Johannes Virolainen

Johannes Virolainen 1955

Johannes Virolainen (31. jaanuar 1914 Viiburi vald – 11. detsember 2000 Lohja linn) oli Soome poliitik. Ta on siiani nii pikima staažiga Eduskunna liige (42 aastat) kui ka Soome pikima staažiga minister (6169 päeva).

Haridus

Hariduselt oli Virolainen agronoom, põllumajandusteaduste doktor (1951).

Poliitiline tegevus

• Maaliidu / Soome Keskerakonna rahvaesindaja Eduskunnas aastatel 1945–1983 ja 1987–1991, sealhulgas Eduskunna esimees 1966–1968 ja 1979–1983.
• Maaliidu / Soome Keskerakonna aseesimees (1946–1964) ja esimees (1964–1980).
• Parempoolse valitsuse peaminister 1964–1966.
• Siseminister 1950–1951
• Portfellita minister 1951
• Haridusminister 1953–1954, 1956–1957 ja 1968–1970
• Välisminister 1954–1956, 1957 ja 1958
• Põllumajandusminister 1961–1963 ja 1977–1979
• Rahandusminister 1972–1975

Johannes Virolainen, kes oli ise sunnitud lahkuma oma sünnikodust Viiburi lähedal, oli Nõukogude Liidule loovutatud aladelt evakueeritud soomlaste juhtfiguur ja Karjala tagastamise eestkõneleja.

1950. ja 1960. aastatel oli Virolainen üks Urho Kekkose usaldusmehi ja lähimaid kaastöötajaid. Muuhulgas Virolaise teravad väljaütlemised ja abielulahutus halvendasid aga 1970. aastatel tema läbisaamist teiste Keskerakonna liidritega, eelkõige Kekkose, Ahti Karjalaise ja Paavo Väyrysega, ning ta kaotas seetõttu suure osa oma populaarsusest. Sellest hoolimata valiti ta 1982. aastal Keskerakonna presidendikandidaadiks, kuid presidendivalimistel jäi ta Mauno Koivisto ja Harri Holkeri järel kolmandaks.

1989. aastal sai ta riiginõuniku aunimetuse.

Isiklikku

Tema esimene abikaasa oli Kaarina Virolainen ja teine Kyllikki Virolainen.

Virolainen oli karsklane, kuid teatas, et ainuke põhjus napsu võtmiseks oleks Karjala tagasisaamine. Väidetavalt olevat ta seda öelnud ka Anastass Mikojanile ja Nikita Hruštšovile. Poliitilise karjääri kõrval tegutses ta kogu elu ka põllumehena oma Vironperä talus.

Johannes Virolainen oli värvikas ja populaarne poliitik. See inspireeris muuhulgas ka paljusid imitaatoreid. Ta osales ühiskonnaelus ka pärast pensionile jäämist (sageli koos abikaasa Kyllikkiga), kirjutas memuaare ning võttis oma talus vastu kõiki soovijaid.

1994. aastal andis ta välja plaadi, millel laulab soome rahvalaule.

Tema perekonnanimi Virolainen tähendab tõlkes eestlast.

Teosed

• "Pöytäkirjat puhuvat", 1948
• "Maaseutuhenkinen elämänkatsomus", 1949
• "Maatalousmaan arvioimisesta ja arvosta Suomessa vuosina 1934–38", 1951, väitekiri
• "Karjalainen kotikylä", 1955
• "Maalaisliiton johtavat aatteet", 1961
• "Pääministerinä Suomessa", 1969
• "Ainoa vaihtoehto – poliittinen keskusta", 1971
• "Kuka ottaa vastuun?", 1978
• "Onko valta kansalla?", 1981
• "Yöpakkasista juhannuspommiin", 1982
• "Sanoi Paasikivi", 1983
• "Muistiinpanoja ja myllykirjeitä", 1984
• "Yhden äänen presidentti", 1985
• "Vallankäyttö Kekkosen kaudella", 1986
• "Karjalaiset Suomen kohtaloissa", 1988
• "Siirtokarjalaiset 1941–44", 1989
• "Viimeinen vaalikausi", 1991
• "Polun varrelta", 1993
• "Kuvat kulkevat", 1994
• "Politiikan puolustus", 1996
• "Kolmas elämä", 1998, koos Kyllikki Virolaisega
• "Valtioneuvos muistelee", 2000

Eelnev Reino Ragnar Lehto

Soome peaminister 1964–1966

Järgnev Rafael Paasio