Rein Tooma

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Rein Tooma (kuni 1935. aastani Ludvig Roman Neudorf; 8. veebruar 1906 Vormsi10. september 1942) oli Eesti insener, lendur ja Saksamaa sõjaväelane (kapten), lennukite PON-1, PON-2, PTO-4 ja PN-3 üks konstruktoreid[1].

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

1925. aastal asus Neudorf õppima eksternina Tallinna Tehnikumis, töötades samal ajal Karl Lembergi raadioäris ärijuhina. Ta alustas peagi ka ise väikeste sarjadena ringhäälingu raadioaparaatide ehitamist ja müüki. Tema õppejõuks Tallinna Tehnikumis oli Johannes-Rudolf Taimsalu, viimase soovitusel valis Roman Neudorf lõpuprojektiks õppelennuki konstrueerimise. Hiljem Õhu- ja Gaasikaitse Liidu ehitatud lennuk ÕGL-2 sarnanes väga selles projektis kavandatud õppelennukiga, nii et ilmselt kasutati lennuki konstrueerimisel seda lõputöö projekti. Pärast Tallinna Tehnikumi lõpetamist 1932. aastal oli ta kohustuslikus sõjaväeteenistuses Sidepataljonis.

1933. aasta aprilli keskel alustas Neudorf Raab Flugzeugbau GmbH Tallinna Õhuasjanduse Ühingu tellimusel kahe õppelennuki ehitamist. Roman Neudorf sai seal tööd sama lennuki ehitamisel Tallinna ÕÜ järelevalvajana. Saadud kogemuse baasil otsustati ise asuda Eesti lennuklubide jaoks lennukeid ehitama. Selleks koostati Õhu- ja Gaasikaitse Liidu]] taotlus riigilt abiraha saamiseks ning sisustati Noblessneri laevatehases lennukiehitustöökoda. Roman Neudorf määrati selle töökoja juhatajaks. Töökoda alustas tegevust 1933. aasta detsembris ning kuni 1936. aastani ehitati seal kolm PON-1, kaks PON-2 ning üks Poola RWD-8 tüüpi lennuk. Roman Neudorf oli alates 1. juunist 1934 asunud tööle Lennubaasi aviotöökoja vaneminseneri kohusetäitjana ning teostas pärast seda vaid ÕGLi lennukite ehitamise üldjärelevalvet.

Töötades Lennubaasis jätkas ta koos Voldemar Postiga lennuki PN-3 konstrueerimist. 1935. aasta septembris alustati Lennubaasi aviotöökojas riigi tellimisul nelja PON-1a õppelennuki ehitamist, hiljem ehitati samas lõpuni ka PN-3 prototüüp.

1936. aastal lõpetas Rein Tooma Lennubaasiga töölepingu ning asus tööle Teedeministeeriumi Lennuasjanduse Inspektuuri vaneminsenerina. Ta oli 1935. aasta juunis alanud Tallinna Õhuasjanduse Ühingu mootorlennu kursusel teoreetiliste õppeainete lektoriks. Sama kursusel omandas ta ka ise lenduri kutsetunnistuse.

1939. aasta septembris-oktoobris oli Rein Tooma lähetatud Junkersi lennukitehastesse Dessaus vastu võtma kaht AS Ago tellimusel ehitatud Junkers Ju 52/3m reisilennukit.

Pärast 1940. aasta juunipööret Eestis, viisid uued võimuesindajad Rein Tooma ajutiselt üle Nõukogude Liidu Riikliku Plaanikomitee alluvusse. Koos Voldemar Posti ja Otto Orgiga koostati Moskva nõusolekul Tallinnasse lennukitehase rajamise projekt, mis aga sellisel kujul käiku ei läinud. 1941. aastal sai Rein Tooma insenerina tööd Tallinnas rajatavas Nõukogude Liidu lennukitehases (tehas nr 463). Nõukogude-Saksa sõja puhkedes evakueeriti tehas Venemaale NSV Liidu tagalasse, Rein Toomal õnnestus evakuatsioonist kõrvale hoides jääda Eestisse.

Saksa okupatsiooni ajal oli ta Eestis Majandus- ja Rahandusdirektooriumi transpordiosakonna juhataja. 1942. aastal asus ta inspektorina teenistusse eestlastega mehitatud lennuüksuses – Erilennusalk Buschmann. Tema põhikohustuseks oli tagada lennukite tehniline korrashoid, ta sooritas ka ise lennukitel proovilende. Ta hukkus lennuõnnetusel luurelennuki Stampe et Vertongen SV.5 (VEF-i tehastes Lätis litsentsi alusel ehitatud Belgia konstruktsioon) proovilennul. Samuti sai surma Toomaga kaasa lennanud motorist E. Ploomann.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Vercamer. "Põhjakotkad" Külim, Tallinn 2011
  • Arvo Vercamer ja Toivo Kitvel. "Põhjakotkad 2". Külim, Tallinn 2015

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]