Suitsutuba
Suitsutuba (Lõuna-Eestis ka suitsutare, setudel sautare) on ahiküttega korstnata üheruumiline elamu, vanimaid ja algelisemaid elamutüüpe.[1]
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa kirdeosa metsavööndis kujunes palkseintega suitsutuba põhiliseks elamutüübiks 1. aastatuhande lõpul eKr ning oli kasutusel mitmesugustes vormides kuni 19. sajandini. Tüübilt oli suitsutoaks ka rehetuba, mis oli Eesti talurahva tavaline eluruum. Eestis leidus suhteliselt harva rehest lahku ehitatud suitsutubasid, need ehitati peamiselt kehvikute elamutena. Elamiseks kasutati ka suitsusaunasid, mis olid olemuselt samuti suitsutoad. Rannikule rajatud ajutised kalurielamud ehk kalamajad olid ehituselt suitsutoad. Kuna 19. sajandi teises pooles hakati elamutele korstnaid ehitama, kadusid suitsutoad kasutuselt.[2]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Palkidest ehitatud suitsutoas tuli suits ahjust tuppa ja välja lasti kas ukse või laes(seinas) olnud suitsusaugu kaudu. Mõnikord ehitati toa ühele küljele laut, teisele küljele kamber.[1]
Setude sautare nurgas oli palkalusele ehitatud umbahi, ahju kõrval kivist magamispink (lesanka) ja taga sängünulk, ahju ees kolle. Ahju vastas oli anomanulk, kus tehti majapidamistöid. Diagonaalselt ahju vastas oli pühäsenulk, kus oli pühasekapp ikooniga. Toal oli alati laudpõrand ja selle alla oli tehtud tihti kelder. Toa kõrval oli suur esik (seenine) ning mõnikord teisel pool veel üks elutuba.[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 198
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 282
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Tamara Habicht. Rahvapärane arhitektuur. Kirjastus: Kunst, Tallinn, 1977.
- Ain Lavi. Asulakohad 13.-17. sajandi talurahvaehitiste ajaloo allikana. Eesti Arheoloogia Ajakiri, 1997 nr 1
- Ilmari Manninen. Setude ehitused. ERM Ar.1, 1925