Hiidsaarmas

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Hiidsaarmas (perekond)

Hiidsaarmas

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kiskjalised Carnivora
Sugukond Kärplased Mustelidae
Alamsugukond Saarmaslased Lutrinae
Perekond Hiidsaarmas Pteronura
Liik Hiidsaarmas
Binaarne nimetus
Pteronura brasiliensis
(Gmelin, 1788)

Hiidsaarmas (Pteronura brasiliensis) on kärplaste sugukonda hiidsaarma perekonda kuuluv kiskja.

Hiidsaarmas on Lõuna-Ameerika endeem[2]. Hävimisohus liigina on ta kantud rahvusvahelisse punasesse raamatusse[3].

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Nii hispaania kui ka portugali keeles võidakse seda looma nimetada hiidsaarmaks (vastavalt nutria gigante ja lontra gigante), jõehundiks (hispaania lobo de río) ning veekoeraks (hispaania perro de agua). Viimane variant oli tavalisem 19. sajandi ja 20. sajandi alguses[1]. Lõuna-Ameerikas on kasutusel neljaski nimi ariraí või ariranha[4]. Indiaani hõimudel on tema jaoks oma nimed, atšuarid kutsuvad teda sõnaga wankanim[5] ja sanumad sõnaga hadami[6][7].

Perekonnanimi Pteronura pärineb vanakreeka sõnadest πτερον (pteron, 'sulg' või 'tiib') ja ουρά (ura 'saba')[8], mis viitavad tema tiivakujulisele sabale.[9]

Taksonoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Teaduslikult kirjeldas hiidsaarmast esimesena saksa loodusteadlane Johann Friedrich Gmelin 1788.

Hiidsaarmas on oma perekonna ainus liik. Eristatakse kaht alamliiki: põhjapoolset brasiilia hiidsaarmast P.b. brasiliensis ja lõunapoolset paraguay hiidsaarmast P. b. paraguensis. Paraguay hiidsaarma levila on varasemast palju väiksemaks muutunud ning ta on välja surnud Argentinast, Uruguayst ja Brasiilia lõunaosast. Kõik bioloogid pole nõus hiidsaarma alamliike eristama, viidates asjaolule, et need on väga sarnased.

1998. aasta fülogeneetiline analüüs näitas, et hiidsaarmas on kogu alamsugukonnas, kõigi saarmaliikide hulgas kõige omapärasem liik ja nendest esimesena eraldunud, hinnanguliselt 10–14 miljonit aastat tagasi. Selle uuringu põhjal eraldunuks hiidsaarmas teistest saarmastest veel enne kui näiteks kärp, naarits ja tuhkur.

Kuid 2005. aasta analüüs tõstis selle aja hilisemaks, vahemikku 5–11 miljonit aastat tagasi. Selle järgi pole hiidsaarmas oma alamsugukonna basaalne liik, vaid kõigepealt eraldus ülejäänutest perekond Lontra ja alles pärast seda Pteronura (hiidsaarmas).

Hiidsaarmas ei kujunenud välja Ameerikas, vaid kusagil Aasias. On oletatud, et hiidsaarma kõige lähedasem sugulane on Indias ja Kagu-Aasias elav Lutrogale perspicillata, kes on hiidsaarma moodi käitumise, häälitsuse ja kolju kuju poolest. Mõlemal liigil tekib isas- ja emaslooma vahel tugev side ja mõlemal liigil hoolitseb isasloom järglaste eest. Ameerikasse asusid hiidsaarmad elama alles pliotseenis või pleistotseeni alguses, kui liik oli juba välja kujunenud.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Hiidsaarmas elutseb peamiselt Amazonase ja Orinoco jõgikonnas, La Plata vesikonnas ning Pantanalis. Teda võib kohata kõigis Lõuna-Ameerika riikides peale Argentina, Tšiili ja Uruguay.[10]

Hiidsaarma levila on tunduvalt vähenenud ja tänapäeval on see katkendlik. Seda on põhjustanud mitmekümne aasta pikkune salaküttimine sametpehme karusnaha saamiseks, eriti 1950. ja 1960. aastatel. Alates 1999 kuulub hiidsaarmas ohustatud liikide hulka ja looduses hinnatakse selle arvukuseks alla 5000 isendi. Hiidsaarmas on üks kõige suuremas hävimisohus olevaid imetajaliike Neotroopises. Suurim nüüdisaegne oht temale on keskkonna hävimine.

Vangistuses on hiidsaarmas samuti haruldane. 2003. aasta seisuga elas loomaaedades ainult 60 isendit.[11]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Hiidsaarma kere ja käpad on kohastunud ujumiseks

Hiidsaarmas on suurim kärplane. Tema tüvepikkus on kuni 1,8 meetrit, pikkus sabaga kuni 2,7 meetrit. Isendid kaaluvad 22–26 kg. Kaalu järgi võib teda ületada kalaan, aga keha on tal lühem.[10]

Hiidsaarma kere on sigarikujuline, kere esiotsas on väike ümmargune pea ja tagaotsas on võimas saba, mille viimane kolmandik on lapik. Käppadel on viis varvast, mis on ühendatud ujunahkadega. Ujumisel kasutatakse esikäppi ainult liikumissuuna korrigeerimiseks, tagakäppi ja saba aga liikumiskiiruse suurendamiseks. Vastuvett ujudes kasutab hiidsaarmas nelja käppa.[10]

Hiidsaarmal on 8 mm pikkune karvkate. Karvastik on tumepruun kogu keha ulatuses, välja arvatud kaelal, kus paiknevad kreemjad laigud, mille muster on igal isendil isesugune. Rasvakiht hiidsaarmal peaaegu puudub, kehatemperatuuri aitab säilitada erakordselt tihe ja paks aluskarv pikkusega 4 mm.[10]

Elukeskkond ja ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Hiidsaarmas elutseb aeglase vooluga jõgedes, järvedes ja ojades[3]. Mõnikord kohtab teda tehisveekogudes, kanalites, põldudel ja tiikides, kuigi ta eelistab jõekallaste laugeid nõlvu ja eraldatud alasid veealuse taimestikuga.[2]

Hiidsaarmas on väga seltskondlik loom

Hiidsaarmad moodustavad 3–20 isendi suurusi karju. Karjas domineerivad isane ja emane ning nende eri vanusega pojad. Rühma juhib emane, kes valib puhke- ja jahikohti. Domineeriv isane hiidsaarmas kaitseb territooriumi, mis ulatub mõlemal jõe kaldal 12–20 km kaugusele. Territooriumi piire märgistatakse väljaheidetega. Peale domineeriva paari ei tohi hiidsaarmaste karjas teised loomad paarituda.[10]

Rühmas on liikmete vahel väga tihedad seosed. Nad jahivad ja mängivad koos ning hoolitsevad üksteise karvkatte eest. Üksinda võib kohata vaid suguküpset isendit, kes otsib endale paarilist ja ala. Õnnetuse korral pöördub ta vanasse karja tagasi.[10]

Üldiselt on hiidsaarmad rahumeelsed, aga kuna nad on territoriaalsed, siis esineb karjadevahelisi võitlusi.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Hiidsaarmas sööb

Hiidsaarmas toitub peamiselt veekogu põhja lähedal elutsevatest kaladest[10], eriti kirevahvenlastest, haratsiinilistest (sealhulgas piraajadest) ja sägalistest. Ühe aastapikkuse uurimuse käigus uuriti Amasoonias elavate hiidsaarmaste väljaheiteid, et teada saada, mida nad söövad. 100% väljaheidetest sisaldas kalade jäänuseid. Ahvenaliste jäänuseid sisaldas 97% väljaheidetest ja põhiliselt oli söödud kirevahvenlasi. Karpkalaliste, näiteks haratsiinide jäänuseid oli 86% väljaheidetes. Enamasti sööb hiidsaarmas keskmise suurusega parvekalu, kes eelistavad madalat vett, sest just seal saab hiidsaarmas kasutada oma kõige teravamat meelt – nägemist. Saakloomade seas on ka põhjakalu, kes ujuvad üksnes lühikesi vahemaid. Kuid üldiselt pole hiidsaarmal toidueelistusi ja ta sööb seda, keda kätte saab.

Mõnikord sööb ta vähilaadseid, madusid, väikesi linde ja nende mune ning hiiri[10]. Teda on täheldatud söömas isegi väikseid kaimaneid ja anakondasid.

Nad võivad jahti pidada nii üksikult, paarikaupa kui ka rühmadena. Mõnikord on rühmakaupa jahipidamine lihtsalt juhuslik ja tuleb sellest, et hulk isendeid püüab toitu lähestikku. Kuid neil on täheldatud ka tõeliselt kooskõlastatud tegevust, milles nad püüavad selliseid isendeid, kellega üksik hiidsaarmas hakkama ei saaks, näiteks täiskasvanud anakonda või must kaiman.

Hiidsaarmas võib saaki haarata nii vee pealt kui ka vee alt. Viimasel hetkel enne saagini jõudmist pöörab ta end ja haarab saagi lõugade vahele. Rünnak on ootamatu ja kiire ning üldjuhul õnnestub. Kinnipüütud saagi võtab hiidsaarmas kindlalt esikäppade vahele ja sööb selle otsekohe kärarikkalt ära, alustades peast. Ööpäevas sööb ta toitu kuni 20% kehakaalust[10], kuid teistel, vangistuses saadud andmetel 10% kehakaalust (3 kg).

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Igal isendil on kaelal isemoodi muster

Hiidsaarmas on päevase eluviisiga loom. Ööd veedavad hiidsaarmad kogu perega ruumikas urus.[10]

Hiidsaarmas on saarmastest kõige lärmakam. Tema olemasolust annavad märku valjud kõlavad häälitsused, mille tekitamiseks pistab ta pea tihti veest välja[3].

Hiidsaarmaste nägemist ei ole otseselt uuritud. Siiski näitab loomade jälgimine, et peamiselt leiavad nad saaki just nägemise järgi. Inimesi on ta võimeline ära tundma suure vahemaa tagant. Asjaolu, et hiidsaarmas on aktiivne üksnes päeval, laseb oletada, et tal peab olema hea nägemine. Kõik ülejäänud saarmad on kas hariliku nägemisega või pisut lühinägelikud. Hiidsaarma kuulmine ja haistmine on samuti head.

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Hiidsaarmapaar Eskilstuna loomaaias

Hiidsaarmad on multiöstroossed, st innaaja ja tiinuse esinemine on võimalik aasta ringi. Innaaeg kestab veidi üle kahe kuu. Emased sünnitavad maismaal urus 1–5 pimedat poega.[10]

Pojad sünnivad karvaste ja pimedatena. Poegi kasvatavad mõlemad vanemad ja isegi eelmiste põlvkondade õed-vennad, kuigi nood võivad esimestel nädalatel pärast järgmise pesakonna sündi ajutiselt koduurust lahkuda. Poegade silmad avanevad neljandal elunädalal, kõndima hakkavad pojad viiendal ja ujuma 12.–14. elunädalal. Nad võõrutatakse emapiimast 9 kuu vanuselt ja hakkavad kohe pärast seda end ise jahipidamisega toitma. Kümnekuused hiidsaarmad on täiskasvanud, aga suguküpseks saavad nad kaheaastaselt ja iseseisvat elu alustavad 2–3 aasta vanuselt.

Paljude vaenlaste tõttu (kaimanid, jaaguarid jt) toimub poegimine kaks korda aastas.

Hiidsaarmas on inimtegevuse suhtes väga tundlik. Keegi pole veel suutnud hiidsaarmapoegi üles kasvatada, kui vanematele pole pakutud piisavat võimalust end kõrvaliste pilkude eest varjata. Inimeste nägemisest ja kuulmisest põhjustatud stress võib viia poegade hülgamise ja koguni tapmiseni, samuti võib rinnapiima eritus emasloomal väheneda. On oletatud, kuigi mitte tõendatud, et vabas looduses võib inimeste kohtamine hiidsaarmale samamoodi mõjuda. Teisest küljest kaitsevad vanemad oma poegi väga ja kõik rühma liikmed on sissetungijate suhtes agressiivsed, rünnates isegi paate, milles leidub inimesi.

Looduses elavad hiidsaarmad keskmiselt 10 aastat[10], teistel andmetel maksimaalselt 8 aastat. Vangistuses on nad seevastu elanud 17 aastat, mitteametlikel andmetel koguni 19 aastat.

Hiidsaarmad on vastuvõtlikud mitmesugustele haigustele, sealhulgas koerte parvoviirusele. Neil esineb nii välis- kui ka siseparasiite. Levinud surmapõhjused on veel õnnetused, gastroenteriit, poegade tapmine vanemate poolt ja epilepsia.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Duplaix, N., Waldemarin, H.F., Groenedijk, J., Munis, M., Valesco, M. & Botello, J.C. (2008). [http:// "Pteronura brasiliensis"]. Vaadatud 07.11.2011. {{cite web}}: kontrolli parameetri |url= väärtust (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. 2,0 2,1 Jamie Bender (30.10.2011). "Pteronura brasiliensis". University of Michigan Museum of Zoology. Vaadatud 17.12.2011.
  3. 3,0 3,1 3,2 "Loomade elu", 7. kd, lk 259
  4. "Pteronura brasiliensis (giant otter). Carnivores". Food and agricultural organization of the United Nations.
  5. Descola, Philippe (1994). In the Society of Nature: A Native Ecology in Amazonia. Cambridge University Press. Lk 280–282. ISBN 0-521-41103-3.
  6. Ramos, Alcida Rita (1995). Sanuma Memories: Yanomami Ethnography in Times of Crisis. University of Wisconsin Press. Lk 219. ISBN 0-299-14654-5.
  7. Antrapológica. Sociedad de Ciencias Naturales La Salle (Fundación La Salle de Ciencias Naturales). 55–58: 107. 1981–1982. {{cite journal}}: puuduv või tühi pealkiri: |title= (juhend)
  8. Liddell, Henry George and Robert Scott (1980). A Greek-English Lexicon (Abridged Edition). United Kingdom: Oxford University Press. ISBN 0-19-910207-4.
  9. Koepfli, K.-P; Wayne, R.K. (detsember 1998). "Phylogenetic relationships of otters (Carnivora: Mustelidae) based on mitochondrial cytochrome b sequences". Journal of Zoology. 246 (4): 401–416. DOI:10.1111/j.1469-7998.1998.tb00172.x.
  10. 10,00 10,01 10,02 10,03 10,04 10,05 10,06 10,07 10,08 10,09 10,10 10,11 "ГИГАНТСКАЯ ВЫДРА (Pteronura brasiliensis)". Энциклопедия животного мира. 17.03.2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.05.2012. Vaadatud 17.12.2011.
  11. Londono, G. Corredor; Munoz, N. Tigreros (2006). "Reproduction, behaviour and biology of the Giant river otter (Pteronura brasiliensis) at Cali Zoo". International Zoo Yearbook. 40: 360–371. DOI:10.1111/j.1748-1090.2006.00360.x.