Lennubaas (1927–1940)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Lennubaas (ka Lennu Baas, 21. maist 1939 Lennuväe Baas) oli Tallinnas Lasnamäe lennuväljal paiknenud väeosa, mis tegutses aastatel 19271940 ja kuulus Eesti õhukaitse koosseisu.[1]

Lasnamäe lennuväli 1933. aastal

Lennubaasi alla kuulusid mitmesugused lennundusega seotud tehnika- ja kontrolljaoskonnad, samuti Lennubaasi lennusalk ja Aviotehas.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lennubaas loodi 1. aprillil 1927 Lennuväerügemendi ümberformeerimise käigus. Lennubaasi koosseisu koondati suurem osa rügemendi tehnilisest majapidamisest: tehnikajaoskond, töökojad, laod. Oma aastapäeva luges lennubaas 1. septembrist 1919 – tehnikajaoskonna moodustamise päevast lennuväe koosseisus.

Lennubaas sai iseseisvaks väeosaks 1. juulil 1930, Lennuväerügemendi likvideerimise järel selle koosseisu kuulunud väeosad iseseisvusid. 21. mail 1939 nimetati asutus ümber Lennuväe Baasiks[2]. Lõpetas tegevuse 28. detsembril 1940 seoses Eesti sõjaväe üldise likvideerimisega nõukogude võimu poolt.

Lennubaas kui väeosa[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastad algasid suurte ümberkorraldustega. 1. juulil 1930 alustati likvideerima lennuväerügementi ning 1. augustiks oli likvideerimine lõpule viidud. Lennuväerügemendile allunud lennukool ja lennubaas muudeti iseseisvateks väeosadeks. Kuigi lennubaas sai iseseisvaks väeosaks alles 1930. aastal, oli see eksisteerinud oma põhiliste ülesannete kohaselt juba lennukite saamisest saati. 1. juunil 1930. aastal väeosa formeerimist alustanud kolonelleitnant Johannes Vellerind määrati kuu hiljem ka lennubaasi ülemaks.

1.juulil 1930. aastal moodustatud lennubaas jagunes seitsmeks allüksuseks ning hoolitses lennukite remondi ja hoolduse eest kõigis väeosades. Lennubaasis konstrueeriti ja valmistati ka eralennukeid ning õpetati välja töölisi, mis aitas kaasa eralennunduse arengule Eestis.

Lennubaasi peamine ülesanne oli õhukaitse väeosade lennutehnilise varustuse remont, kontroll ja uuendamine ning Tallinnas asuvate õhukaitse väeosade majandamine.

Lennubaasi koosseisu kuulusid staap, aviotöökoda, tehnikajaoskond, majandusjaoskond, sanitaarjaoskond, komando ja algusaastatel lennusalk, mis 1934. aastal muudeti kontrolljaoskonnaks. Isikkoosseis jäi üldjuhul 200 inimese kanti. Selle suurus sõltus suuresti ka ajahetkel tehtavatest töödest, mistõttu oli 1940. aasta jaanuaris koosseisus ligi 100 inimest rohkem. Sõjaaegne koosseis võis olla üle kahesaja inimese võrra suurem, seda eelkõige aviomotoristide palkamise tõttu.[3]

Lennubaasi lennusalk[muuda | muuda lähteteksti]

Lennubaasi koosseisu kuulus 1930. - 1934. aastani lennusalk, mille lennukiteks olid 1932. aastal kaks Avro Aviani, üks sanitaarlennukiks ümber ehitatav LVG ja üks Vabadussõjas sõjasaagiks saadud DFW. Ülesannete hulka kuulus muuhhulgas ka talviste ühenduste pidamine saarte ja mandri vahel ning vajaduse korral Kihnu hülgeküttide abistamine. Lennubaasi lennusalk likvideeriti 1934. aastal kuna lennukeid oli õhukaitsel vähe ja raha vanade remontimiseks nappis ning kõigele lisaks ei kuulunud lennubaasi põhiülesannete hulka otsese lennuüksuse ülalpidamine. 1930ndate alguses leidis lennusalk rakendust nii Kihnu hülgeküttide otsingutel kui ka posti viimisel saartele. Õhukaitse suurtükiväe grupi palvel lennati seitsmel korral ka mitmesse merekindlusse. 1930. aasta 4.septembril peeti Eesti esimesed õhukaitse lennuvõistlused, eesmärgiga hinnata lendurite oskust orienteeruda ja kindlust lendamisel. 590-kilomeetrise lennu marsruut oli Lasnamäe - Rakvere - Jõhvi - Tartu - Nursi - Laatre - Tartu - Lasnamäe. Võistlusest võtsid osa kõigi viie lennuväeosa lennukid. [3]

Lennubaasi taristu[muuda | muuda lähteteksti]

Lennubaasi muutmine omaette väeosaks mõjus soodsalt. 1930. aastal ehitati raudbetoonangaar; maa-alune bensiinimahuti ning ohvitseride ja üleajateenijate kasiino. 1931. aastal renditi 2000 ruutmeetri suurune maa-ala, millele rajati lasketiir.

Lennubaasi juhtkond püüdis igati parandada sõjaväelaste ja nende perekondade toitlustamist. 1940. aasta suvel, vahetult enne Moskva korraldatud riigipööret, alustati Lasnamäel suure karjalauda ehitust[4]

Aviotöökoda[muuda | muuda lähteteksti]

Arvestades tolleaegsete lennukite töökindlust, siis hoolduslüli koosseisul tööpuudust ei olnud. Näitena võib tuua, et 1932-1933. aastatel oli töökojas remondis 10 lennukit ja 62 lennukimootorit.

Töökojas teostati nii igapäevaseid hooldustöid kui ka kapitaalremonti. Kapitaalremont tähendas seda, et lennumasinal vahetati välja ligi kolmandik metallosasid ning kõik puitdetailid. Kapitaalremondi peale kulus umbes 4000 töötundi.

Töökojas olid erinevad osakonnad: mootoritöökoda, lennukite-, mõõduabinõude-, tisleri- ja mehaanikatöötuba. Aastaks 1930 oli töökoda välja kasvanud juba peaaegu tehaseks. 1936. aastaks valmis seal esimesed PON-1a tüüpi treeninglennukid.

Lennukite kiire areng viis selleni, et suuremad kapitaalremonttööd ei tasunud lõpuks enam ära ning lõpuks kanti suuremat hooldust vajavad lennumasinad lihtsalt maha. Sellet tulenevalt suunatigi aviotöökoda rohkem uute prototüüplennukite väljatöötamisele.[4]

Ülemad[muuda | muuda lähteteksti]

Lennubaasi likvideerimine 1940. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Kohe pärast Nõukogude vägede nn täiendava kontingendi saabumist tuli õhukaitse ülemalt 18. juunil 1940. aastal suuline korraldus, et juba järgmiseks päevaks oleksid ülemad (sh kolonel Karl Haas) oma Lasnamäe kasarmute rajoonis asuvatest korteritest lahkunud. Juba 20. juunil anti Nõukogude vägedele üle korralikult väljaehitatud lennuväebaasi esimesed kümmekond hoonet, üle poole rajatistest loovutati 22. juuniks. Peagi paigutati hoonetesse polkovnik Raskasovi 38. lennubaasi sõjaväelased ja tehnika.

Eesti iseseisvus likvideeriti järk-järgult. Veel mõnda aega, isegi Nõukogude Liidu koosseisus, oli Eestil näiteks oma raha ja sõjavägi. Lasnamäelt ära viidud lennuväebaas paiknes 1940. aasta suvel Tallinnas Jaama tänaval, Irus ja Jägalas. Tingimused polnud aga varasematega vähimalgi määral võrreldavad.

Punaarmee eeskujul määrati Eesti sõjaväkke poliitjuhid ning moodustati väeosa komiteed. 30. juunil otsustati lennuväebaasi komitee koosolekul intensiivistada vene keele õppimist ning lennubaasi isikkooseisu kohustati asuma kontakti Irus asuva Nõukogude sõjaväeosa poliitjuhiga.

Likvideerimine kestis 1940. aasta 29. detsembrini ning selle korraldamiseks palgati 42 inimest. Suurem osa varustusest läks otse 22. territoriaalkorpusele, osa saadeti ka teistele NSVL-i väeosadele ja ka varustusvalitsusele.

Lennubaasis oli hulgaliselt mitmesugust varustust ja seetõttu palju arusaamatusi, kuhu täpsemalt ning mida anda tuleb, mistõttu venis lennubaasi likvideerimine plaanitust kauemaks. 22. oktoobriks oli suudetud üle anda lennubaasi varustusest 100% ulatuses relvastust, sanitaarvarustust, toiduvarustust, voorivarustust ja lennuväljade ehitustöid. Samuti anti üle enamik riidevarustusest, inventarist ja aviotehasest. Õnnestus üle anda ka pool ja alla selle sõidukeid, tehnikat kesklaost ja kontrolljaoskonna asjadest.

Likvideerimise käigus kandis 2. detsembril üks töödejuhatajatest ehituskorteriosakonna ülemale ette, et osa Lasnamäe lennujaama varast, mis allkirja vastu anti Nõukogude sõjaväelastele üle, on kaduma läinud. Hiljem tehti selliseid avaldusi juba tunduvalt vähem, sest kardeti, et seda võib laimamisena pöörata Nõukogude sõjaväe peale kaevanud isiku enda vastu. Et rahuldada okupantide järjest suuremaid ambitsioone, vallandati massiliselt Eesti riigile kõige lojaalsemaid isikuid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Robert Nerman Tallinna entsüklopeedia. I köide A-M. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 2004. Lk 283
  2. Frederik Gerdessen, Toivo Kitvel, Johannes Tilk. Aeg, mehed, lennukid. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2001, lk 192.
  3. 3,0 3,1 Mert Meiessaar (2021). Eesti Õhuvägi. Tallinn: Argo. Lk 90-97. 
  4. 4,0 4,1 Mert Meiesaar (2021). Eesti õhuvägi. Omas ja võõras mundris. Eesti: Argo. Lk 100-101.