Stampe et Vertongen SV.5

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Stampe et Vertongen SV.5 Tornado
Stampe et Vertongen SV.5 photo Le Pontential Aérien Mondial 1936.jpg
Läti eraldusmärkidega Stampe et Vertongen SV.5 foto raamatust "Le Pontential Aérien Mondial 1936"
Tüüp õppelennuk
Tootja Stampe et Vertongen
Riik Belgia
Tootmisaastad 1933
Toodanguarv 31
Meeskond 2
Pikkus 8,04 m
Tiivaulatus 10,52 m
Tiivapindala 26,7 m2
Tühimass 890 kg
Maksimaalne stardimass 1340 kg
Mootor 350 hj Armstrong Siddeley Cheetah IX
Tippkiirus 272 km/h
Lennulagi 7150 m

Stampe et Vertongen SV.5 oli Belgia militaartreeninglennuk, mis projekteeriti ja ehitati 1930. aastatel. Lennuk leidis kasutust Belgia ja Läti õhujõududes. Läti firma VEF hankis ka litsentsi lennukite tootmiseks Lätis, kuid nende poolt litsentsi alusel toodetud lennukite osas valitseb senini ebaselgus.

Arendus ja tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

SV.5 valmis Belgia õhujõudude poolt 1933. aastal esitatud tellimuse alusel kahekohalisele ja kahepinnalisele õppe-treeninglennukile, mis pidi olema võimeline sooritama vigurlendu. Jean Stampe soovitusel asus konstruktor George Ivanov uuendama firma varasemat RSV.22 õppelennukit. Kuid uue spetsifikatsiooni nõuete täitmiseks tuli selle konstruktsiooni niivõrd palju muuta, et lennukil olid vaid mõningane väline sarnasus oma eellasega. Konstruktsioonilt oli tegemist täiesti uue lennukiga.

Kui varasemad Stampe et Vertongeni firma lennukid olid olnud puitkonstruktsioonis, siis SV.5 kere oli õhukeseseinalistest metalltorudest keevitatud raamil, riidekattega. Ülemine ja alumine tiib olid veidi erineva ulatusega. Instruktor ja õpilane istusid üksteise taga, lahtistes kabiinides. Jõuallikaks oli Armstrong Siddeley Serval õhkjahutusega tähtmootor, millel oli Townendi kate. Lennukit võis varustada relvade ja seadmetega laskurite ning pommitamise väljaõppeks.

Prototüüp sooritas esmalennu 1933. aasta septembris ning sama aasta oktoobrist alates osales võrdluskatsetes viie konkurendi vastu: Avro 626, Breda Ba.25, Fairey Fox III, LACAB T-7 ja Renard R-34. Seitsmes katsetel osalema pidanud lennuk Caproni Ca.113 sattus lennuõnnetusse ning seetõttu kõrvaldati võistluselt. Katsetuste käigus selgus, et SV.5 oli kõigist konkurentidest lihtsaim hooldada, samuti oli tema soetusmaksumus madalaim, kuid suuresti poliitilistel põhjustel valiti võitjaks Avro 626.

Stampe et Vertongeni firma aitas välja Läti, kes otsis samuti omale sobivat treeninglennukit. Kui Läti lennuväe komisjon oli 1935. aastal lennuki sobilikuks tunnistanud, siis järgnesid läbirääkimised, mille järel Läti ostis 10 lennukit tasudes nende eest 5700 tonni nisuga. Lätile ehitatud lennukid erinesid konstruktsioonilt prototüübist. Mootoril oli NACA kate, muudeti stabilisaatori kuju ning telikut. Lennukile võis paigaldada nii Armstrong Siddeley Serval V kui Armstrong Siddeley Cheetah IX mootori. VEF ostis õiguse ehitada kuus lennukit Armstrong Siddeley Cheetah IX mootoritega. Üheksa Lätile tarnitud lennukit olid Serval V ja viimane juba Cheetah IX mootoriga.

Peale Läti tehingut otsustasid ka Belgia õhujõud osta omale kakskümmend SV.5 treeninglennukit. Need valmisid 1936. aasta oktoobrist kuni 1937. aasta keskpaigani ning leidsid kasutust kuni 1939. aastani.


Arendused[muuda | muuda lähteteksti]

George Ivanov lõi SV.5 baasil terve rea uusi lennukeid, mis aga saritootmisse ei jõudnud.

SV.6
260 kW (350 hj) Armstrong Siddeley Cheetah IX mootoriga versioon
SV.7
378 kW (507 hj) Pratt & Whitney Wasp Junior mootoriga versioon
SV.8
180 kW (240 hj) Armstrong Siddeley Lynx IV mootoriga versioon
SV.9
metallist muutuvsammuga propeller, ülemine tiib nihutatud 2 cm tahapoole

Kõigist neist projektidest valmis vaid üks SV.9, mis väidetavalt müüdi Lätti. VEF ostis koos lennukiga ka tootmisõiguse. Hoolimata kuulujuttudest puuduvad andmed, et neid tegelikult Lätis oleks toodetud. Võimalik, et SV.9 oli firmasisene nimetus Lätile müüdud Armstrong Siddeley Cheetah mootoriga versioonile, või siis aetakse neid lihtsalt segamini.

Kasutus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Peale Sonderstaffel Buschmann tegevuse algust 1942. aasta veebruaris otsis Gerhard Buschmann endanimelisele lennuüksusel lennukeid juurde. Kuna tegemist ei olnud ametlikult Luftwaffe koosseisu kuulunud üksusega, siis sai ta arvestada peamiselt sakslaste poolt saadud trofeedega. Lätist leidis ta neli VEFis litsentsi alusel valmistatud SV.5 lennukit, mis tal õnnestus oma üksusele kaubelda. Teistel andmetel oli tegemist VEFis lõpetamata jäänud lennukitega, mis ehitati tema tellimisel lõpuni 1942. aastal

10. septembril 1942 Ülemiste lennuväljal tehtud proovilennul kukkusid ühel SV.5 lennukil alla ja hukkusid lennukikonstruktor Rein Tooma ja temaga kaasa lennanud motorist E. Ploomann. SV.5 lennukid tunnistati seejärel kasutuskõlbmatuiks ning rohkem neil ei lennatud.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hendrik Arro, "Eesti lendurid lahingute tules", (Tallinn 1995)


Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]