolles, Urho Kekkonen“. Koomikseid Kekkosest on nt Matti Hagelbergi „Kekkonen“.

Ilmajoen Musiikkijuhlat 2013-22014 korraldas Kekkos-ooperi, mille komponeeris Uljas Pulkkis. Libreto kirjutas Lasse Lehtinen.

Filmid ja telesarjad

Kekkonen oli keskne isik Arvo Salo 1986 televisooni kirjutatud kolmeosalises lauluetenduses „Vallan miehet“. Aastal 1987 valminud filmis „Jäähyväiset presidentille“ näitleb Tarmo Manni presidenti, kes näeb välja nagu Kekkonen. Jari Alakoskela on lavastanud 1998 lühifilmi „Kekkonen“. Aastal 2013 valmis Marja Pyykkö lavastatud film „Kekkonen tulee!“, mis räägib väikse Lapi külaelanikest, kes ootavad Kekkose külastust.

Aastal 2008 tehtud kuueosaline telesari „Piru ja peijooni“ kirjeldab dramaatiliselt Kekkose kulissidetagust võimu kasutamist ning eriti tema koostööd Viktor Vladimiroviga.

Kekkost on näidatud mitmetes ajaloosse vaibunud soome filmides ja sarjades.

Kirjalik looming[muuda | muuda lähteteksti]

Produktiivne kirjutaja

Kekkonen oli suurepärane mõjutaja kirjanduslikult. Ta esitas kirjutusi nii enda nimega kui ka teiste nimede all nt Esaijas Kohennuskeppi, Esa ijas Ranstakka, K. Y. Laaksonen, Käna, Lakimies, Lautamies, Liimatainen, Mies suomalainen, Olli Tampio, Pekka Peitsi, Urho Sorsimo ja Veljenpoika.

1976 Kekkonen väljastas kaheosalise kogumiku kirjavahetustest, mille nimeks sai „Kirjeitä myllystäni“. Nimetust – myllykirje kasutati terava keelekasutusega kirjade kirjeldamiseks. Eriti on nime kasutatud Urho Kekkose presidendiajal tuntud isikutele saadetud kirjadest. Termi myllykirje kasutati rohkesti ka poliitilises keelekasutuses mitmed aastad.[71]

Kekkonen kirjutas kolmeosalist memuaarteost, millest ta jõudis välja anda ainult esimese osa – „Vuosisatani 1“, mis käsitles tema eluaastaid aastani 1936. „Tamminiemi“ on Kekkose poolt aastal 1980 väljastatud teos, mida peetakse tema poliitiliseks testamendiks.[72]

Valitsused ja presidendi ametiajad lühidalt[muuda | muuda lähteteksti]

Valitsused[muuda | muuda lähteteksti]

Kekkose I valitsus 17.3.1950–17.1.1951

Kekkose II valitsus 17.1.1951–20.9.1951

Kekkose III valitsus 20.9.1951–9.7.1953

Kekkose IV valitsus 9.7.1953–17.11.1953

Kekkose V valitsus 20.10.1954–3.3.1956

Ametiajad[muuda | muuda lähteteksti]

1. Esimene ametiaeg: 1. märts 1956 – 1. märts 1962

2.      Teine ametiaeg: 1. märts 1962 – 1. märts 1968

3.      Kolmas ametiaeg: 1. märts 1968 – 1. märts 1978

(aasta 1973 erakorralise seadusemuudatusega pikendati nelja aastaga)

4.      Neljas ametiaeg: 1. märts 1978 – 27. jaanuar 1982 (oleks kestnud 1. märtsini 1984, aga Kekkonen loobus vabariigi presidendi ametist tervislikel põhjustel 26.10.1981)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Haataja, Lauri; Friman, Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 150. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Uino, Ari. (1999). Nuori Urho : Urho Kekkosen Kajaanin vuodet 1911-1921. Helsingi: Otava. Lk 7. 
  3. Uino, Ari. (1999). Nuori Urho : Urho Kekkosen Kajaanin vuodet 1911-1921. Helsingi: Otava. Lk 8-13. 
  4. 4,0 4,1 Haataja, Lauri; Friman, Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 152. 
  5. 5,0 5,1 5,2 Haataja, Lauri; Friman, Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 151. 
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Haataja, Lauri; Friman, Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 157. 
  7. Tuominen, Arvo. (1958). Maan alla ja päällä. Helsingi: Tammi. Lk 180. 
  8. Haataja, Lauri; Friman, Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 156. 
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Haataja, Lauri; Friman, Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 159. 
  10. 10,0 10,1 10,2 Haataja, Lauri; Friman, Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 154. 
  11. Virolainen, Johannes. (1982). Yöpakkasista juhannuspommiin. Helsingi: Otava. Lk 13-14. 
  12. Blomstedt, Yrjö. (1950). Mitä Missä Milloin 1951. Helsingi: Kustannusosakeyhtiö Otava. Lk 168. 
  13. 13,0 13,1 13,2 Haataja, Lauri; Friman, Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 160. 
  14. https://www.eduskunta.fi/FI/kansanedustajat/Sivut/910708.aspx
  15. Simonen, Salama. (1950). Mitä Missä Milloin 1951. Helsingi: Kustannusyhtiö Otava. Lk 14. 
  16. Simonen, Salama. (1950). Mitä Missä Milloin 1951. Helsingi: Kustannusyhtiö Otava. Lk 16-17. 
  17. https://www.eduskunta.fi/FI/kansanedustajat/Sivut/910708.aspx
  18. Haataja, Lauri; Friman, Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 161. 
  19. 19,0 19,1 19,2 Haataja, Lauri; Friman, Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 163. 
  20. 20,0 20,1 Haataja, Lauri; Friman, Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 164. 
  21. http://valtioneuvosto.fi/tietoa/historiaa/hallitukset-ja-ministerit/raportti/-/r/v2 (Külastatud 21.04.2017)
  22. Jussila, Osmo; Hentilä, Seppo; Nevakivi, Jukka. (2006). Suomen poliittinen historia 1809-2006
  23. Rautkallio, Hannu. (1990). Paasikivi vai Kekkonen. Suomi lännestö nähtynö 1945-1956. Helsingi: Tammi. Lk 365. 
  24. Kaskimies, Einari. (1967). Seitsemän presidentin kuljettaja. WSOY. Lk 147-148. 
  25. http://yle.fi/aihe/artikkeli/2014/10/02/presidentti-kekkonen-murhayrityksen-kohteena
  26. 26,0 26,1 26,2 26,3 Haataja, Lauri; Friman, Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 165. 
  27. Haataja, Lauri; Friman Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 164-165. 
  28. http://vanha.verkkouutiset.fi/arkisto/Arkisto_1997/7.helmikuu/UKKKGB.HTM
  29. Tarkka, Jukka. (2013). Karhun kainalossa: Suomen kylmä sota 1947-1990. Helsingi: Otava. Lk 251. 
  30. http://yle.fi/aihe/artikkeli/2015/01/20/suomettuminen-syntyy-uudelleen (Külastatud 21.04.2017)
  31. Haaparanta, Pertti; Puhakka, Mikko. "Suomettumisesta". Kansantaloudellinen aikakauskirja, 1/1997. Kasutatud 21.04.2017.
  32. Tuomisalo, Tomi. "Kokoomus, Kekkonen ja NKP:n luottamus". (Lk 20). 2006. Kasutatud 21.04.2017.
  33. http://yle.fi/aihe/artikkeli/2006/09/08/ydinaseeton-pohjola
  34. Haataja, Lauri; Friman, Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 168. 
  35. http://www.is.fi/kotimaa/art-2000000802934.html
  36. http://valtioneuvosto.fi/tietoa/historiaa/hallitukset-ja-ministerit/raportti/-/r/v2
  37. http://yle.fi/aihe/artikkeli/2011/06/16/valtioneuvos-virolainen-muistelee-juhannuspommia
  38. Haataja, Lauri; Friman, Paavo. (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 15. 
  39. Korte, Kai. (1992). Ministerit tulivat ja menivät. Jyväskylä: Gummerus. Lk 298-300. 
  40. Blåfield, Antti; Vuoristo, Pekka. (1982). Kun valta vaihtui. Helsinki: Kirjayhtymä. Lk 10 ja 48. 
  41. Jakobson, Max. (2003). Tilinpäätös. Helsingi: Otava. Lk 165. 
  42. https://www.stara.fi/2011/05/20/mertaranta-selosti-urho-kekkosen-ilmaveivin-yle-sensuroi/
  43. Engstöm, Juha: Kekkonen kaatui häikäistyttyään. Helsingin Sanomat 22.5.2011, lk C 13.
  44. 44,0 44,1 44,2 44,3 http://yle.fi/aihe/artikkeli/2006/09/08/kekkosen-kuolinuutinen-ja-hautajaiset#media=5072
  45. http://yle.fi/aihe/artikkeli/2006/09/08/kekkonen-eroaa#media=2857
  46. http://www.is.fi/kotimaa/art-2000001927224.html
  47. Korte, Kai. (1992). '. Lk 311-312. 
  48. http://agricola.utu.fi/julkaisut/kirja-arvostelut/index.php?id=392
  49. http://www.hs.fi/kulttuuri/kirja-arvostelu/art-2000002668892.html
  50. https://suomenkuvalehti.fi/jutut/kotimaa/tasta-syysta-sylvi-kekkonen-sieti-ukkn-muita-naisia/
  51. https://www.uusisuomi.fi/kulttuuri/63497-kirjailija-vaittaa-kekkosella-suhde-47-vuotta-nuorempaan
  52. Tyrkkö, Maarit. (2014). Tyttö ja nauhuri. Helsingi: WSOY. 
  53. Luoma, Jukka. (1978). Mitä Missä Milloin 1979. Kustannusosakeyhtiö Otava. Lk 14-15. 
  54. http://journal.fi/tt/article/view/56911
  55. http://www.formin.fi/public/default.aspx?contentid=56154&culture=fi-FI
  56. https://tampub.uta.fi/bitstream/handle/10024/82350/gradu04884.pdf?sequence=1
  57. http://www.presidentti.fi/halonen/Public/defaultbd2d.html?contentid=242649&nodeid=41416&contentlan=1&culture=fi-FI
  58. http://www.presidentti.fi/public/default.aspx?contentid=269782&nodeid=44809&contentlan=1&culture=fi-FI
  59. http://vintti.yle.fi/yle.fi/suuretsuomalaiset/tulosseuranta/
  60. 60,0 60,1 60,2 Häikiö, Martti. http://www.kansallisbiografia.fi/kansallisbiografia/henkilo/632
  61. http://www.doria.fi/handle/10024/8764
  62. http://w3.verkkouutiset.fi/arkisto/Arkisto_2000/15.syyskuu/ukk3700.htm
  63. http://www.is.fi/kotimaa/art-2000000172382.html
  64. https://www.kolikot.com/raha/741
  65. http://www.nba.fi/fi/ajankohtaista/tiedotearkisto?Article=5672
  66. http://www.ukk-arkisto.fi/?page_id=79
  67. http://www.ukk-arkisto.fi/?page_id=79
  68. 68,0 68,1 Mäntylä, Matti. 2013 Urho Kekkonen ja Pohjois-Suomi. Tutkijaseminaari. Oulun yliopisto http://www.ukk-arkisto.fi/?page_id=79
  69. https://www.jyu.fi/ajankohtaista/arkisto/2007/05/tiedote-2009-10-01-19-40-15-275760
  70. http://yle.fi/aihe/artikkeli/2010/05/17/ukk-taiteilijana#media=47245
  71. https://jyx.jyu.fi/dspace/bitstream/handle/123456789/11906/URN_NBN_fi_jyu-2005130.pdf?sequence=1Viitattu
  72. https://jyx.jyu.fi/dspace/bitstream/handle/123456789/13448/9789513928278.pdf?sequence=1

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Juho Kusti Paasikivi
Soome president
19561982
Järgnev:
Mauno Henrik Koivisto