Tupolev

Allikas: Vikipeedia
Tupolev Tu-144
Reisilennuk Tu-154
Tu-104

Tupolev (praegune ametlik nimi Открытое Акционерное Общество "Туполев" 'Avatud Aktsiaselts "Tupolev"') on Venemaa (varem NSV Liidu) lennukivalmistaja.

Tupolevi tegevusaladeks on nii tsiviil- kui sõjaliseks otstarbeks mõeldud õhukite, näiteks lennukite ja relvasüsteemide väljatöötamine, valmistamine ja hooldus. Tupolev on valmistanud nii endise NSV Liidu kui teistes idabloki riikides üle 18 tuhande õhuki.

Tupolevi peakorter on Moskvas.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ettevõtte rajas Andrei Nikolajevitš Tupolev 1922. Esialgu keskendus see aeronautikauuringutele ja õhukite projekteerimisele, valmistamine jäi teistele ettevõtetele.

1920. aastatel uuris Tupolev täismetallist lennukeid. Selle aja suurimate leiutiste hulka kuulus raskepommitaja, mis oma projektiga jäi aastateks nii tsiviil- kui militaarlennukite projekteerimises teerajajaks Nõukogude Liidus.

Teise Maailmasõja ajal oli kahemootoriline täismetallist Tu-2 üks NSV Liidu parimaid sõjalennukeid. Alates 1942 toodeti seda mitmes versioonis suurel arvul. Sõja ajal oli metallist puudus ja seetõttu ehitati kere sabaosa vahel puust.

1945 maandus NSV Liidus pärast ülesande täitmist Jaapanis 3 lennukit Boeing B-29. Tupolev kopeeris lennuki kiiresti ja ehitas selle põhjal NSV Liidu esimese mandritevahelise strateegilise pommitaja Tu-4, mis oma esimese lennu tegi juba 1947 ja mida toodeti samuti suurel hulgal.

Sellele järgnes reaktiivpommitaja Tu-16. See põhines Tu-4 kere suurendatud versioonil, kuid selle tiivad olid tahapoole suunatud, mis võimaldas kiirust suurendada.

Tu-16 turboreaktiivmootorid ei kulutanud kütust nii tõhusalt, et oleksid võimaldanud lennukil oma tegevusraadiusega katta mitut mandrit. Sellepärast projekteeris Tupolev uue pommitaja Tu-20, mida sageli nimetatakse Tu-95-ks. Ka see põhines Tu-4-l, aga kolbmootorid asendati 4 hiiglasliku Kuznetsovi turbopropellermootoriga NK-12, mis andsid lennukile reaktiivlennukite sarnase kiiruse ja suure tegevusulatuse. Sellest sai NSV Liidu põhiline mandritevaheline pommitaja, mis ka kiiruselt vastas reaktiivlennukitele. Seda kasutati strateegilise pommitajana ja muudeski ülesannetes, näiteks luurelennukina ja allveelaevade avastajana.

Tu-16 arendati tsiviillennukiks Tu-104. See oli reaktiivlennuk ja kui 1954 lõpetati pärast kaht katastroofilist lennuõnnetust kõik De Havilland Cometi lennud, oli Tu-104 mõnda aega maailma ainus ysiviilotstarbeline reaktiivlennuk.

Tu-95 sai eeskujuks kesk- ja pikamaalennukile Tu-114, mis on kõigi aegade kiireim turbopropellerlennuk.

Üks ühine tunnus, mis on paljudel Tupolevi alahelikiirusega reaktiivlennukitel, on see, et nende telikul on palju väikese siserõhuga rehve. Need on hindamatud ebakvaliteetsetel maandumisradadel, nagu NSV Liidus tavaline oli. Vastavalt on suurendatud teliku mahutamiseks ettenähtud ala lennuki keres ja see ulatub tiibade tagaservast tahapoole. Näiteks lennukil Tu-154 on 14 rehvi, sama palju kui palju suuremal Boeing 777-200-l.

Juba enne lennukite Tu-16 ja Tu-20/95 valmimist algasid ettevõttes tööd ülehelikiirusega lennuki kallal. Esimesena valmis 1956 katseeksemplar lennukist Tu-98. See ei läinud masstootmisse: kuigi selle lennukiga kõlbas aastate viisi lennata, oli seal palju väiksemaid vigu, mida ei suudetudki lahendada. Kuid Tu-98 sai aluseks lennukite Tu-102 ja Tu-105 prototüüpidele ja see lõppes lennuki Tu-22 väljatöötamisega, mis tegi oma esimese lennu 1959. Kui võrrelda USA analoogiga Convair B-58 Hustler, oli Tu-22 vähem võimekas, aga oli kasutusel märksa kauem, teda toodeti sadu ja kasutati 1990-ndateni.

1942 hakkas ettevõttes tööle Andrei Tupolevi poeg Aleksei Tupolev, kes 1949 sai ettevõtte juhtivkonstruktoriks, 1963 peakonstruktoriks ja 1973 ettevõtte juhiks ehk üldkonstruktoriks. Sellel ametikohal oli ta kuni oma surmani 2001.

Lennukid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tu-95

Tupolevi toddetud lennukite hulka kuuluvad järgmised lennukid:

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]