Boeing B-52 Stratofortress

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt B-52 Stratofortress)
Modifitseeritud B-52 kõrbe kohal

Boeing B-52 Stratofortress (eesti keeles 'stratosfäärikindlus') on USAF-i kaheksamootoriline strateegiline reaktiivpommituslennuk. Esmalend toimus 15. aprillil 1952. Kokku ehitati B-52 lennukeid 744, viimane B-52H väljus tehasest 26. oktoobril 1962. B-52 on olnud Ameerika Ühendriikide Õhujõudude (USAF) relvastuses alates 1955. aastast. 2012. aastal oli 85 B-52 kasutuses ja üheksa varus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

YB-52 prototüüp

1947. aasta septembris vajas siis juba eraldiseisev Ameerika Ühendriikide Sõjaväe Lennuvägi (USAAF) järjest rohkem sellist lennukit, millega oleks võimalik ähvardava ohu korral mistahes ründajale vajadusel aatomipomm heita. Kindlalt olid määratletud tulevase tuumapommituslennuki tähtsamad nõuded – lennukiirus ja -kõrgus. Samas oli tähtis ka lennukaugus, mida peeti võimalikuks suurendada lennu ajal õhus tankimisega. Lennukauguse nõudeks sai 13 000 km keskmisel kiirusel 885 km/h. Kiiruse nõuet hiljem detsembris küll alandati 805 km-ni tunnis, kuid Boeingu värskeima lennuki projekt jäi sellestki nõudest arvestuste järgi 75 km/h aeglasemaks.

USAAF-i juhtkond informeeris 1948. aasta märtsis Boeingu firmat, et varasem leping, mis nägi ette kahe prototüüplennuki XB-52 ehitamist ja katsetamist maksumusega 30 miljonit dollarit, kehtib. Alates jaanuarist 1948 oli mudel 464-35 Boeingu uusim projekt, nelja turbopropellermootoriga lennuk, mille pikkus oli 40 m, noolja tiiva ulatus 56 m, kaal 127 tonni. Mootorite võimsuse paremaks ärakasutamiseks oli projektis ette nähtud igale mootorile rakendada kaks tandemasetusega vastas-suunas pöörlevat propellerit.

Turbopropellermootoritega projekt 464-35

Boeingu insenerid sõitsid 1948. aasta oktoobris Wright-Pattersoni Õhujõudude Baasi Ohio osariiki, kus asus USAAF-i peakorter, et seal oma 464-35 projekti esitleda. Selleks ajaks oli ka projekti makett 1:1-le peaaegu lõplikult valminud.

Sõjaväe juhtkond üllatas Boeingu konstruktoreid täiesti uue nõudmisega, varustada lennuk turboreaktiivmootoritega. Selleks ajaks oli USAAF-i tellimusel arendatud piisavalt võimas Pratt & Whitney turboreaktiivmootor J57. Seni kasutusel olnud turbopropellermootoreid, mis ei taganud ei soovitud kiirusi ega andnud kindlust tulevikus suurenevate nõuete suhtes, pidas USAAF nüüd ainult üleminekulahenduseks.

Kaasaegsete meenutusel töötasid Daytoni lähedale hotelli majutatud Boeingu-inimesed Daytonist ära sõitmata terve nädalavahetuse oma hotellitoas pommituslennuki uue projekti kallal. Seejuures kombineerisid nad B-52 eelkäija, keskmise raskusklassi reaktiivpommituslennuki B-47 Stratojeti juba proovitud projekti eesrindlikke lahendusi. Järgnenud esmaspäeval esitlesid Boeingu insenerid uuendatud projekti 464-49 õhujõudude esindajatele.

Peamiseks uuenduseks olid suurematele kiirustele optimeeritud kandepind, mis oma 56 m ulatuse juures oli märgatavalt nooljam, tervelt - 35°, olles samas õhem kui varasematel Boeingu projektidel. Tiiva-alusele neljale püloonile oli paarikaupa riputatud kokku kaheksa reaktiivmootorit J57, iga mootor omas gondlis. Mootorigondlite sellise asetusega toimis kogu kandepind aerodünaamiliselt tõhusamalt, ka mootori võimaliku tulekahju korral jäi oht tiivas paiknevatele kütusepaakidele ruumilise vahemaa tõttu väiksemaks, samas sai mootoreid hooldada ja vahetada tulevikus uuemate vastu lihtsamalt.

150-tonnise kaalu juures tõotas 464-49 ideaaljuhul arendada kiirust 920 km/h ning lennu-ulatuse 12 800 km, kiirusel 835 km/h.

B-52 telik oli paigutatud kere alla, sest tiib oli sissetõmmatud teliku mahutamiseks liiga õhuke. Kuna B-52 õhuke tiib oli küllaltki painduv, tuli täis kütusepaakidega lennuväljal ruleerimise võimaldamiseks tiiva tippudesse paigutada täiendavad tugirattad.

Pärast Teist maailmasõda, 1940. aastate teisel poolel, lekkis rohkesti USA tundlikku sõjalist teavet Nõukogude Liitu. Ka Boeingu 1948. aasta viimase projekti 464-35 kontseptsioon oli Nõukogude Liidu luurele teatavaks saanud, kuid Boeingu-inimeste plaanimatult ootamatu kiire töökas nädalavahetus hotellitoas viskas Nõukogude Liidu eriteenistusele ajaloolise vembu. Sarnase (mudel 464-35) kontseptsiooniga strateegiline pommituslennuk Tu-20 / Tu-95 (esmalend novembris 1952) loodigi Nõukogude Liidus Tupolevi büroos.

Boeing YB-52 suuremate probleemideta kulgenud esmalend toimus 15. aprillil 1952. Vaid kolm päeva hiljem toimus konkurentlennuki Convair YB-60 esmalend. YB-60 arendus lõpetati, sest selle lennuki lennuomadused ja potentsiaal olid B-52-st kehvemad. Üheks oluliseks Boeingu meeskonna edu pandiks konkurentide ees oli B-52 uuenduslikult õhuke tiivaprofiil.

B-52 tehniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

B-52 Afganistani kohal (2006)

Kere[muuda | muuda lähteteksti]

Täismetall-koorikehitusviisiga n-ö kaunkere ehk monokokk-kere. Survestatava (hermeetilise) kabiiniga. Kabiini ülemisel tasandil asuvad piloot, teine piloot, pardalaskur, elektroonilise kaitse operaator – istmete katapultimisega üles. Kabiini alumisel tasandil paiknevad kaks pommisihturit-navigaatorit – istmete katapultimisega alla. Kere tagumises otsas asub avatavasse kambrisse pakitud maandumisrajal vajalik pidurduslangevari, pindalaga 13,5 m².

Tiib[muuda | muuda lähteteksti]

Vabaltkandev, üla-asetusega, täismetallkonstruktsioon. Noolsus 35°, V-kuju negatiivne. Spoilerid tiiva ülapinnal, mis asümmeetriliselt toimivad kaldtüüridena, sümmeetriliselt piduriklappidena. Allapoole välja nihkuvad tagatiivad (maandumisklapid).

Saba[muuda | muuda lähteteksti]

  • Stabilisaator: vabaltkandev, nooljas, tavalise ehitusviisiga täismetallkonstruktsioon, kõrgustüüriga.
  • Kiil: täismetallkonstruktsioon, pöördetüüriga.

Telik[muuda | muuda lähteteksti]

B-52 telik

Lennu ajaks sissetõmmatav. Neli tugisammast paarisratastega vankritel. Kaks hüdrauliliselt juhitavat (pööratavat) kõrvuti paiknevat tugisammast asuvad pommišahti ees kere all ning kaks pommišahti taga kere all. Nelja teliku kõiki vankreid saab külgtuulega maandumise korral üheaegselt vajaliku nurga võrra fikseeritult pöörata (nurga all kuni 20°). Mõlema tiiva tipu lähedal paikneb täiendav tugiratas, mis tõmbub lennu ajaks lisagondlisse.

B-52 kaotused otseses sõjategevuses[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Vietnami kohal kaotati maapealsete õhutõrjerelvade tules 10, Laose ja Tai kohal kaotati 5 vigastatult ning ühe B-52 tulistas Hanoi kohal alla Põhja-Vietnami lendur hävituslennukil MiG-21MF – kokku 16 Stratofortressi.

B-52H lennutehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

B-52 3-view.svg
  • Tiivaulatus: 56,4 m
  • Pikkus: 48,6 m
  • Kõrgus (kiiluga): 12.4 m
  • Tiiva pindala: 371 m²
  • Tiiva külgsuhe: 8,6
  • Tiiva noolsus: 35°
  • Tiiva V-kuju: negatiivne


  • Tühikaal: 83,3 tonni
  • Suurim last: 120 tonni
  • Suurim relvastuse kaal: 31,5 tonni
  • Suurim kaal õhkutõusmisel: 220 tonni
  • Tiiva pinnakoormus: 586 kg/m²


  • Suurim kiirus: 1047 km/h
  • Lennulagi: 15 000 m
  • Lennukaugus (täispaakidega): 16 200 km
  • Mootorid: 8 x 75,6 kN, TF33-P-3, turboventilaator
  • Meeskond: 5

Relvastus[muuda | muuda lähteteksti]

Üks kaugjuhitav kuueraudne Gatling tüüpi 20 mm automaatkahur M61 Vulcan kere tagumises tipus. Maksimaalne relvakoorem (pommid, miinid, juhitavad raketid, lõhkepeadega robotlennukid jne) pommišahtis 27,5 tonni.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]