Slavoonia sõjaväestatud piiriala

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Slavoonia sõjaväestatud piiriala
Slawonische Militärgrenze
Szlavón határőrvidék
Slavonska vojna granica
Slavonska vojna krajina
1745–1881
Slavonia01.png
Slavoonia sõjaväestatud piiriala aastal 1751
Valitsusvorm sõjaväestatud provints
Osa Habsburgide monarhiast
Pealinn määratlemata
Religioon õigeusk, katoliiklus
Slavoonia sõjaväestatud piiriala aastal 1849

Slavoonia sõjaväestatud piiriala (horvaadi: Slavonska vojna krajina või Slavonska vojna granica) oli sõjaväestatud piiriala ringkond, territoorium Habsburgide monarhias, alguses Austria keisririigis ja siis Austria-Ungaris. See moodustati Habsburgide poolt Osmanite riigilt vallutatud territooriumitest ning hõlmas Slavoonia ja Sremi lõunaosad; tänapäeval katab see ala peamiselt Ida-Horvaatia, kõige idapoolsem osa on Põhja-Serbias (peamiselt Vojvodina piirkonnas).

Jaod[muuda | muuda lähteteksti]

Slavoonia sõjaväestatud piiriala jagati kolme rügemendi vahel: VII rügement Vinkovcis; VIII rügement Nova Gradiškas ja IX rügement Petrovaradinis.

Teised tähtsad linnad piirkonnas olid Sremski Karlovci, Stara Pazova, Zemun ja Sremska Mitrovica.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloo jooksul viitas nimi Slavoonia sõjaväestatud piiriala erinevatele territooriumitele. Alguses paiknes see tänapäevase Kesk-Horvaatia alal ja oli tuntud kui Varaždini generalat. See loodi territooriumitest, mis olid varem keskaegse Slavoonia banaadi osad. Varsti pärast loomist 16. sajandil piirnes algne Slavoonia sõjaväestatud piiriala idas Osmanite riigiga, läänes Horvaatia kuningriigiga (Habsburgide monarhia osa), edelas Horvaatia sõjaväestatud piirialaga ja põhjas Ungari kuningriigiga (samuti Habsburgide monarhia osa).

Pärast Karlowitzi rahu (1699) laiendas Habsburgide monarhia oma territooriumi ida suunas ning piki Sava, Doonau, Tisa ja Mureşi jõgesid asutati uusi sõjaväestatud piiriala jagusid. Piiriala uued osad jaotati kaheks generalatiks: esimene hõlmas territooriume Gradiškast Tisa jõeni ning teine hõlmas territooriume piki Tisa ja Mureşi jõgesid. 18. sajandi keskpaigani oli kogu Slavoonia piirkond sõjaväe halduses. Aastal 1745 läksid Slavoonia põhjapoolsed osad tsiviilhaldusesse ja neist moodustati Habsburgide kroonimaa Slavoonia kuningriik. Slavoonia lõunapoolsetest osadest, mis jäid sõjaväe haldusse, moodustati Slavoonia sõjaväestatud piiriala, samas endisest esialgsest Slavoonia sõjaväestatud piirialast moodustati Horvaatia sõjaväestatud piiriala Varaždini jagu.

18. sajandi teisel poolel piirnes Slavoonia sõjaväestatud piiriala läänes Horvaatia kuningriigi ja Horvaatia sõjaväestatud piirialaga, põhjas Slavoonia kuningriigi ja Ungari kuningriigiga, idas Banaadi sõjaväestatud piirialaga ning lõunas Osmanite Bosnia provintsi ja Smederevo sandžakiga. Aastal 1783 pandi see Horvaatia kindralkonna alluvusse, peakorteriga Zagrebis. Ainus muudatus selle provintsi piirides ja naabruskonnas enne selle liitmist Horvaatia-Slavoonia kuningriigiga aastal 1881 oli aastal 1848–1849, kui autonoomne Serbia Vojvodina kaasas Slavoonia sõjaväestatud piiriala idaosa, ja aastatel 1849 kuni 1860, eraldi Habsburgide kroonimaa Serbia vojevoodkonna ja Temesvári banaadi eksisteerimise ajal, millest sai Slavoonia sõjaväestatud piiriala kirdepoolne naaber. Pärast Serbia vürstkonna loomist aastal 1815, oli see selle kagupoolne naaber.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

1776[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1776 oli Slavoonia sõjaväestatud piiriala maarahva arv 177 212. Katoliiklikke mehi oli 43 635, samas õigeusklikke oli 33 970. Linnarahva arv oli 11 353 ja kokku oli 188 565 asukat.

Brodi ja Gradiška rügementides ületas katoliiklaste arv õigeusklike arvu ja Petrovaradini rügemendis olid arvukamad õigeusklikud.

1820[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1820 hõlmas Slavoonia sõjaväestatud piiriala rahvastik 117 933 katoliiklast ja 117 274 õigeusklikku.

1870[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1870 oli Slavoonia sõjaväestatud piirialal ametliku rahvaloenduse järgi 246 901 asukat. Sellest 143 873 olid katoliiklased ja 92 991 olid õigeusklikud (elasid peamiselt Ida-Sremis). Brodi rügemendis oli 82 540 asukat, kellest 73 892 olid katoliiklased ja 6886 olid õigeusklikud. Gradiška rügemendis oli 61 596 asukat, kellest 45 601 olid katoliiklased ja 15 933 olid õigeusklikud. Petrovaradini rügemendis oli 102 765 asukat, kellest 70 172 olid õigeusklikud ja 24 380 olid katoliiklased.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]