Geigeri loendur

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Geigeri loendur, ka Geigeri-Mülleri loendur on osakeste detektor ioniseeriva kiirguse mõõtmiseks. Loenduriga on võimalik kindlaks teha järgmisi radioaktiivse kiirguse liike: alfaosakesi, beetaosakesi ja gammakiirgust.

Geigeri loenduri sensor on Geigeri-Mülleri toru, milles tekib radioaktiivse kiirguse tõttu gaasi iooniseerumine. Iga registreeritud osake tekitab mõõteahelas vooluimpulsi, mida loendades saadakse teada radioaktiivsete osakeste arv. Loenduriga ei ole võimalik kindlaks teha radioaktiivse kiirguse osakeste energiat.

Geigeri loenduri leiutas 1908. aastal Hans Geiger. Oma lihtsuse tõttu on see mõõteriist siiani populaarne tervishoius, füüsikas, tööstuses, geoloogias ja muudeski valdkondades.

Geigeri loenduri skeem

Tööpõhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

1. Kiirgus siseneb loenduri torusse läbi akna.

2. Kui kiirgus põrkub toru gaasimolekuliga, põhjustab see ioniseerumist: mõned gaasimolekulid muudetakse positiivseteks ioonideks ja elektronideks.

3. Positiivsed ioonid tõmbuvad metalltoru (katoodi) poole, mis on ühendatud kõrge pinge allika negatiivse poolusega.

4. Elektronid liiguvad anoodina tomivale traadile, mis jookseb toru sisemuses ja on kõrgel positiivsel pingel. Kuna elektronid liiguvad traadi suunas, satuvad mõned neist kokku teiste gaasimolekulidega, jagades need omakorda ioonideks ja rohkemateks elektronideks. Nii et me saame ahelreaktsiooni, kus isegi üks kiirguse osake võib kiiresti tekitada elektronide laviini.

5. Tekkinud elektronid liiguvad traati pidi, tekitades elektriahelas voolu ja takistil pingeimpulsi.

6. Pingeimpulsside arvu näitab loendusmehhanism. Kui sellega on ühendatud valjuhääldi, kostab plõks iga kord, kui osake on tuvastatud. Plõksude sagedus annab aimu sellest, kui palju kiirgust esineb.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]