Riik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Riigivõim)
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib politoloogia mõistest; Platoni dialoogi kohta vaata artiklit Politeia; taksonoomilisest üksusest vaata artiklit Riik (bioloogia); biogeograafilise üksuse kohta vaata artiklit Riikkond

Mõiste riik märgib territooriumi, millel on kehtestatud ühtne õiguskord. Föderaalses riigis on ühtse õiguskorra üksuseks osariik. Sõltuvalt riigikorraldusest delegeerivad osariigid osa oma õigustest keskvalitsusele (nn alt-üles mudel, näiteks Šveits) või loovutab keskvalitsus osariikidele piiratud omavalitsuse õiguse (nn. ülalt-alla mudel).

Riik on suveräänne, kui selle territooriumil haldusvõimu teostavatel institutsioonidel on täielik vabadus ise otsustada, kuidas seal inimeste elu korraldada. Nõrga haldusvõimega ja/või tahtejõuetu rahvaga riik, mille inimesed ei oska või ei taha ise enda elu korraldada ja kanda sellest tulenevaid kulusid, muutub teise riigi sõltlaseks (hegemooni) või kaotab üldse oma iseotsustamise õiguse. Riigid, mis tunnevad ennast mingi välisjõu poolt ohustatuna, võivad sõlmida vabatahtlikult liidulepinguid ning loovutada osa oma iseotsustamise õigusest institutsioonile, mis korraldab lepinguga määratud ulatuses nende riikide välissuhteid, välispiiri kaitset, sisemist majanduskorraldust jms. Kui lepinguga ühinenud riigil on vabadus igal ajal lahkuda sellest ühendusest, siis nimetatakse seda konföderatsiooniks.    

Riigis õiguskorda kehtestavad institutsioonid on mõjutatud keskkonnast ja nende vorm on kujunenud ajaloolise arengu tulemina. Riigi olemuse määrab see, kes ja kuidas sõnastab seadused, kuidas kindlustatakse nende järgimine, milline on õigust mõistev kohtusüsteem ning milline mõju on riigi valitsemisele religioossetel ja sõjalistel organisatsioonidel.  

Riigivõimu teostavatel institutsioonidel on võimumonopol, mis ilmneb õiguses rakendada vägivalda isikute suhtes, kes ohustavad valitsevat õiguskorda või tahavad seda muuta mitte rahumeelsel teel.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmas on väga palju sõnu, mis märgivad riiki ja need sõnad kannavad tähendust, mis viitab selle riigi moodustanud rahva olemusele. Vanad roomlased märkisid oma riiki ladinakeelsete sõnadega „Res Publica“, mis sõna-sõnalt tähendas „avalikku asja“. Sellega viidati, et riik on rahva ühine asi ning selle korralduse üle otsustab rahvas ühiselt. Sellest mõistest on tuletatud inglise keelne sõna „republic“, millega märgitakse enamikke demokraatliku arengutee valinud riike. Inglise keelses sõnas kasutatakse selle sünonüümina sõna „commonwealth“, mis sõna-sõnalt tähendab „ühishüve“.

Mandri Euroopa lääne osas märgitakse riiki sõnaga „state“ (itaalia: stato, hispaania ja portugali: estado, prantsuse: état, saksa: Staat), mis on tuletatud ladina sõnast „status“ ja tähendab püsivat olukorda või tingimusi. Olemuslikult kannab see sõna soovi kinnistada valitsevat olukorda ja viitab konservativismile.

Vene keeles märgib riiki sõna „Госуда́рство“, mis viitab (ise)valitseja (Государ – prints) poolt hallatavale territooriumile. Teine samas tähenduses kasutatav sõna „ Держава“, tähendab tõlkes „võim“, kuid olemuslikult märgib võimukandja domineerimist ja temale kuuluvat omandit. See ilmnebki Moskva Vürstiriigist alguse saanud tavale, et kogu maa ja sellel olev vara kuulub isevalitsejale, kes annab seda kasutada neile, kes on temale ustavad.  

Eestikeelne sõna „riik“ on välja arenenud rootsi keelsest sõnast „rike“. Rootsi riiki märkiv sõna Sverige on tuletatud algupärasest „Svea rike“, millega märgiti svea hõimu ülemvõimul allutatud alasid, mis kujunes välja keskajal võitluses teise nendel aladel domineeriva göta hõimuga.

Soome keeles märgib riiki sõna „valtio“, mis on taas tuletatud sõnast „välta“ ja märgib (valitsus)võimu. See omakorda võib olla tuletatud proto-germaani keelsest sõnast „ waldą“, mis märkis väge või võimu. Soome riigi nimi „tasavalta“ viitab seega sellele, et sellel maal on kehtestatud „võrdsuse võim“, mis ka ilmneb pea igal sammul selle riigi poliitilises elukorralduses.

Eesti riigi ametlikuks nimetuseks on „Vabariik“ või esimese Vabariigi aegses kirjaviisis „Eesti Vaba Riik“ – millega viidatakse ilmselt soovile: olla vaba. „Vaba riigi“ mõiste ja valitsustava pärinevad Lääne-Euroopa, „vabalinnade“ juriidilisest kontseptsioonist. Sellisel viisil on märgitakse riiklust aladel, mis on mõjutatud saksa kultuurist, nagu näiteks: Lõuna-Aafrika provintsid (Free State), Ameerika Ühendriikides Marylandi ja Kansase osariikides ning Texas’e osariigis (Sabine Free State, Free State of Galveston), millistes oli suur saksa immigrantide osakaal.

Ingliskeelses keskkonnas tekitab palju segadust see, et sõnu riik (state) ja valitsus (government) kasutatakse tihti samas tähenduses. Ameerika inglise keeles on sõnad „State“ (osariik) ja „Government“ (valitsus) sünonüümid, sest mõlemad viitavad organiseerunud, poliitilisele rühmitusele, mis teostab võimu antud territooriumil. Briti ja Rahvaste Ühenduse riikide inglise keeles märgib selgelt ja üheselt sõna „state“ riiki ja „Government“ ametnikke, kes kujundavad antud territooriumil poliitikat ja esindavad sellel elavaid inimesi. Ameerika inglise keeles märgitakse viimaseid sõnaga „administration“.  

Definitsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Juriidilises tähenduses märgib sõna „riik“  mittefüüsilist – virtuaalset isikut, mida esindavad inimesed, kes on valitud antud riigis valitsusvõimu teostajateks. Seega valitsus on inimestest moodustatud organisatsioon, kes kannavad võimu teostamise monopoli antud territooriumil.[1]

Kuna riigi kui mõiste täpse ja kõikehõlmava definitsiooni osas pole suudetud leida kokkulepet,[2] siis kasutatakse seda sõna väga erinevates ja vaid kohati kattuvates tähendustes. Selle põhjuseks on nii erinevate rahvaste ajaloolised tavad kui ka ideoloogilised põhjused.[3]

Erisused algavad sellest, kas riiki nähakse valitseva olukorra kindlustamise vahendina või eesmärgina. Nii ühiskonnateadlane Max Weber kui ka ajaloolane Charles Tilly käsitlevad riiki sunnivõimuna, mis vägivalda rakendades säilitab valitsevat olukorda. Isemõtlejast Karl Marx kirjeldas oma „Kommunistliku Partei Manifestis“ riiki kui „kapitalistide ühiste asjade haldamise komiteed“

Filosoof John Locke, kes pani aluse liberalismile ja leidis, et riigi ülesandeks on kaitsta inimeste elu ja nende eraomandit, mis on nende vaba eneseteostuse vältimatuks eelduseks. Riigi tugevus sõltub selle kodanike ühtekuuluvuse tundest ja stiimulitest, mis õhutavad neid olema loovad ja suurendama seeläbi ühiskondlikku heaolu.  

Riikluse areng[muuda | muuda lähteteksti]

Riigi eelne ühiskonnakorraldus põhineb hõimul ja veresidemel. Riik kui inimesi ühendav ja ühtset õiguskorda rakendav institutsioon saab tekkida vaid peale hõimuühiskonna lagunemist ja inimeste "atomiseerumist", s.t nende ühtseks massiks muutumist. Nn arenguriikide probleemiks ongi hõimupõhisus ja nende püüdlus maksimeerida omakasu ja võimu teiste hõimude üle.

Ajaloolises arengus võib riikluse arengut kirjeldada järjestuses:

Linnriik > Militaarriik > Territoriaalriik > Moderne riik > Sotsiaalriik > Kodanikuühiskond[4]

Riikluse vormid esitatuna nende ajaloolise arengu järjekorras.

Linnriigid tekkisid juba iidsetel aegadel Lähis-Idas (Jeeriko) ja Induse jõgikonnas (Mehrgarh). Varaseimad kirjalikud tõendid linnriigist kui õiguskorda kehtestavast üksusest pärinevad siiski iidses Mesopotaamias asunud Sumeri kultuurialal paiknenud linnadest. Linnriigi sünnile pani aluse käsitööliste kogukond ja vajadus tagada turu toimivus. Kuna inimene on oma olemuselt egoistlik ja ahne, siis tekkis vahetustehingute käigus ikka ja jälle konflikte, milliste lahendamise käigus tekkis veel üks spetsialiseerumise vorm – sõltumatu erapooletu ametnik, kes mõistis kohut. Kuna linnriik põhines käsitööliste ja kaupmeeste vabadusel, siis sätestati neis õiguskorda demokraatlikel põhimõtetel (Sumer).[5] Täitevvõimu teostasid nendes riikides templid.

Militaarriigi sünnile pani aluse vertikaalne spetsialiseerumine, milles ühiskond jagunes kolmeks klassiks: eliit, sõdalased ja töölised (kolmainus) ning arusaam, et toimetulekut võib hankida ka teisi hõime, rahvaid ja  riike alistades ja nendelt andamit nõudes või siis nende valduses olnud loodusrikkusi endale võttes ja ellujäänud assimileerides. Vertikaalne spetsialiseerumine tekkis indo-euroopa keelkonnale aluse pannud hõimudes, kes elasid Euraasia keskosa steppides ja kodustasid u IV aastatuhandel eKr hobuse. Esimene militaarriik sündis Vanas-Egiptuses IV aastatuhande lõpus eKr, III aastatuhandel järgnes sellele Akkadi Impeerium ja sealt peale oli see riikluse vorm domineeriv pea nelja aastatuhande jooksul kuningriikide või impeeriumite vormis.

Territoriaalriik tekkis ja kujunes välja keskaja lõpus ning seda eristab militaarriigist ühtne õiguskord. Territoriaalriigi fenomen sündis Inglismaal peale Magna Carta lepingu sõlmimist 1215 aastal ja sellega pandi alus ka õigusriigile. Mandri-Euroopas ühendasid Prantsuse alad vaid Pariisi ja selle lähiümbrust (Ȋle-de-France) valitsenud isikud, kes rajasid püsivalt asustatud pealinna ning sõlmisid strateegliselt olulisi abielusid. Saksa kultuuriruumi ühendasid selle kõige vaesema osa – Preisimaa valitsejad. Territoriaalriikide moodustumise protsess võimendus peale luterlikku usureformi, mille käigus haldusvõim riigis läks vaimulikelt valitsejatelt üle ilmalikele ning Piiblit hakati tõlkima rahvuskeeltesse. Kuna  õigus tuleb kirja panna mingis keeles, siis tähendas see ühtlasi rahvusriikluse teket, mille kontseptuaalse aluse sõnastas  saksa filosoof Johann Gottfried von Herder (1744–1803). Ametlikult tunnustati territoriaalriigi kontseptsiooni (ilma kuninga kui võimukandjata) 1648. aastal Vestfaali rahulepinguga. Aastal 1933. sõlmitud Montevideo riikide õiguste ja kohustuste konventsiooniga sätestati, et suveräänse riigi tunnuseks on: a) alaline elanikkond; b) määratletud territoorium; c) valitsus, mis tagab korra antud territooriumil; d) võime astuda suhetesse teiste riikide esindajatega.[6]

Modernne  riik arenes välja territoriaalriigist, peale seda kui oli tekkinud ühtse õiguskorraga majandusruum, mida ei lõhestanud enam tollipiirid. Ühtne ja turvaline õigusruum julgustas kapitali omanikke tegema investeeringuid, mille tasuvusaega mõõdeti aastakümnetega. Majanduse arenemise ja spetsialiseerumise süvenemise tõttu kasvav tööviljakus tootis üha suuremat tulu ka valitsusele, mis oli nüüd võimeline kehtestama üldise sõjaväekohustuse ja looma oma regulaararmee. Kuna viimane vajas standardiseeritud masstoodangut ja liikumisvõimekust, siis pani saa aluse industrialiseerimise lainetele. 19. sajandi revolutsioonide lainetes kukutati seni riiki valitsenud pärilik eliit ja loodi uut tüüpi demokraatlik riigikord, mis kindlustas turuvabadusi ja eraomandi puutumatuse.

Sotsiaalne riik sündis modernse riigi vastuoludest, mille põhjusteks oli rikkuse kontsentreerumine, elanikkonna massiline vaesumine ja nende toimetuleku raskused. Selles olukorras pidid rikkuse valitsejad valima, kas sulgude turvaliste müüride taha ja jätta vihased rahvamassid omapead või luua uut tüüpi õigusriik, milles võim antakse haldusvõimu teostavate ametnike kätte, kes võtavad enesele vastutuse vaeste toimetulekuvõimaluste parandamise eest. Nii tekkis uut tüüpi ühiskonnakorraldus, milles rahval on õigused (mille nad saavad lubaduse eest alistuda riigivõimu teostavatele ametnikele) ja ametnikel vastutus inimeste toimetuleku kindlustamise eest. Rikkad tõmbusid n.ö kardina taha ja nii loodi illusioon, et riik võtab rikastelt ja annab saadud tulu üle vaestele, kuigi tegelikkuses jätkus ebaõiglaste turusuhete tõttu endiselt rikkuse kontsentreerumine. Ametnike vastuse ja totaalse demokraatia kombinatsioon pani aluse populismile poliitikas.

Kodanikuühiskond on ühiskondliku korralduse vorm, mis võib tekkida 21. sajandil. Kodanikuühiskond võib välja areneda loomuliku arengu käigus modernsest riigist või siis tekkida sotsiaalriigi kokkuvarisemisel. Viimase põhjuseks on reeglina ümberjaotavate ressursside lõppemine ja riigibürokraatia suutmatus rahuldada elanikkonna vajadusi. Kodanikuühiskonna tekkimise eelduseks on, et isiksusliku arengutaseme saavutanud (majanduslikult ja vaimselt sõltumatute) inimeste arv on tõusnud u. 20% tasemele ning domineerib salliv suhtumine teistesse.

Riigi tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Kolme elemendi õpetus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi riigil ei ole üldtunnustatud definitsiooni, on kõige autoriteetsemaks lähtekohaks Georg Jellineki kolme elemendi õpetus (Drei-Elemente-Lehre). Selle kohaselt on riigi elementideks territoorium, rahvas ja valitsus.

Kolme elemendi õpetus jõudis ka õigusliku tunnustuseni 1933. aasta Montevideo riikide õiguste ja kohustuste konventsioonis. Konventsiooni artikkel 1 sätestab et:

Riik kui rahvusvahelis-õiguslik isik peaks omama järgmisi tunnuseid: (a) alaline elanikkond; (b) määratletud territoorium; (c) valitsus; ning (d) võime astuda suhetesse teiste riikidega.

Viimane tunnus on kolme elemendi õpetuse mõttes valitsuse üks aspekte. Montevideo konventsiooni artikli 3 kohaselt ei sõltu riiklus tunnustamisest.

Veel võimalikke tunnuste loendeid[muuda | muuda lähteteksti]

Riigil ei ole üht kindlat definitsiooni. Samuti on riigi tunnuste esitamine keeruline ülesanne. Allpool on loetelu tunnustest, mis riigil peaksid olema.

  1. Maa-ala.
  2. Kodanikkond või inimesed, kes elavad püsivalt selle riigi territooriumil.

Tõenäoliselt on kodanikkond olulisem tunnus, kui territoorium. Püsiv võimu teostamine eeldab mingisugust kontrolli inimeste üle, kes sellele alluvad. Mõningad rändrahvad seevastu on osutunud võimeliseks juhtima suurt hulka inimesi ilma püsiva territooriumita.

  1. Majanduslik tegevus, tihti ka oma rahaühik.
  2. Sotsiaalsüsteem, sealhulgas haridussüsteem.
  3. Transpordisüsteem inimeste ja kaupade vedamiseks.
  4. Valitsus, mis pakub avalikke teenuseid ja teostab vastavate institutsioonide (näiteks politsei) kaudu kontrolli riigi territooriumi üle.
  5. Rahvusvaheline tunnustus, olgugi et kõige viimane ei ole ta kõige tähtsusetum. Riik peab olema "klubisse" vastu võetud teiste riikide poolt.
  6. riik tegutseb ühiskonna heaolu ringvoolu suunamisega

Maailmas on riike, mis ei vasta kõigile ülalmainitud tingimustele. Enamasti on tegemist kurioosumitega, mida riigiks nimetatakse ajaloolistel põhjustel või mingil muul põhjusel.

Natuke üldisem tunnuste loend:

  1. Maa-ala
  2. Loomisakt (näiteks Põhiseadus)
  3. Inimesed, kes elavad maa-alal ja aktsepteerivad loomisakti
  4. Aparaat maa-alal olevate ja inimeste loodud ressursside ümberjaotamiseks (üldjuhul eesmärgiga täita loomisaktis toodud lubadusi inimeste ees).

Aparaadi hulka kuulub alati:

  • maksukogumissüsteem
  • kohtuaparaat ja politsei (inimeste omavaheliste lahkhelide lahendamiseks ja ärahoidmiseks)

Aparaadi hulka võivad kuuluda:

  • sõjavägi (kui muul moel pole inimesi ähvardavat riigivälist ohtu võimalik vältida)
  • sotsiaal- ja tervishoiusüsteem (kui põhiseaduses on lubatud inimeste võrdne ja väärikas kohtlemine)
  • haridussüsteem (kui põhiseaduses on lubatud midagi haridusteemalist)
  • diplomaatiline korpus

Aparaat võib olla suurem kui eelkirjeldatu, sest loomisaktis on rohkem lubadusi antud või on aparaat ise võtnud endale lisafunktsioone (nt transpordi ja majanduse juhtimine). Seda, kas põhimõtte enese pärast (vt kommunism, bürokraatia), majandusliku otstarbekohasuse pärast või riigi allesjäämiseks pikemas perspektiivis.

Riigi majanduslikud funktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Riigi tähtsamateks funktsioonideks peetakse allokatsiooni-, jaotus- ja stabiliseerimisfunktsiooni.

Allokatsioonifunktsiooni kaudu tagab riik, et olemasolevaid ressursse (tööjõudu, maad ja kapitali) kasutataks võimalikult efektiivselt.

Jaotusfunktsiooni raames peab valitsus kujundama riigis sellise sissetulekute ja vara jagunemise, mis vastaks antud riigi kodanike enamuse arusaamisele õiglasest jaotusest. Ümberjagamine toimub maksude ning mitmesuguste pensionide, toetuste ja abirahade kaudu, mida nimetatakse ülekandemakseteks ehk tulusiireteks.

Stabiliseerimisfunktsiooni raames on riigi eesmärgiks saavutada majanduse optimaalne areng ja pidurdada soovimatuid protsesse. See tähendab, et riik astub samme stabiilse majanduskeskkonna, kiire majanduskasvu, madala inflatsiooni ja kõrge tööhõive saavutamiseks.

Maailma riigid[muuda | muuda lähteteksti]

Riikide täpset arvu on keeruline kindlaks määrata. See sõltub sellest, kuidas riiki defineerida. 2011. aasta juuli seisuga on maailmas 194 riiki, mis vastavad peaaegu kõigile riigi tunnustele.

Kindlasti ei kuulu riikide hulka mõne riigi territooriumi lahutamatud osad, näiteks Inglismaa ja Šotimaa, ning mõnele teisele riigile kuuluvad alad, näiteks Puerto Rico ja Bermuda.

Traditsiooniliselt jäetakse toimivate riikide hulka arvamata ka iseseisvust taotlevad maad, mida kontrollib võõrriik oma sõjaväe abil (Tšetšeenia, Tiibet, Balti riigid aastail 19401991). Rahvusvaheliselt tunnustatud riikide hulka ei kuulu ka protektoraadid (Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Transnistria).

Ilmselt tuleb riigiks lugeda Taiwan (Hiina Vabariik), kuigi tema riigiks olemine on vaieldav, sest tal napib Hiina Rahvavabariigi vastuseisu tõttu rahvusvahelist tunnustust.

Riikidena on toiminud ka mõned vaimulikud ordud (näiteks Liivi ordu ja Saksa ordu). Praegu on terve rida riigi tunnuseid Malta ordul.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Robinson, E. H. 2013. The Distinction Between State and Government Archived 2 November 2013 at the Wayback Machine. The Geography Compass 7(8): pp. 556–566.[1]
  2. Cudworth, Erika (2007). The Modern State: Theories and Ideologies. Edinburgh University Press. ISBN 978-0-7486-2176-7.[2]
  3. Barrow, Clyde W. (1993). Critical Theories of State: Marxist, Neo-Marxist, Post-Marxist. University of Wisconsin Press. ISBN 0-299-13714-7.[3]
  4. Tammert, Paul (2018). Millist riiki. Tallinn: Aimwell. Lk 8-24. 
  5. Kramer, Samuel Noah (1956). History Begins at Sumer. Thirty-Nine Firsts in Recorded History.. Philadelphia: University of Pennsylvania Press. Lk 30-36. 
  6. The Montevideo Convention on Rights and Duties of States.