Tupolev Tu-160
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2025) |
 | |
| Tüüp | strateegiline pommituslennuk |
|---|---|
| Tootja | Tupolev |
| Disainer | Valentin Bliznjuk |
| Esmalend | 18. detsember 1981 |
| Võeti kasutusele | 1987, ametlikult 2005 |
| Hetkeseis | relvastuses |
| Põhikasutajad |
 Venemaa |
| Muud kasutajad |
 NSV Liit (endine) Ukraina (endine) |
| Tootmisaastad | 1984–2008 |
| Toodanguarv | 35 (sh 8 katselennukit) |
| Ühe maksumus | 6–7,5 miljardit Venemaa rubla |
| Meeskond | 4 |
| Pikkus | 54,1 m |
| Tiivaulatus | noolsus 20° juures: 55,7 m, noolsus 65° juures: 35,6 m |
| Tiivapindala | 232 m² |
| Tühimass | 110 t |
| Maksimaalne stardimass | 275 t (maksimaalne) |
| Mootor | 4 x 137,2 kN, forssaažil 250 kN, turboventilaator NK-321 |
| Reisikiirus | 850 km/h (0,77 M) |
| Lennulagi | 15 600 m |
| Lennukaugus | 17 400 km |
Tu-160 (NATO koodnimega Blackjack) oli Nõukogude Liidu ja on Venemaa ülehelikiirusega strateegiline kontinentidevahelise lennukaugusega pommituslennuk.
Praegu on see suurim ülehelikiirusel lendav ja suurim lennu ajal muudetava tiivanoolsusega lennuk. Tu-160 on kõigi aegade raskeim sõjalennuk.
Kontseptsioonilt on Tu-160 1974. aastal esmalennu teinud USA pommituslennuki B-1B analoog, kuid teostatud suuremas mõõtkavas. Tu-160 järelpõlemisega turboventilaatormootorid NK-321 arendavad suurimat võimsust kui ühegi seni ehitatud sõjalennuki mootorid, kuid pole kütusesäästlikkuse poolest eesrindlikud.
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]1967. aastal otsustas NSV Liidu valitsus alustada tööd uue strateegilise pommitaja loomisega. Esitatud kavandite põhjal valiti 1972. aastal lennuki projekteerijaks Tupolevi konstruktoribüroo. 1977. aasta lõpus kiitis valitsuskomisjon esialgse projekti heaks, mille järel alustati lennuki kolme esimese prototüübi ehitamist. Esimene katselend toimus 18. detsembril 1981 Moskva oblastis Ramenskoje lennuväljal. Lennuki sarjana ehitamist alustati 1984. aastal Kaasani lennukitehases.[1] Esimene seerialennuk valmis 10. oktoobril 1984, teine 16. märtsil 1985, kolmas 25. detsembril 1985. Tehti katsetusi raketi H-55 (X-55) lennuki Tu-160 relvastamiskes.
Relvastusse võeti lennuk ametlikult 1987. aastal. Tu-160 esitleti avalikusele lennuväeparaadil 1989. aastal.
Tu-160 Ukrainas
[muuda | muuda lähteteksti]Kokku ehitati 35 lennukit Tu-160,[2] neist 27 NSV Liidu ajal, millest 8 Tu-160 jäid katse- ja testlennukiteks, ülejäänud võeti relvastusse. Kõik oma baasis olnud 19 lennukit jäid NSV Liidu kokkuvarisemise järel Ukrainasse. Neist 8 andis Ukraina ajavahemikus 5. novembrist 1999 kuni 21. veebruarini 2000 üle Venemaale, saades vastutasuks 285 miljoni USA dollari väärtuses maagaasi.
10 Tu-160 lennukit lõigati ajavahemikus 16. novembrist 1998 kuni 2. veebruarini 2001 strateegilise relvastuse vähendamise raames vanametalliks, kusjuures mõni neist lennukitest oli lennanud alla 100 tunni. Üks Tu-160 anti 30. märtsil 2000 üle Poltaava lennundusmuuseumile, kus see muudeti hiljem lennuvõimetuks. Nüüdseks lennukeid Tu-160 Ukrainas enam ei ole.
Moderniseerimine
[muuda | muuda lähteteksti]17. augustil 2007 teatas Venemaa president Vladimir Putin strateegiliste kaugpommitajate lendude taasalustamisest, mis oli varem peatatud 1991. aastal.[3] Esimene lennuk moderniseeriti uue kaugmaaraketti H-555 kandmiseks ning anti Vene õhujõududele üle 2008. aasta aprillis. 2008. aastal avalikustas Venemaa plaanid, mille kohaselt ehitatakse iga ühe-kahe aasta tagant uus Tu-160, et suurendada lennuparki 30 lennuki võrra 2030. aastaks.[4]
12. aprillil 2006 teatati Tu-160 uuendatud mootorite riiklikest testidest. Uusi mootoreid iseloomustas oluliselt suurenenud tööaja ressurss ja suurem töökindlus. 2012. aastal testiti järjekordselt täiustatud mootorit, mis pidi tootmisse jõudma 2016. aastal.[5]
Novembris 2014 tegi oma esimese lennu Tu-160, mida oli täiendatud uue radari ja navigatsioonisüsteemiga. Lennuk Tu-160M anti Vene õhujõududele üle 2014. aasta detsembris. Ülejäänud lennukite moderniseerimine pidi lõppema 2016. aastaks, kuid tehnilised probleemid sundisid tähtaega oluliselt pikendama.[6]
2. veebruaril 2020 sooritas plaanijärgselt moderniseeritud Tu-160M oma esimese katselennu.[7] Kokku moderniseeriti 2022. aasta augustiks viis lennukit Tu-160M tasemele, plaan oli 2023. aastaks moderniseerida veel neli lennukit.[8]
2025. aasta juulis kasutas Venemaa lennukit Tu-160 Ukraina sõjalisel ründamisel, kasutades seda tiibrakettide väljalaskmiseks.[9]
Tehnilised andmed
[muuda | muuda lähteteksti]
- Meeskond: 4
- Pikkus: 54,1 m
- Kõrgus: 13,1 m
- Tiivaulatus:
- noolsus 20° juures: 55,7 m
- noolsus 65° juures: 35,6 m
- Tiivapindala: 232 m²
- Tiiva pinnakoormus: 743 kg/m² kuni 764 kg/m²
- Tühimass: 110 t
- Maksimaalne stardimass: 275 t
- Mootorid: 4 x 137,2 kN, forssaažil 250 kN, turboventilaator NK-321
Taktikalised andmed
[muuda | muuda lähteteksti]- Reisikiirus: 850 km/h (0,77 M)
- Suurim kiirus: Mach 2,05 (2 220 km/h optimaalsel kõrgusel), 1030 km/h merepinna kõrgusel
- Lennukaugus: 17 400 km
- Lennulagi: 15 600 m
- Tõusukiirus: 73 m/s
Maandumistee pikkus u 2000 m ja õhkutõusutee pikkus u 1600 m.
Relvastus
[muuda | muuda lähteteksti]Relvalast kuni 40 tonni, kahes eraldi pommišahtis, milles asuvad pöörlevad 6 lendkeha riputuskohaga revolvertrummlid.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ The Sukhoi T-4 & Tupolev Tu-160. AirVectors.net.
- ↑ Померяемся дальней авиацией?". lenta.ru. 25 July 2008.
- ↑ Russia Resumes Patrols by Nuclear Bombers. The New York Times. 17 August 2007.
- ↑ На КАПО им.Горбунова испытали новый серийный Ту-160" (in Russian). Archived 24 January 2008 at the Wayback Machine Tatar-Inform Information Agency.
- ↑ IN FOCUS: Russian's next-generation bomber takes Flight International. Archived from the original on 5 November 2013.
- ↑ Further delays for modernisation of Russian Air Force Tu-160 bombers. IHS Jane's Defence Weekly.
- ↑ Модернизированный Ту-160М выполнил первый полет. TASS.ru. Archived from the original on 21 January 2023.
- ↑ Владимир Путин выступил на расширенном заседании коллегии Министерства обороны. armstrade.org (in Russian). 19 December 2023.
- ↑ Minnik, Taavi (31. juuli 2025). "Venemaa saatis esimest korda sõtta oma tuumapommitajad. Mis sellest muutub, kui Tu-160-d ründavad Ukrainat?". forte.delfi.ee SÕJANDUS. Vaadatud 31. juulil 2025.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Suhhoi T-4 ja Tu-160
- Minnik, Taavi (22. juuli 2025). "„Seda olnuks kergem hävitada kui teisi." Miks ei rünnanud ukrainlased venelaste väärtuslikemat lennukit?". www.delfi.ee. Vaadatud 22. juulil 2025.