The Pragmatics of Explanation

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"The Pragmatics of Explanation" on Bas van Fraasseni artikkel.

Artiklis "The Pragmatics of Explanation" ütleb van Fraassen, et seletusega on kaks probleemi: millal midagi seletatakse ja miks või mis mõttes seletus on voorus. Eeldatavasti meil ei ole head seletust ilma hea teooriata, mis sõltumatult väärib aktsepteerimist. Aga mis voorus seletamisel peale selle veel on? Van Fraasseni arvates on ekslikud vaated teise probleemi kohta esimese probleemiga tegelemist põhjalikult eksitanud.

Van Fraassen vaidlustab kolme ideed seletuse kohta, mis on arutelu alaläviselt mõjutanud. Esimene on see, et seletus on suhe lihtsalt teooria või hüpoteesi ning nähtuste ja faktide vahel, nagu näiteks tõesus. Teine on see, et seletusjõudu ei saa loogiliselt lahutada teooria teatud teistest voorustest, eriti tõesusest või aktsepteeritavusest. Kolmas on see, et seletus on üleskaaluv voorus, teadusliku uurimise eesmärk. Millal midagi seletatakse? Nende kolme idee vastaselt pakub van Fraassen lihtsa vastuse: kui meil on teooria, mis seletab. "Meil on" ei tähenda 'meil on kirjas'. Van Fraassen ei saa väita, et tal on niisugune teooria, ilma et sellest järelduks, et see teooria on kõike arvestades aktsepteeritav. Nii omamine kui ka seletamine on ajavormiga. Ja van Fraassen möönis, et meil võib olla teooria, mis ei seleta, ja "olla kirjas" mitteaktsepteeritav teooria, mis seletab. Newtoni teooria seletas loodeid, kuid mitte Merkuuri periheeli nihet. Meil oli Newtoni aktsepteeritav teooria, millel oli (või on ajatult?) seletussuhe mõnede faktidega, kuid kõigiga. Van Fraasseni vastusest järeldub, et saab arusaadavalt öelda, et teooria seletab, mitte ainult, et inimesed saavad teooria abil seletada. Aga see järeldus ei ole väga piirav, sest esimene võib olla teise ellips. Siin on tarvituse küsimusi. Teaduse ajalugu võimaldab mõlema kõneviisi süstemaatilist kasutamist. Van Fraasseni vastus lahutas teooria aktsepteerimise selle seletusjõust. Teine võib küll olla esimese põhjend, aga see nõuab nende lahutamist. Mitmed filosoofid on leidnud, et seletus nõuab loogiliselt, et eeldusteks oleksid tõesed (või aktsepteeritavad) teooriad, muidu me võime paremal juhul ekslikult uskuda, et meil on seletus. Siin on jälle sõnatarvituse küsimus, ja sõnatarvitus lahkneb. Kolmas, kõige hullem väär ideaal on see, et seletus on teaduse ülim hüve ja täpne eesmärk. Voorus võib olla ülekaaluv kahel moel. Esiteks, see võib olla aktsepteeritavuse kriteerium, nagu näiteks kooskõla faktidega rakenduspiirkonnas (kuigi võib-olla mitte kõikidega, kui need on kaheldavad). Seletus ei ole niisugune, sest muidu poleks teooria aktsepteeritav, kui see ei seleta kõiki fakte oma rakenduspiirkonnas. Teiseks, see võib olla nõutav, kui see on võimalik. See tähendaks, et kui kaks teooriat rahuldavad teisi tingimusi (empiiriline adekvaatsus, lihtsus) võrdselt hästi, siis tuleb aktsepteerida seda, mis seletab rohkem. Selle nõude täpne formuleering mittedeterministlike teooriate puhul nõuab varjatud muutujaid ("Wilfrid Sellars on Scientific Realism"). Aga kui varjatud muutujad ei paku paremaid ennustusi, siis lükatakse need teaduses tagasi kui "metafüüsiline last".

Carl Hempel (Philosophy of Natural Science) nimetas kaks põhilist seletuse kriteeriumi. Esimene on seletusliku relevantsuse kriteerium: seletav info annab hea põhjendi uskuda, et seletatav nähtus leidis või leiab aset. See info koosneb teooriast ja abistavast faktiinfost. Hea põhjendi andmine on kas deduktiivne (deduktiiv-nomoloogiline juhtum või suurt tõenäosust andev. See kriteerium ei ole seletuse piisav tingimus: punanihe annab hea põhjendi uskuda, et kauged galaktikad kaugenevad, kuid ei seleta seda. Torm tuleb täpselt siis, kui baromeetri näit langeb, ja see oleneb ilmast, aga seletab ainult ilm. See ei ole ka seletuse tarvilik tingimus: me seletame seda, et linnapea ainsana linlastest haigestub ajupõletikku, latentse süüfilisega, aga süfiliitikutel tekib ajupõletik harva. Teine kriteerium on kontrollitavus. Et aga kõik tõsiseltvõetavad teooriakandidaadid täidavad seda tingimust, ei aita see puudusi kõrvaldada.

Seletusliku relevantsuse kriteeriumi revideerisid ühes suunas mitteformaalselt Morton Beckner ja Hilary Putnam ning täpselt Wesley Salmon. Beckner (The Biological Way of Thought) täheldas, et evolutsiooniteooria seletab nähtust sageli ainult sellega, et see näitab, kuidas see nähtus oleks teatud võimalikel tingimustel võinud juhtuda. Konstrueeritakse protsesside mudeleid, mis kasutavad ainult geneetilisi ja loodusliku valiku mehhanisme, mille puhul tulemus on tegeliku nähtusega kooskõlas. Putnam räägib sellest, kuidas Isaac Newtoni gravitatsiooniteooriaga seletati taevakehade liikumisi sellega, et teatud võimaliku, kuid mitte teadaoleva massijaotuse puhul universumis võisid need sellised olla. Ajupõletiku näidet võib tõlgendada sarnaselt. Paljas kokkulangemine teooriaga on muidugi liiga nõrk, sest see järeldub loogilisest mitterelevantsusest. Sellepärast tegi Wesley Salmon ("Statistical Explanation") selle täpseks nii: seletamine on statistiliselt oluliste tegurite väljatoomine. Et niisugune eksplikatioon viskab välja Beckneri ja Putnami jutu mudelitest ja mehhanismidest, siis see ei pruugi piisavalt palju haarata. Van Fraassen ei olegi rahul Salmoni argumentidega selle kasuks, et tema kriteerium annab piisava tngimuse. Ta toob näiteks uraan-238 ja poloonium-214 aatomite segu, mis paneb Geigeri loenduri ajavahemikus (t, t + m) plõksuma. See tähendab, et üks aatomitest lõhustus. Miks? Õige vastus Salmoni järgi on, et sellepärast, et see oli uraan-238 aatom, (kui see on tõsi) kuigi selle lõhustumise tõenäosus on palju suurem eelneva teadmise suhtes, et aatom kuulub sellisesse segusse. Selle argumendiga on see probleem, et Salmoni kriteeriumi järgi me ei saa seletada mitte ainult lõhustumist, vaid ka seda et see aatom lõhustus just siis. Aga just seda ei saa tuumafüüsika järgi seletada. On ka tõsisem üldine kriitika. Mis nähtust me ka ei võtaks, me saame kuhjata statistiliselt olulisi tegureid. Salmon küsib, mida muud me seletuse jaoks veel võiksime tahta? Aga sel juhul niipea kui mil on empiiriliselt adekvaatne teooria, on meil seletus igale faktile selle rakenduspiirkonnas. Me saame pretendeerida iga fakti seletusele niipea, kui oleme näidanud, et nähtuse saab paigutada mõnda mudelisse, mida teooria lubab, st mis ei sea kahtluse alla teooria empiirilist adekvaatsust ("To Save the Phenomena"). Aga see on liiga optimistlik.

Seletusjõudu ei saa samastada empiirilise adekvaatsusega, aga see saab ikkagi kätkeda teooria kui terviku toimetulekus. Selle vaatega kaasneb veendumus, et teooria ei seleta mitte üksikfakte, vaid üldisi seaduspärasid, ja seda vaadet on erineval moel arendanud Michael Friedman ja James Greeno. Friedman ("Explanation and Scientific Understanding") ütlebki, et teadus ei paku mitte lokaalset, vaid globaalset mõistmist ning viimane seisneb maailmapildi lihtsustamises ja ühtsustamises. See, et S1 seletab S2, on kahe fakti konjunktsioon: S1-st järeldub meie taustteadmise või -uskumuse K eeldusel S2 ning S1 ühtsustab ja lihtsustab K eeldusel oma järelmite kogumit. Friedman tahab kahtlemata Salmoni tööd arvestades esimest tingimust nõrgendada. Täpne eksplikatsioon, mille Friedman teisele tingimusele annab, ei tööta, ja vähese modifitseerimisega seda tõenäoliselt töötama panna ei saa (Philip Kitcher "Explanation, Conjunction, and Unification"). Vaatame Greeno ("Explanation and Information") ettepanekut. Tema üldine vaade on samasugune nagu Friedmanil, aga tema teooriamudel sätestab ühe tõenäosusruumi ning kaks klassijaotust või juhuslikku muutujat, millest üks määratakse eksplanandumiks, teine eksplanansiks. Näiteks ei saa sotsioloogia seletada, miks Albert, kes elab San Franciscos ja kelle isal on suur sissetulek, varastab auto. Ja ei peagi seletama, kuid ta seletab delikventsust elukoha ja vanemate sissetuleku kaudu. Seletusjõu astet mõõdab teravmeelselt konstrueeritud suurus, mis mõõdab, kui palju infot teooria eksplanansmuutuja põhjal eksplanandummuutuja kohta annab. Selle suuruse väärtus on maksimaalne, kui kõik tinglikud tõenäosused on 0 või 1, ning minimaalne, kui muutujat on teineteisest statistiliselt sõltumatud (deduktiiv-nomoloogiline juhtum). Kahjuks ei arvesta selline andmete ühtsustamise mõõtmine Friedmani taipamist, et teaduslikku mõistmist ei saa samastada ratsionaalse ootuse põhjendi funktsiooniga. Kui Greeno muutujad kirjeldavad baromeetri käitumust ja tormi tulemas olemist, siis Greeno suuruse väärtus on maksimaalne, ükskõik kumb muutuja võtta eksplanansiks, kumb eksplanandumiks. Tundub, et sellised asümmeetriad, mida ilmutavad punanihke ja baromeetri näide, jäävad kangekaelseks mis tahes katse puhul tugevdada Hempeli või Salmoni kriteeriume globaalsete kitsendustega, mis puudutavad ainult teooriaid.

Ajupõletiku näide ja baromeetri näide illustreerivad kahte põhilist raskust, millega ükski vaadeldud positsioonidest toime ei tule. Esiteks on teooria rakenduspiirkonda kuuluvaid juhtumeid, kus seletada ikkagi ei saa. Saab seletada, miks ajupõletikku jäi John, mitte tema vennad, sest süüfilis oli Johnil. Aga ei saa seletada, miks süfiliitikute seast just tema jäi ajupõletikku. Arstiteadus on ebatäielik ja loodab kunagi vastust leida. Aga uraaniaatomi lõhustumise näide on formaalselt sarnane, ja me usume, et teooria on täielik. Me ei saa ka vastata näiteks küsimusele, mida Aristotelese pooldajad Galileo Galilei pooldajatelt küsisid: miks keha, millele ükski jõud ei mõju, säilitab oma kiiruse. Sellise juhtumi tähtsust ja läbivust on korduvalt arutanu Adolf Grünbaum. Teine raskus on selline raskus nagu asümmeetria näites: isegi kui teooriast järeldub, et üks tingimus esineb siis ja ainult siis kui teine, võib olla nii, et teooria seletab ühte teisega ja mitte ümberpöördult. Järgnev näide illustreerib mõlemat raskust. Aatomifüüsika järgi on igal keemilisel elemendil iseloomulik aatomi ehitus ja iseloomulik kiirgusspekter ergastamise puhul. Aga spektrit seletab aatomi ehitus, ja küsimust, miks mingi elemendi aatomil on just selline ehitus, üldse ei tekigi (kui just küsijale ei ole tarvis termineid selgitada).

Miks Tasmaania põliselanikke enam ei ole? Nad olid tüliks, ja valged kolonistid tulistasid neid, kuni ühtegi enam polnud. Ei küsitud mitte rahvastikustatistikat, vaid lugu, kuigi ka statistika jutustab mingi loo. Hilisemas artiklis "Theoretical Explanation" omistab Wesley Salmon seletuses põhirolli põhjuslikele mehhanismidele. Sündmused on seotud põhjuslikeks ahelateks aegruumilise pidevuse ja statistilise olulisusega. Seletus nõuab niisuguste ahelate väljatoomist. Salmon lähtub Hans Reichenbachi ühise põhjuse printsiibist: iga statistilise olulise suhet tuleks seletada põhjusliku relevantsuse suhtega. See tähendab, et üheaegsete väärtuste korrelatsiooni tuleb seletada eelneva ühise põhjusega. Salmon annab kaks statistilist tingimust, mida sündmuste A ja B ühine põhjus C peab rahuldama:

(a) P(A&B/C)=P(A/C)P(B/C)
(b) P(A/B&C)=P(A/C) "C sõelub B A-st välja."

Kui P(B/C)=0, siis need on ekvivalentsed, ja need on A ja B suhtes sümmeetrilised,

Oletame, et seletus on tavaliselt ühise põhjuse küsimine. Siis on meil ikkagi probleem: millal see tekib? Ilm seletab baromeetri ja tormi vahelist korrelatsiooni, aga kas on tarvis veel varasemaid põhjusi, et seletada ilma ja baromeetri näidu langemise vahelist korrelatsiooni? Salmon ütleb, et kvantvallas põhjuslikkust rikutakse, sest põhjuslikku mõju ei kanta edasi aegruumilisi pidevusega. Aga asi on hullem. Oletada, et Reichenbachi printsiipi saab rahuldada, kui pidevus kõrvale jätta, tähendab välistada kõik tõeliselt mittedeterministlikud teooriad. Oletame näiteks, et teooria ütleb, et C-le järgneb kindlasti üks ühitamatutest sündmustest A, B või D, igaüks tõenäosusega 1/3. Oletame, et teooria on täielik ja selle tõenäosused on taandumatud, ning C on oleku täielik kirjeldus. Siis me leiame korrelatsiooni, mille puhul ühine põhjus saab olla ainult C, aga ta ei ole seda. Kui eeldada, et A-le, B-le, D-le eelneb alati C ning neil on väike, kuid võrdne aprioorne tõenäosus, siis on olekute φ=(A või D) ja ψ=(B või D) vahel statistiline korrelatsioon, sest P(φ/ψ)=P(ψ/φ)=1/2≠P(φ). Aga ainuke kandidaat C ei sõelu φ-d ψ-st välja: P(φ/C&ψ)=P(φ/ψ)=1/2≠P(φ/C)=2/3. See konstruktsioon on nii üldine, et peaaegu iga taandumatult tõenäosuslik olukord annab sarnase näite. Seega on Reichenbachi ühise põhjuse printsiip tegelikult varjatud muutujate nõue. Aga jääb tunne, et Salmon andis seletuse asümmeetriatele olulise võtme. Baromeetri puhul on ju otsustav see, et ilm sõelub baromeetri näidu tormist välja? Braduch A. Brody ("Towards an Aristotelian Theory of Scientific Explanation") väitis, et asümmeetriad on täielikult seotud põhjuslikkusega. Aristoteles arutas asümmeetriaid: planeetide mittevilkumise põhjus pole see, et nad on lähedal, ometi on nad lähedal siis ja ainult siis, kui nad ei vilgu (Teine analüütika, I, 13). Brody ütleb, et kõik seletused ei ole põhjuslikud, aga teised kasutavad olemuse mõistet, mis on samuti Aristotelese oma. Naatriumil on selline spekter, nagu tal on, et tal on selline aatomi ehitus, nagu tal on, mis on tema olemus. Brody teoorial on see eelis, et sellest tuleneb, millal küsimust ei teki: teisi omadusi seletatakse olemuse kaudu, aga olemuse seletamise küsimust ei teki. Aga van Fraassen ei näe, kuidas ta saaks eristada küsimust, miks uraani aatom lõhustus, ja küsimust, miks uraani aatom lõhustus just siis. Pealegi ei ole tänapäeva teadus formuleeritud põhjuste ja olemuste terminites, ja tundub kaheldav, kas neid mõisteid saab teaduslikes terminites ümber defineerida.

Miks-küsimus on seletuse küsimine. Sylvain Bromberger ("Why-Questions") nimetas P-d küsimuse "Miks P?" presupositsiooniks ning sõnastas seletuse probleemi probleemiks anda tingimused, mille korral propositsioon Q on õige vastus miks-küsimusele presupositsiooniga P. Aga Bengt Hannson juhtis tähelepanu sellele, et "Miks õuna sõi John?" ja "Miks John sõi just õuna" on erinevad miks-küsimused, kuigi propositsioon on sama. Hannson ütleb, et seletust ei küsita mitte faktile ega propositsioonile, vaid propositsiooni mingile aspektile. Hannsoni järgi saab kõik need juhtumid katta, öeldes, et me tahame seletust, miks P pn tõene erinevalt mingi propositsioonide hulga X teistest elementidest. See seletab pinget meie reaktsioonis ajupõletiku näitele. Küsimusel, miks linnapea erinevalt teistest linlastest jäi ajupõletikku, on tõene õige vastus: oma latentse süüfilise tõttu. Aga küsimusel, miks ta jäi ajupõletikku erinevalt teistest süfiliitikutest oma maaklubis, ei ole tõest õiget vastust. Intuitiivselt võib öelda, et Q on õige vastus küsimusele "Miks P erinevalt X-ist?" ainult juhul, kui Q annab põhjendi oodata, et P, erinevalt X-i teistest liikmetest. Hannsoni täpse kriteeriumi ettepanek on: P tinglik tõenäosus eeldusel, et Q, on suurem kui X-i elementide puhul. Hannson märgib, et alternatiivide hulk X jäetakse sageli vaikivaks; kaht küsimust ajupõletiku kohta võidakse väga hästi väljendada eri kontekstides sama lausega. Tähtis on see, et Hannsoni teooria võimaldab vastatud ja tagasilükatud küsimusi selgelt eristada. Aga Hannson teeb Q õigeks vastuseks küsimusele "Miks P erinevalt X-ist?", kui Q on statistiliselt ebaoluline, kui P on juba ülejäänutest tõenäosem; või kui Q-st järeldub P ning ülejäänud ei järeldu. Van Fraassen ei näe, kuidas ta tuleb toime baromeetri, punanihke ja spektri asümmeetriaga. Tema täpse kriteeriumi järgi on baromeetri näidu langemine õige vastus küsimusele, miks tuleb torm erinevalt tuulevaikusest. Raskus on väga sügav: kui P ja R on meie aktsepteeritu teooriate järgi paratamatult ekvivalentsed, kuidas siis saab küsimust "Miks P erinevalt X-ist?" eristada küsimusest "Miks R erinevalt X-ist?"

Seletuse arutelus on üks metodoloogiline ja üks sisuline eelarvamus. Üks on see, et filosoofiline teooria eesmärk peab olema anda piisavad ja tarvilikud tingimused selleks, et teooria T seletaks nähtust E. Sarnane eelarvamus valitses kontrafaktuaalide arutelus 20 aastat kuni Robert Stalnakeri vabastava taipamiseni, et neid tingimusi määrab suuresti kontekst ja kõneleja huvi. Siit ilmneb keskne küsimus: millise kuju need tingimused võivad võtta? Teine veendumus on see, et seletusjõud on teooriate eneste või nende ja maailma vahelise suhte voorus, nagu lihtsus, ennustusjõud, tõesus, empiiriline adekvaatsus. Siin on jälle analoogia kontrafaktuaalidega: arvati, et teadus sisaldab kontrafaktuaale või need otseselt järelduvad sellest. Ent kõigil juhtudel peale piirjuhtude on väljendatav propositsioon kontekstist väga sõltuv ning järeldumine sõltub siin parimal juhul määravatest kontekstiteguritest, näiteks kõneleja huvist.

Varasemad teooriad viisid meid niisuguse formaadini: C seletab E-d teooria T suhtes parajasti siis, kui a) T-l on teatud globaalsed voorused ja b) T-st järeldub teatud propositsioon φ(C, E), mis on väljendatav loogika ja tõenäosusteooria keeles. Erinevad teooriad täpsustasid, mis a) ja b) alla peaks minema. Beckneri ja Putnami jälgedes võib lisada, et T seletab E-d parajasti siis, kui on olemad T-ga (ja eeldatavasti taustuskumustega) kooskõlas olev propositsioon C, mis seletab E-d T suhtes. Olulisi muudatusi pakkusid Hannson ja Brody. Esimene juhtis tähelepanu sellele, et eksplanandumit E ei saa reifitseerida propositsiooniks: me nõuame F-i seletust erinevana alternatiividest (viimased täpsustab tavaliselt vaikimisi kontekst). See muudatus on mõnede meie peamurdmisülesannete lahendamiseks hädavajalik. See nõuab, et me punktis b) asendaksime "φ(C, E)" valemiga kujul "ψ(C, F, X)". Aga asümmeetriate probleem jääb kangekaelseks, sest kui T-st järeldub F-i ja F'-i (näiteks aatomi ehituse ja iseloomuliku spektri) paratamatu ekvivalentsus, siis T-st järeldub ka ψ(C, F, X) siis ja ainult siis, kui T-st järeldub ψ(C, F', X). Ainuke tuttav teooria, mis sellega üldse toime tuleb, on Brody oma. Brody osutab sellele, et isegi need omadused, mis me usume kõigis võimalikes olukordades koos käivat, saab jagada olemusteks ja aktsidentsideks või põhjuse ja tagajärjena seotuteks. Selles mõttes ei ole asümmeetriad Aristotelese jaoks probleemiks.

Loogiline probleem asümmeetriatega seisneb selles, kuidas eristada propositsioone, mis on tõesed täpselt samades võimalikes maailmades. On mitu tuntud lähenemist, mis kasutavad võimatuid maailmu. David Lewis paneb põhjuslikkust arutades ette, et peale maailmade, mida teooria T võimalikena lubab, tuleb vaadata ka neid, mida teooria välistab kui võimatud, ning räägib seadusevastastest kontrafaktuaalidest. Richard Routley ja Robert K. Meyeri loodud relevantne loogika ja relevantne implikatsioon eristavad loogiliselt ekvivalentseid lauseid ja nende semantikat. Van Fraassen peab selliseid lähenemisi seletuse probleemi jaoks täiesti kõlbmatuteks, sest kui me vaatame, kuidas teooriad nähtusi tegelikult seletavad, siis me ei näe, et võetaks mängu asjaolud ja sündmused, mida teooria võimatutena välistab. Rolf Schocki, Romane Clarki ja van Fraasseni lähenemine ("Facts and Tautological Entailments", "Extension, Intension, and Comprehension") eristab lauseid faktide järgi, mis neid tõeseks teevad. See, et sajab vihma, see, et vihma ei saja, see, et sajab lund, ja see, et lund ei saja, on neli erinevat fakti. Disjunktsiooni, et sajab või ei saja vihma, teevad ühtmoodi tõeseks esimene ja teine, kuid mitte kolmas ja neljas, mis eristab seda loogiliselt ekvivalentsest disjunktsioonist, et sajab või ei saja lund. Eristus jääb alles, kuigi on ka fakt, et sajab või ei saja vihma, mis erineb faktist, et sajab või ei saja lund, või on sellega identne. See lähenemine töötab seletuse asümmeetriate puhul. Need asümmeetriad on võimalikud sellepärast, et näiteks erinevad faktid, et kiiratakse valgust lainepikkustega λ, μ, ..., moodustavad koos iseloomuliku spektri, aga hoopis teised faktid koos moodustavad aatomi ehituse. Nii et on näidatud, kuidas niisugused asümmeetriad saavad tekkida, nii nagu Stalnaker näitas, kuidas kontrafaktuaalide puhul saab tekkida transitiivsuse puudumine. Meil on nüüd küll erinevad faktid, mida asümmeetriliselt liigitada, kuid alles on mitteloogiline probleem: kust see liigitus tuleb? Seni on ainus ettepanek kasutada Aristotelese põhjuse ja olemuse mõistet, aga tänapäeva teadus ei saa seda sõnastada.

Van Fraasseni meelest tuleb Aristotelese juurde naasta põhjalikumalt ja kahel viisil. Ta mõistab Aristotelese teadusteooriat nii. Teadustegevus jaguneb tõestamiseks ja seletamiseks, esimest käsitletakse peamiselt "Teises analüütikas" ja teist peamiselt "Füüsika" II raamatus. Esimese illustratsioonid on peamiselt näited seletustest, milles rakendatakse tõestamise tulemusi; sellepärast on seal eeldusi ja järeldusi, mis ei ole paratamatud ja üldised printsiibid, kuigi tõestuse eeldused ja järeldused on ainult niisugused. See jaotus vastab meie jaotusele puhtaks ja rakendusteaduseks. Pole põhjust arvata, et printsiipides ja tõestustes on selliseid sõnu nagu "põhjus" ja "olemus", kuigi puhtale teadusele väljastpoolt vaadates sai Aristoteles öelda, et selle printsiibid väidavad põhjusi ja oletusi. Rakendustes võidakse printsiibid lasta läbi mõistelise sõela, mis pärineb väljastpoolt teadust. Nelja "põhjuse" (aitiai) õpetus lubab miks-küsimuste süstemaatilist kahemõttelisust või sõltuvust kontekstist (Julius Moravcsik, "Aristotle on Adequate Explanations). Aristotelese näide (Füüsika II, 3; 195a) käib laterna kohta. Tänapäevases näites võib küsimusele, miks latern põleb, vastata "sest ma lülitasin selle sisse" või "sest me ootame seltsi," ja kontekst määrab, kumb on kohane. Tõenäosuslikud suhted ei tee nende vahel vahet. Seda, millised tegurid on seletavad, ei otsusta mitte teooria omadused, vaid välised kaalutlused. See kehtib isegi siis, kui küsitakse konkreetselt toimivpõhjust: kui kaugele põhjuste ahelas tuleb tagasi vaadata ja millised tegurid on kõigest abistavad panuseandjad? Aristoteles poleks nõustunud, et olemus sõltub kontekstist. Aga see, millist omadust pidada seletavaks ja millist seletatavaks, tundub van Fraassenile sõltuvaks kontekstist. Brombergeri lipuvarda näites on vari nii pikk, sest lipuvarras on nii pikk, mitte ümberpöördult. Esmapilgul ei saa ükski kontekstitegur seda asümmeetriat ümber pöörata, sest varda kõrgus on omadus, mis tal iseenesest on, ja vari on väga aktsidentaalne omadus. Aga oletame, et varras on hiigelpäikesekella osuti. Siis varju pikkused igal hetkel on soovitud omadused ning meil on tarvis viidata neile, et seletada, miks varras pidi nii pikk olema. Jälle võib tõmmata paralleeli kontrafaktuaalidega. Kui John oleks isalt raha küsinud, siis nad poleks tülitsenud (sest John on liiga uhke, et pärast tüli raha küsida). Aga kui John oleks raha küsinud ja nad poleks tülitsenud, siis ta oleks raha saanud. Tavalise kontrafaktuaalide loogika järgi järeldub sellest, et kui John oleks isalt raha küsinud, siis ta oleks saanud. Aga me teame, et ta poleks küsinud, sest nad tülitsesid. Siin on eksijäreldus, sest poole jutu pealt muudeti seda, mida konstantsena hoiti (või milliseid maailmu meie omaga kui sarnaseks peeti). Et teadus ei saa dikteerida, mida kõnelejad konstantsena hoiavad, siis seal pole kontrafaktuaale. Samamoodi pole seal seletusi.

Seletuse probleemist jääb miks-küsimuste loogika uurimine. Teatud määral võib selle panna üldisesse vormi, mida on arendanud David Harrah, Nuel Belnap jt (Belnap, "Questions: Their Presuppositions, and How They Can Fail to Arise"). Küsimuse vastus võib olla kolmesugune: otsene vastus, parandus ja kommentaar. Presupositsioon on propositsioon, mis kõigist otsestest vastustest järeldub ehk mida parandusega eitatakse. Van Fraasseni meelest tuleb lisada, et küsimus "Miks P erinevalt X-ist" presuponeerib ka, et a) P on X-i element ja b) P on tõene, enamik X-ist mitte. See jätab võimaluse, et küsimus ei ole oma otseste vastuste hulgaga üheselt määratud. Küsimus ise peaks lahutuma teguriteks, mis selle hulga määravad: teema P, alternatiivid X ja täpsustus (mille esimene kirjeldus on võib-olla nelja "põhjuse" õpetus. Küsimuses ja vastuses figureeriva propositsiooni peab määrama midagi enamat kui võimalike maailmade hulk. Van Fraassen paneb ette kasutada neid tõeseks tegevate faktide hulka ("Facts and Tautological Entailments", "Extension, Intension, and Comprehension"). Kontekst määrab asümmeetrilise suhte nende faktide vahel, seletusliku relevantsuse suhte. See määrab ka teooria või uskumused, mis määravad, millised maailmad on võimalikud ja mis mille suhtes on tõenäoline. Nüüd tuleb määrata, mis on otsesed vastused ja kuidas neid hinnata. Neid peavad tõeseks tegema faktid, mis on seletuslikud relevantsed nende suhtes, mis teevad teema tõeseks. Ja need faktid peavad olema statistiliselt olulised, kõnekad teema suhtes erinevalt alternatiividest üldiselt. See osa on van Fraasseni arvates eksplitseeritav tõenäosuste kaudu Salmoni ja Hannsoni teooriat kombineerides. Seda, kui tugevalt vastused teema kasuks räägivad, tuleb hinnata selle hindamise raames, kui head või halvad nad on. Põhiline erinevus sellistest lihtsatest küsimustest nagu "Milline kass on matil" kätkeb miks-küsimuse suhtes oma presupositsioonideha. Halvasti püstitatud (P on väär või suurem osa X-ist on tõene) miks-küsimus ei teki. Ei teki ka küsimus, mille korral ainult vigast ringi kasutavad vastused räägivad tõenäosuslikult P kasuks erinevalt X-ist üldiselt, või mille korral ükski teguritest, mis P kasuks räägib, ei ole küsimuse kontekstis seletuslikult relevantne. Teooria figureerib põhiliselt võimalikkuste ja tõenäosuste hindamisel, mis on ainult osa protsessist ja mis teoorial on ühine teiste rakendustega, nagu ennustuse ja juhtimisega.

Teaduses ei ole seletusi. Kuidas see juhtus, et filooofid paigutasid seletuse pragmaatiliste suhete asemel semantiliste hulka? Osalt kindlasti sellepärast, et positivistid kaldusid pragmaatilisi omadusi samastama subjektiivsete psühholoogiliste omadustega. Nad otsisid mõõdikuid teooriate hindamiseks. Nende seas on tõesus ja empiiriline adekvaatsus, aga need on nõrgad ning säilivad ainult juhul, kui teooriat lahjendatakse. Oli tarvis ka mingit kohasuse headuse mõõdikut, mis ei taandu puhtsisemistele kriteeriumidele nagu lihtsus, vaid puudutavad teooria suhet maailmaga. Seletuse uurimine liikus niisuguse mõõdiku poole, kuid oli viga nimetada seda seletusjõuks. Seda viga paistis kinnitavat tõsiasi, et me ei ütle, et meil on seletus, kui meil pole teooriat, mis on aktsepteeritav ja võidukas võistluses alternatiividega, millega saab seletada. Teooriaid rakendatakse seletamisel, aga seletuse eripärased ja mõistatuslikud tegurid tulevad teistest teguritest. Kui teadlane võitleb mingi teooria eest, siis ta toob välja, kuidas meie olukord muutub, kui me seda teooriat aktsepteerime. Seni mitekahtlustatud tegurid muutuvad olulisteks, tuntud suhted osutuvad keerulise võrgu niitideks, mõned kohutavalt rasked küsimused üldse ei tekigi. Meil tekib palju parem võimalus seletada. Aga samamoodi tekib meil palju parem võimalus ennustada ja juhtida. Teooria omadused, mis teevad selle võimalikus, on empiiriline adekvaatsus ja loogiline tugevus, mitte eriline "seletusjõud" või "juhtimisjõud". Teisest küljest on ka viga öelda, et seletusjõud taandub nendele teistele omadustele, sest siis me jääme alla asümmeetriatele, millel ei ole teaduses "objektiivset" alust. Miks räägivad uued ennustused nii palju rohkem teooria kasuks kui kooskõla vanadega? Sest need kalduvad päevavalgele tooma uusi nähtusi, mida vanad teooriad ei seleta. Aga sellega nad seavad kahtluse alla vana teooria empiirilise adekvaatsuse: nad näitavad, et mõni seletuse eeltingimus ei ole täidetud. Võimetus seletada on kõrvalmõju. Teaduslik järeldamine on parima seletuse järeldamine. See ei välista seletuse ülimust teooriate vooruste seas. Sest me hindame seda, kui hea mingi seletus on, selle järgi, kui head teooriat seletamisel kasutatakse, kui hästi see on empiiriliste faktidega kooskõlas, kui lihtne ja sidus seletus seesmiselt on. On ka hindamine aprioorse otsuse tegemisena selle kohta, missugused tegurid on seletuslikult relevantsed. Kui see hindamine kaaluks üles teised kaalutlused, siis oleks seletus eriline voorus, mida eelkõige otsitaks. Aga see ei ole nii, vaid teadus hoopis õpetab meid revideerima just neid aprioorseid otsustusi selle kohta, mis imestuse kõrvaldab. Seletusjõudu me väärtustame ja soovime, kuid me oleme ka valmis teaduse progressi nimel jätma küsimusi kõrvale kui mittetekkivaid. Seletus on tõesti voorus, kuid siiski väiksem voorus kui inimkeskne nauding.