Sõjaväestatud piiriala

	Militärgrenze; Vojna Krajina; Sõjaväestatud piiriala 1553–1881
	Sõjaväestatud piiriala (punase kontuuriga) u. aastal 1800
Valitsusvorm	sõjaväestatud provints
Osa	Habsburgide monarhiast
Pealinn	määratlemata
Religioon	õigeusk, katoliiklus

Sõjaväestatud piiriala oli provints Habsburgide monarhia ning hiljem Austria keisririigi ja Austria-Ungari lõunapiiril. See toimis kui sanitaarkordon Osmanite sissetungide vastu.

16. sajandil Ferdinand I poolt loomise ajal oli piirkond jagatud kaheks ringkonnaks sõjaväe erihalduses: Horvaatia sõjaväestatud piiriala ja Slavoonia sõjaväestatud piiriala. Esialgu kuulus Sõjaväestatud piiriala Horvaatia Sabori ja baani haldusalasse, kuid aastal 1627 läks see Habsburgide sõjaväe otsese kontrolli alla. Rohkem kui kaheks sajandiks jäi piirkond selle täieliku tsiviil- ja militaarvõimu alla, kuni Sõjaväestatud piiriala kaotamiseni aastal 1881.

17. sajandil laienes territoorium itta ja loodi uued alajaotused. Selleks ajaks ulatus see Kesk-Horvaatiast läänes Ida-Transilvaaniani idas ning hõlmas osi tänapäeva Horvaatiast, Serbiast, Rumeeniast ja Ungarist. Sel perioodil muutus ka kaitsesüsteem, tavapärasest garnisonimudelist 'sõdur-asunike' kogukondadeks.

Piirkonna elanikud olid tuntud kui Grenzer, või 'piirimehed'. Nad olid kolonistid, peamiselt horvaadid, serblased ja sakslased, kes lubasid kaitsta monarhiat maa-annetuste eest. Asunikest moodustatud sõjaväe rügemendid olid tekkinud põhjusel, et nad on kohal ja võitlevad ning on tuttavad kohaliku maastiku ja tingimustega. Varsti said nad suurepärase sõjaväelise maine.

Nimi

See oli tuntud kui "Sõjaväestatud piiriala" (saksa: Militärgrenze; horvaadi: Vojna granica, Vojna krajina; serbia: Vojna granica/Војна граница, Vojna krajina/Војна Крајина; sloveeni: Vojna krajina; ungari: Katonai határőrvidék; rumeenia: Graniţă militară)

Taust

Osmanite sõjad Euroopas põhjustasid Ungari kuningriigi – ja pärast seda Habsburgide monarhia – piiri nihkumise loode suunas. Suurem osa vana Horvaatia territooriumist sai kas Osmanite omaks või piirnes uute Osmanite valdustega.

Aastal 1435, püüdega tugevdada kaitset Osmanite ja Veneetsia vastu, asutas kuningas Sigismund niinimetatud tabori, sõjaväelaagri, nii Horvaatias, Slavoonias kui ka Usoras. Aastal 1463 asutas kuningas Mátyás I Jajce ja Srebreniki banaadi ning aastal 1469 sõjaväelise Senji kapitanaadi, mille kujundas Osmanite kapitanaatide järgi Bosnia provintsis. Kõik need meetmed olid mõeldud riigikaitse parandamiseks, kuid jäid lõpuks edutuks. See tekitas ometigi Horvaatia panduri jalaväe ja Serbia husaari ratsaväe.

Ajalugu

16. sajand

Pärast 1526. aastat valis Horvaatia parlament Austria Habsburgid Horvaatia kuningateks ja keiser Ferdinand lubas Horvaatia parlamendile, et annab neile 200 ratsaväelast ja 200 jalaväelast, ja et maksab veel 800 ratsaväelase eest, keda juhivad horvaadid. Varsti asutas Habsburgide monarhia veel ühe kapitanaadi Bihaćis. Lühiajaliselt oli see kõik ka ebatõhus, kui aastal 1529 pühkisid Osmanid üle piirkonna, vallutasid Buda ja piirasid Viini, mõjudes laastavalt kogu Horvaatia piirialale.

Aastal 1553 reformiti piiriala esimest korda linnuste jadana, Ivan Lenkovići juhtimisel. Piir jagati kaheks: Horvaatia sõjaväestatud piiriala (Krabatische Gränitz) ja Ülem-Slavoonia sõjaväestatud piiriala (Windische, Oberslawonische Gränitz). Piiri Osmanite riigiga joonel Senj-Otočac-Slunj-Glina-Hrastovica-Sisak-Ivanić-Križevci-Đurđevac kindlustati mitme väiksema ja suurema linnusega. Uued kapitanaadid moodustati suuremates linnustes: Ogulin, Hrastovica, Žumberak, Koprivnica, Križevci ja Ivanić. Väiksemad linnused mehitati sakslastest jalaväe ja horvaatidest kergejalaväega. Suuremad linnused mehitati sakslastest raskeratsaväe ja horvaatidest kergeratsaväega. Alguses oli suurem osa kohalikest vägedest horvaadi põgenikud, kes pagesid Osmanite Dalmaatsiast ja Sise-Bosniast.

Uued sõjalised kulutused tekitasid suurt muret ja Sise-Austria maade kongress Bruck an der Muris aastal 1578 määras kohustused igale maale sõjaliste kulutuste katmiseks ja määras prioriteedid kaitsestrateegia parandamiseks. Steiermargi aadel rahastas Ülem-Slavoonia piiri, samas teised (Alam-Austria, Ülem-Austria, Krain, Kärnten ja Salzburg) rahastasid Horvaatia piiri.

16. sajandi lõpul sai Horvaatia Sõjaväestatud piiriala tuntuks kui Karlovaci generalat ja 1630. aastatest sai Ülem-Slavoonia Sõjaväestatud piiriala tuntuks kui Varaždini generalat. 16. ja 17. sajandil võeti piiri sõjaväeline haldus Horvaatia baanilt ja parlamendilt (Sabor) ära ning anti ertshertsog Karli ja õukonna sõjanõukogu ülemjuhatuse alla Grazis.

17. sajand

Vaatamata Sise-Austria aadli rahalisele toetusele ei olnud Sõjaväestatud piiriala rahastamine piisavalt tõhus. Sõjaväe juhtkond Grazis otsustas proovida muid lahendusi kui palgasõdurite üksused. 1630. aastatel otsustas keiserlik kohus anda sisserändajatele piiril (uskokid, samuti põgenikud Osmanite poolt kontrollitavalt alalt) maad ja teatud eesõigusi Žumberaki piirkonnas ja vastutasuks pidid nad teenima keiserlikus armees. Järelejäänud kohalikku rahvastikku julgustati samuti paigale jääma, neile anti vabade talupoegade staatus (erinevalt pärisorjadest) ja muid privileege. Need uued üksused korraldati kümneks või enamaks vojevoodkonnaks igas kapitanaadis.

Aastal 1627 võeti Sõjaväestatud piiriala Horvaatia Sabori kontrolli alt ära ja pandi Habsburgide sõjaväe otsese valitsemise alla, kellel oli seal täielik tsiviil- ja militaarvõim kuni Sõjaväestatud piirialade kaotamiseni.

Novembris 1630 kuulutas keiser Ferdinand II välja niinimetatud Statuta Valachorumi ("valahhide statuut"), mis reguleeris Osmanite riigist niinimetatud valahhi ümberasujate (kelle hulgas olid horvaadid, serblased ja valahhid) staatust väejuhatuse suhtes, nende õigusi ja kohustusi sisemises omavalitsuses. Aja jooksul segunes piiriala rahvastik (nagu see siis oli) põlistest horvaatidest ja Horvaatia pärisorjadest, kes olid põgenenud Osmanite territooriumitelt, ning arvukatest serbia ja valahhi vähemusest (viimased assimileerusid hiljem horvaatide ja serblastega) põgenikest, kes püüdsid laiendada oma õigusi kui suured riigikaitse toetajad. Uue sõjalise klassi loomisega piirialal lahutati piiriala territoorium lõpuks täielikult Horvaatia parlamendist ja baanist. Piiriala territooriumil oli suur serblastest rahvastik, kes põgenes oma kagupoolsetelt maadelt ja püüdis võidelda Osmanite vägedega, saades varjupaiga Habsburgide Horvaatias. Kui neile tagati usuvabadus, säilis õigeusk vaatamata elamisele katoliiklikul maal. Lõpuks muutus kogu Sõjaväestatud piiriala rahvastik elukutselisteks sõduriteks, kes teenisid keisririiki mitmel rindel ja paljudes Euroopa sõdades, isegi pärast Osmanite ohu leevenemist.

17. sajandil laienes selle territoorium idasuunas ja loodi uusi üksusi. Selleks ajaks ulatus see Kesk-Horvaatiast läänes Ida-Transilvaaniani idas ning hõlmas tänapäeva Horvaatia, Serbia, Rumeenia ja Ungari osi. Ala asustasid peamiselt Horvaatia, Serbia ja Saksa kolonistid (grenzer ja graničari), kes vastutasuks maa eest teenisid sõjaväeüksustes, mis kaitsesid keisririiki Osmanite vastu. Enamus sisserändajaid olid serblased, mõned olid horvaadid, peamiselt Bosniast. Suure serblaste rände Habsburgide maadele viis läbi patriarh Arsenije III Čarnojević. Suur serblaste kogukond koondus Banaati, Lõuna-Ungarisse ja Sõjaväestatud piirialale, sealhulgas kaupmehed ja käsitöölised linnades, kuid peamiselt põgenikud, kes olid talupojad.

17. sajand oli suhteliselt rahulik periood, mille ajal tehti vaid väikseid röövretki Bosnia provintsist. Pärast Osmanite armee tagasilöömist Viini lahingus aastal 1683 lõppes Suur Türgi sõda suurema osa endiste Horvaatia maade Habsburgide kontrolli alla sattumisega. Vaatamata sellele säilis piirialade süsteem ja laienes endistele Osmanite territooriumitele: Lika, Kordun, Banija, Alam-Slavoonia, Srem, Bačka, Banaat, Pomorišje, ja Transilvaania. Habsburgide monarhia hindas võimet kontrollida ala keskselt ning koostada odavaid ja arvukaid armeeüksusi.

Pärast Karlowitzi rahu aastal 1699 loodi serežaanide väed nii sõjalisteks kui ka politseiülesanneteks. Neile ei makstud, kuid vabastati maksudest. Järgmise sajandi jooksul oli igas rügemendis üks serežaanide jagu, mis organiseeris piiripatrulle Bosnia suunal, eriti raskel maastikul, ja lõpetas bandiitide rünnakud.

Sõjaväestatud piiriala jaod Sremis, Bačkas ja Pomorišjes aastatel 1718-1744

18. sajand

Aastatel 1718 kuni 1739 hõlmas Sõjaväestatud piiriala ka Habsburgide kontrollitavat tänapäeva Bosnia ja Hertsegoviina põhjaosa. 18. sajandi keskpaigas reorganiseeriti piiriala taas kord ning see kujundati keiserliku armee ja selle regulaarrügementide järgi. Aastal 1737 kaotati valahhi statuut ametlikult. Kõik varasemad kapitanaadid ja vojevoodkonnad kaotati ja selle asemel jagati piirkond kindralkondadeks, rügementideks ja kompaniideks:

Varaždini kindralkond
- Križevci rügement
- Đurđevaci rügement
Karlovaci kindralkond
- Lika rügement
- Otočaci rügement
- Ogulini rügement
- Slunji rügement

Zagrebi kindralkond
- Glina rügement
- Petrinja rügement
Slavoonia kindralkond
- Gradiška rügement
- Brodi rügement
- Petrovaradini rügement
Banaati kindralkond
- Serbia (Illüüria) jagu
- Saksa jagu
- Rumeenia (valahhi) jagu

Pärast 1767. aastat oli iga 12. Sõjaväestatud piiriala asukas sõdur, kui ülejäänud Habsburgide monarhias oli iga 62. asukas. Piirialade sõdurid olid elukutselised sõjaväelased, valmis liikuma kõigile Euroopa lahinguväljadele. Põgenike edasise sisserände tõttu Osmanite valdustest ja territooriumi laienemise tõttu varem Osmanite kontrollitud aladele muutus piirialade rahvastik isegi rohkem kirjumaks. Slavoonias ja tänapäeva Vojvodina osades (Srem, Bačka ja Banaat) oli ikka veel palju põliseid serblasi ja horvaate. Kuid selleks ajaks ületasid neid arvuliselt serbia, horvaadi ja valahhi põgenikud/sisserändajad. Mõned sakslased ja ungarlased tulid samuti piirialale, peamiselt halduspersonaliks, ja siin oli ka arvukalt teisi asunikke ja sõjaväelasi Habsburgide monarhia teistest osadest, nagu tšehhid, slovakid, ukrainlased, russiinid ja teised.

Horvaatia ja Slavoonia piirialad pandi aastal 1783 Horvaatia kindralkonna ühendatud kontrolli alla, peakorteriga Zagrebis.

5000 sõduriga Serbia Vabakorpus loodi Banaadis, see koosnes põgenikest, kes olid pagenud varasemate konfliktide ajal Osmanite riigiga. Korpus pidi võitlema Serbia vabastamise ja Habsburgide võimu alla ühendamise eest. Piki Habsburgide-Osmanite piiri oli mitu vabakorpust. Austerlased kasutasid korpust kahes nurjunud katses hõivata Belgrad, 1787. aasta lõpus ja 1788. aasta alguses. Serbia vabastati pärastpoole ja organiseeriti Habsburgide protektoraadiks. 8. oktoobril 1789 vallutas Gideon Ernst von Laudon Belgradi. Austria väed okupeerisid Serbia ja paljud serblased võitlesid Habsburgide vabakorpuses, võttes üle organisatsiooni ja sõjalised oskused. Kuid aastal 1791 sunniti austerlased üle Doonau ja Sava jõe taanduma, nendega ühines tuhandeid serbia peresid, kes kartsid Osmanite-poolset tagakiusamist. Svištovi rahu lõpetas sõja.

Aastal 1787 eraldati tsiviilvõim sõjalisest, kuid see pöörati tagasi aastal 1800.

19. sajand

Aastal 1848 sai Sõjaväestatud piiriala ülemaks Horvaatia baan Josip Jelačić. Ta surus Horvaatia, Slavoonia, Dalmaatsia ja Horvaatia-Slavoonia piiriala ühendamisele. Kuigi tal ei onud võimu seda ära kaotada, tagas ta reformidele heakskiidu ning aastal 1848 saatis Sõjaväestatud piiriala esindajad Horvaatia Sabori. Kuid 1850. aastatel see tühistati ja vaatamata keisri väljaöeldule aastal 1850, et piiriala, Horvaatia ja Slavoonia moodustavad ühe maa eraldi haldusega, ei toimunud Horvaatia-Slavoonia piiriala ja Horvaatia halduslikku ühendamist, vaid nende edasine eraldamine. Piiriala põhiseadusega aastast 1850 Sõjaväestatud piiriala haldus jagati ja maa hakkas välja nägema riigina. Ülemjuhatuse peakorter asus Zagrebis, kuid jäi sõjaministeeriumi otsealluvusse Viinis.

Horvaatia parlament tegi arvukalt palveid piiriala demilitariseerimiseks tärast Türgi sõdade vaibumist. Demilitariseerimine algas aastal 1869 ja 8. augustil 1873, Franz Joseph I ajal, kaotati Banaadi piiriala ja liidendati Ungari kuningriiki, samas osa Horvaatia piirialast (Križevci ja Đurđevaci rügemendid) liidendati Horvaatia-Slavooniaga. Dekreet, millega ülejäänud Horvaatia ja Slavoonia piirialad liidendati Horvaatia-Slavooniaga, kuulutati välja 15. juulil 1881, samas liidendamine algas 1. augustil 1881, kui Horvaatia baan Ladislav Pejačević võttis üle Zagrebi ülemjuhatuse.

Haldamine

Jaod

18. ja 19. sajandil oli piiriala jagatud mitmeks ringkonnaks:

Jagu	Periood	Märkused
Doonau sõjaväestatud piiriala	1702–1751	Koosnes Lõuna-Bačka (sealhulgas Palanka, Petrovac, Petrovaradinski Šanac, Titel jne) ja Põhja-Sremi (sealhulgas Petrovaradin, Šid jne) osadest. Pärast piiriala selle jao kaotamist läks üks osa selle territooriumist tsiviilhaldusesse ja teine osa ühendati piiriala teiste jagudega.
Tisa sõjaväestatud piiriala	1702–1751	Koosnes Kirde-Bačka (sealhulgas Sombor, Subotica, Kanjiža, Senta, Bečej jne) osadest. Pärast piiriala selle jao kaotamist läks suurem osa selle territooriumist tsiviilhaldusesse, samas jäi üks väike ala lõunas sõjaväehaldusesse kui Šajkaši pataljoni osa.
Mureși sõjaväestatud piiriala	1702–1751	See piiriala hõlmas Pomorišje piirkonna, ala Mureși jõe põhjakaldal. Pärast selle jao kaotamist läks kogu territoorium tsiviilhaldusesse.
Sava sõjaväestatud piiriala	1702–1751	See paiknes piki Sava jõge.
Banaadi sõjaväestatud piiriala	1751–1873	See paiknes Serbia-Rumeenia piiril. Oli jagatud Serbia (Illüüria), Saksa (Volksdeutscher) ja Rumeenia (Valahhi) jagudeks.
Slavoonia sõjaväestatud piiriala	1745–1881	See paiknes piki Posavina jõge, Ida-Horvaatiast, järgides Sava jõge, piki Bosnia ja Hertsegoviina ning Serbia piiri, ja ulatus Sremini, kuni Doonausse suubumiseni Zemuni juures (täna Belgradi osa). Selle kirdepiir järgis Doonaud kuni Petrovaradinini.
Horvaatia sõjaväestatud piiriala	1553–1881	See paiknes Horvaatia ja Bosnia piiril. See sõjaväestatud piiriala osa hõlmas geograafilisi piirkondi Lika, Kordun, Banija ("Banska krajina" järgi) ja piirnes Aadria merega läänes, Veneetsia vabariigiga lõunas, Habsburgide Horvaatiaga läänes ja Osmanite riigiga idas. See ulatus Slavoonia sõjaväestatud piirialani Una ja Sava jõe ühinemiskohas.
Šajkaši pataljon	1763–1873	See oli piiriala väike osa, mis moodustati aastal 1763 piiriala eelnevalt kaotatud Doonau ja Tisa jagude osadest. Aastal 1852 muudeti Šajkaši pataljon Titeli jalaväepataljoniks. See kaotati aastal 1873 ja selle territoorium liidendati Bačka-Bodrogi maakonnaga.
Transilvaania sõjaväestatud piiriala	1762–1851	See paiknes Transilvaania ida- ja lõunaosas. Koosnes kahest székely'i ja kahest Rumeenia rügemendist. Piiriala moodustamisele järgnes Mádéfalva veresaun või Siculicidium.

Kaardid

Sõjaväestatud piiriala jaod Sremis, Bačkas ja Pomorišjes aastatel 1699-1718
Sõjaväestatud piiriala jaod Sremis, Bačkas ja Pomorišjes aastatel 1718-1744
Sõjaväestatud piiriala jaod Sremis, Bačkas ja Pomorišjes aastatel 1744-1750
Sõjaväestatud piiriala jaod Sremis, Bačkas ja Banaadis aastatel 1751-1873
Sõjaväestatud piiriala jaod Banaadis, Sremis ja Bačkas (18.-19. sajand)
Sõjaväestatud piiriala jaod Banaadis, Sremis ja Bačkas aastal 1849 - Banaadi ja Slavoonia sõjaväestatud piiriala ja Šajkaši pataljon
Slavoonia sõjaväestatud piiriala aastal 1849
Horvaatia sõjaväestatud piiriala aastal 1868

Rahvastik

1828

Aastal 1828 koosnes rahvastik:

543 154 (50,60%) õigeusklikud
434 344 (40,46%) rooma katoliiklased
53 073 (4,95%) kreeka katoliiklased
42 659 (3,98%) protestandid
450 (0,05%) juudid

1846

Austria statistika aastaraamat aastast 1846 märgib, et sõjaväestatud piirialal elas 1 226 408 asukat:

598 603 (48,82%) õigeusklikud
514 545 (41,96%) rooma katoliiklased
62 743 (5,12%) kreeka katoliiklased
49 980 (4,08%) protestandid
537 (0,05%) juudid

1857

Esimene moodne rahvaloendus Austria keisririigis viidi läbi aastal 1857 ja talletati rahvastiku religioon. Sõjaväestatud piiriala rahvaarv oli 1 062 072, samas sõjaväestatud piiriala usuline struktuur oli:

587 269 (55,30%) õigeusklikud
448 703 (42,26%) rooma katoliiklased
20 139 (1,91%) protestandid
5533 (0,53%) kreeka katoliiklased
404 (0,05%) juudid

Rahvastiku andmed jagude kaupa:

Horvaatia-Slavoonia sõjaväestatud piiriala (kokku 675 817)

396 843 (58,72%) rooma katoliiklased
272 755 (40,36%) õigeusklikud
5486 (0,81%) kreeka katoliiklased
733 (0,11%) muud

Banaadi sõjaväestatud piiriala (kokku 386 255)

314 514 (81,43%) õigeusklikud
51 860 (13,43%) rooma katoliiklased
19 418 (5,03%) evangelistid
393 (0,1%) juudid
70 (0,01%) muud

Pärand

Palju serblasi liikus Ungari lõunaossa, kuna Serbia oli sel ajal suuresti Osmanite võimu all. Et veelgi serblasi piirkonda meelitada, otsustas keiser Leopold I, et nad võivad valida oma valitseja, vojvoda, millest tuleb nimi Vojvodina. Aastal 1690 asus umbes 60 000 – 70 000 serblast Ida-Slavooniasse, Bačkasse ja Banaati, mis sai tuntuks kui Suur serblaste ränne. Hiljem ei lubanud Habsburgid serblastel oma vojvodat valida ja liidendasid piirkonna Ida-Slavoonia ja Banaadi sõjaväestatud piirialadega. Kuid tugev serblaste kohalolek piirkonnas tegi Vojvodinast 19. sajandil Serbia taassünni hälli.

Pärast seda, kui endine Jugoslaavia Horvaatia vabariik kuulutas iseseisvust (aastal 1991), võtsid serblased, kes elasid endise sõjaväestatud piiriala (Vojna Krajina) piirkonnas, selle nime (Krajina) Krajina Serblaste Vabariigi nimesse. Serbia Krajina oli praktiliselt sama sõjaväestatud piiriala territooriumiga tänapäeva Horvaatias. Kuid see serblaste üksus hõlmas ka mõned territooriumid, mis ei olnud minevikus sõjaväestatud piiriala osa, samas suured territooriumid, mis olid olnud sõjaväestatud piirialas, jäid väljapoole serblaste piirkonde kui suuresti horvaatidega asustatud Horvaatia alad (vaata ka Horvaatia iseseisvussõda).