Tupolev Tu-95

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Tu-95)
Tupolev Tu-95
Tu-142MR-1990.jpg
Tüüp strateegiline pommitaja
Tootjad Tupolev
Esmalend 12. november 1952
Võeti kasutusele 1956
Staatus teenistuses
Põhikasutajad NSV Liit
Venemaa
Ukraina
Tootmisaastad 1955–92
Kogus 500+

Tupolev Tu-95 (esialgne tähistus Tupolev Tu-20) on Nõukogude Liidus konstrueeritud neljamootoriline strateegiline kaugmaapommitaja, mis on tänapäevani Venemaa õhuväe relvastuses.

Tu-95 on maailma ainus sõjaväe relvastusse ja üleüldse maailma ainus seeriatootmisse võetud turbopropellermootoritega pommitaja. Lennuk on ette nähtud vaenlase tagalas olevate objektide ründamiseks tiibrakettidega mistahes ajal ja millise ilmaga. Sellisena on Tu-95 muutunud üheks külma sõja sümboliks.

Lennukit Tu-95 ehitati aastail 195592. Koos USA strateegilise pommitajaga B-52 on Tu-95 üks vähestest sõjalennukitest, mis on relvastuses olnud üle poole sajandi.

Tu-95 turbopropellermootor NK-12 on tänapäevani maailma võimsaim lennukimootor omas klassis: 15 000 hj.

Tu-95 (ja Tu-114) on tuntud ka maailma mürarikkaima lennuaparaadina (müra tase 108 kuni 112 dB). Müra ja tugeva vibratsiooni põhjustavad lennuki 4 mootori 2 tandemasetusega vastassuunas pöörlevat propellerit, mille tipud liiguvad helikiiruse lähedal või isegi ületavad seda.

Turbopropellerlennukite absoluutne FAI regitreerinud kiiruse maailmarekord 876,47 km/h on püstitatud Tu-95 tsiviilvariandiga Tu-114, 9. aprillil 1960.



Väljatöötamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

11. juulil 1951 andis NSV Liidu Ministrite Nõukogu välja otsuse, millele järgnes sellele tuginev N.Liidu lennundustööstuse ministeeriumi käsk lennukikonstrueerimisbüroo juhile Andrei Tupolevile, alustada uue kaugmaapommitaja väljatöötamist. Tupolev määras töödejuhatajaks Nikolai Bazenkovi. Juba 15. juulil alustati Sergei Jegeri juhtimisel uue lennuki nõutud tehniliste andmete eskiisprojekteerimisele.

Augustis algas tulevase pommitaja tööjooniste ettevalmistamine ja puidust maketi ehitamine. 31. oktoobril 1951 andis sõjaväe komisjon väljatöötatud projektile ja sama aasta detsembris valminud maketile heakskiidu ja kinnituse. Moskvas asuvas lennukitehases nr. 156 algas 2 Tu-95 katseeksemplari ehitus. 20. septembril 1952 viidi üks neist lennukitest koost lahti võetuna Žukovskisse, pandi sealsel lennuväljal kokku ja alustati tehasekatseid. 12. novembril 1952 sooritas katselendur Aleksei Pereljot Tu-95-ga esimese lennu.

Esialgu kulgesid katsetused edukalt. Kuid 11. mail 1953, 17. katselennu ajal purunes 3. mootorigrupi 2TV-2F 5,6 meetrise läbimõõduga tandempropellerite reduktor. Selle tagajärjel tekkinud tulekahju tõttu kukkus lennuk Noginski lähedal alla. Pardal viibinud 11 meeskonnaliikmest pääses 7 eluga. Hukkusid lennuki komandör, pardainsener, tüürimees ja vibratsiooni uuringute asjatundja.

Peaaegu 2 aastat kestis teise lennuki katseeksemplari valmistamine. Lennukile paigaldati varasema 8 mootori asemel 4 uut täiuslikumat mootorit TV-12, mis said hiljem mootorikonstrueerijate juhi Nikolai Kuznetsov nimetähtede järgi uueks mootorite tähiseks NK-12. Selline Tu-95 katseeksemplar sooritas esmalennu 16. veebruaril 1955 katselenduri Mihhail Njuhtikovi piloteerimisel. Samal aastal käivitus lennukite Tu-95 seeriatootmine.

Tehnilised andmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tu-95

Lennukist Tu-95 on tehtud hulk modifikatsioone. Tu-95 kaheksa olulise modifikatsiooni, nende seas 2 prototüüpi, tehnoandmed:

  • Pikkus: 44,35–49,09 m
  • Tiivaulatus: 49,8 või 50,04
  • Tiiva pindala: 283,7–289,9 m².
  • Tiiva külgsuhe: 8,7 – 8,84
  • Tiiva pinnakoormus; 548–642 kg/m²
  • Tiiva V-kuju: -3°
  • Tiiva noolsus: 35°
  • Tühimass: 75,1–98,5 t
  • Suurim lennumass: 156–185 t
  • Kütuse varu: 60–89,53 t
  • Mootorid: 4 x 15 000hj (11 185 kW), turbopropeller NK-12
  • Propeller: 4 x 2, AV-60H, läbimõõt 5,6 m
  • Meeskond: 7 või 9
  • Reisikiirus: 680–770 km/h
  • Maksimaalne kiirus: 860–905 km/h
  • Lennukaugus: 11 000 – 15 200 km
  • Tegevusraadius on 6340 km
  • Lennulagi: 10,3–13,7 km
  • Maksimaalne kasulik last: 15 000 kg, raketid ja pommid

Õhkutõusmiseks vajab Tu-95 1580–2380 m, maandumiseks on vaja 1370–1700 m.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]