Rannajalgpall

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Jalgpalli mängimine rannas

Rannajalgpall on pallimäng, mida mängitakse rannas või liivapinnasel.

Kuigi jalgpalli mängiti rannas juba varem, siis rannajalgpallile kui spordialale pandi alus 1992. aastal, kui loodi Rahvusvaheline Rannajalgpalli Assotsiatsioon. Sätestati esimesed ametlikud mängureeglid, mis suures osas kehtivad tänapäevalgi.[1]

Erinev pinnas, väljakusuurus ja mängijate arv muudavad rannajalgpalli tavalise jalgpalli mängustiilist palju erinevamaks – mängijad võivad värava lüüa igalt väljakupositsioonilt, mistõttu on mängus löödud väravate arv palju suurem.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mängija pealelöök 2006. aasta Chicago rannajalgpalliturniiril

Rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Brasiilia on tuntud jalgpalliriik, kus aastaid spordiala meisterlikult harrastatud ning inimesed hakkasid palli taguma ka rannaliivadel. Tavapärased liigutused kohandati liival mängimiseks. Petted, improviseerimine, suurepärane füüsiline vorm ja anne – omadused, mille poolest brasiillased jalgpalliväljakutel tuntud on, omavad suurt rolli ka rannajalgpallis.[3]

1992. aastal moodustati Rahvusvaheline Rannajalgpalli Assotsiatsioon, mis järgmise aastaga koostas rannajalgpalli ametlikud reeglid. 1993. aastal korraldati maailma esimene rahvusvaheline rannajalgpalliturniir Miami Beachis. Võistlusest võttis osa 4 riiki : USA, Brasiilia, Argentina ja Itaalia.[1][4]

Areng[muuda | muuda lähteteksti]

1995. aastal toimusid Rio de Janeiros, Copacabana rannas esimesed rannajalgpalli maailmameistrivõistlused, millest võttis osa 8 riiki ja võitjaks krooniti korraldajariik Brasiilia. Üle kogu maailma pakkus uus spordiala kõigile huvi, mistõttu 1996. aastal loodi Pro Beach Soccer Touri sari, et suurendada inimeste teadlikkust rannajalgpallist.

Esimese Pro Beach Soccer Touri raames peeti Euroopas, Aasias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas 60 kohtumist. Tuuri edukus oli üks põhjus, miks 1998. aastal loodi Euroopa Rannajalgpalli Liiga. Menu meelitas ligi mitte ainult pealtvaatajaid, aga ka sponsoreid. Euroopa Rannajalgpalli Liiga palkas rannajalgpalli edendamiseks promootoreid, kes hakkasid tegelema ajakavade ning showprogrammide väljatöötamisega, sponsorlepingute sõlmimisega ja turniiride organiseerimisega. Ettevõtmist saatis edu ning peatselt sõlmiti Maailma Rannajalgpalli Liiduga koostööleping. Rannajalgpall hakkas võtma ülemaailmset mastaapi.

1999. aastal olid rannajalgpalli organiseerimises tehtud suuri samme edasi – võistluste ja ürituste korraldus oli väga professionaalne. Maailma Rannajalgpalli Liidu peakontor loodi esmalt Monacosse, kust see koliti edasi Barcelonasse. Maailmameistrivõistlusi korraldati endiselt Lõuna-Ameerikas.

2000. aastal nimetati Maailma Rannajalgpalli Liit ümber Pro Beach Socceriks. Samal aastal alustati Ameerika liigaga, milles võistlesid meeskonnad nii Põhja- kui ka Lõuna-Ameerikast.

2001. aastal ühendati suurimad rannajalgpalli organisatsioonid – moodustati rannajalgpalli katusorganisatsioon Beach Soccer Worldwide (lühidalt BSWW). Organisatsioon, mis vahendab rahvusvahelisi rannajalgpalli võistlusi.[3][4]

Viimased aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvaheline jalgpalliorganisatsioon FIFA võttis 2005. aastal rannajalgpalli organiseerimise enda alla. Samast aastast alates on rannajalgpalli maailmameistrivõistlused ametlikult toimunud FIFA egiidi all. 2005. aasta maailmameistrivõistlused toimusid Brasiilias ja võitjaks tuli Prantsusmaa, Eric Cantona juhtimisel. 2006–2009 toimusid maailmameistrivõistlused iga-aastaselt ja Brasiilia oli kõigil kordadel võidukas, kuid mida enam riike hakkas osa võtma, seda tasavägisemaks võistlused muutusid. 2008. aastal toimus turniir esimest korda väljaspool Brasiiliat, nimelt Marseille's ja 2009. aastal jällegi uuel kontinendil Dubais. 2011. ja 2013. aastal krooniti võitjateks Venemaa rahvuskoondise mängijad. 2015. aastal võidutses Portugal ja märkimisväärne on Brasiilia mittejõudmine nelja parima sekka, mis juhtus esimest korda rannajalgpalli maailmameistrivõistluste ajaloos. [3][4]

Mängureeglid[muuda | muuda lähteteksti]

Rannajalgpalli väljak

Väljak[muuda | muuda lähteteksti]

Rannajalgpalli väljak on tavalise jalgpalli väljakust palju väiksem. Kõrgetasemelistel turniiridel puhastatakse liiv kivikestest, merekarpidest ja muust prügist, mis võib mängijat vigastada.

Väljak on ristkülikukujuline – 35–37 meetrit pikk ja 26–28 meetrit lai.

Karistusala tähistatakse kollaste lippudega, mis asuvad väljaku küljejoontel, ning see ulatub väravast 9 meetri kaugusele. Küljejoontel paiknevad punased lipud tähistavad väljaku keskjoont. Rannajalgpalli väravad on maapinnast latini 2,2 meetrit kõrged ja kahe posti vaheline laius on 5,5 meetrit.[2][5]

Mängijad[muuda | muuda lähteteksti]

Korraga võib ühe võistkonna eest väljakul viibida 5 mängijat (4 väljakumängijat + väravavaht). Kokku võib võistkond kasutada ühes mängus 10–12 mängijat. Mängus tehtav vahetuste arv pole piiratud. Rannajalgpalli mängitakse liival paljajalu, lubatud on kasutada vaid liigesekaitsmeid.[2][5][6]

Mängu kestvus[muuda | muuda lähteteksti]

Mänguaeg on 3×12 minutit. Arvestatakse puhast aega, st mänguseisakutel pannakse ka aeg seisma. Rannajalgpallis ei saa mäng lõppeda viigilise tulemusega. Kui normaalaja lõppedes on mänguseis viigis, mängitakse 3 minutit lisaaega. Lisaaja viigilise tulemusega lõppemise korral löövad võistkonnad võitja välja selgitamiseks penalteid. Mõlemast võistkonnast sooritab penaltilöögi kolm mängijat. Kui peale seda on seis endiselt viigis lüüakse penalteid esimese eksimuseni. [2][5][7]

Kohtunikud ja kord[muuda | muuda lähteteksti]

Rannajalgpalli mängu kohtunikebrigaad koosneb neljast. Kaks neist on väljakul, üks väljaku kõrval ja neljas kohtunik vastutab ajapidamise eest. Vea tagajärjel määratud karistuslöök tuleb sooritada mängija poolt, kelle vastu viga tehti. Nagu ka tava jalgpallis, antakse ka rannajalgpallis mängureeglite rikkumise eest kollaseid ja punaseid kaarte. Kuid saades rannajalgpallis kohtunikult kollase hoiatuskaardi, peab mängija lahkuma väljakult kaheks minutiks. Võistkond võib asendada selle mängija kellegi teisega. Kui mängija saab punase kaardi, peab ta mänguväljakult lahkuma ja mängu sekkuda enam ei või. Kuid võistkond võib kahe minuti järel asendada ärasaadetud mängija teise mängijaga.[5][6][7]

Turniirid[muuda | muuda lähteteksti]

Loetelu suurematest rannajalgpalliturniiridest:

Rahvusvahelised[muuda | muuda lähteteksti]

  • FIFA Beach Soccer World Cup
  • Intercontinental Cup
  • BSWW Mundialito
  • Mundialito de Clubes

Konföderatsioonide omad[muuda | muuda lähteteksti]

AFC (Aasia Jalgpallikonföderatsioon):

  • AFC Rannajalgpalli Meistrivõistlused

CAF (Aafrika Jalgpallikonföderatsioon):

  • CAF Rannajalgpalli Meistrivõistlused

CONCACAF (Põhja-Ameerika, Kesk-Ameerika ja Kariibi piirkonna jalgpalliliit):

  • CONCACAF Rannajalgpalli Meistrivõistlused

CONMEBOL (Lõuna-Ameerika jalgpalliliit):

  • CONMEBOL Rannajalgpalli Meistrivõistlused

OFC (Okeaania Jalgpallikonföderatsioon):

  • OFC Rannajalgpalli Meistrivõistlused

UEFA (Euroopa Jalgpalliliit):

  • Euroopa Rannajalgpalli Karikavõistlused
  • Euroopa Rannajalgpalli Liiga
  • UEFA Rannajalgpalli Meistrivõistlused
  • BSWW Euroopa Rannajalgpalli Klubide Meistrivõistlused

Rannajalgpall Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

2002. aastal asutati Tallinnas Eesti Rannajalgpalli Liit, mille eesmärk oli populariseerida rannajalgpalli Eestis ning ühendada rannajalgapalli harrastavad sportlased. Eesti Rannajalgpalli Liidu asutajaliikmeteks olid Kari-Andri Kask[8], Albert Kerstna ja Mart Relve. Rannajalgpalli Liit hoiab suhteid teiste riikide alaliitudega ning aitab Eesti mängijatel, treeneritel ja kohtunikel end rannajalgpallialaselt koolitada.

Samal aastal toimusid mõned rannajalgpalliturniirid, kuid alates 2003. aastast on toimunud rannajalgpalli etapid üle Eesti (Võsul, Haapsalus, Pirital, Pärnus, Viljandis, Kuressaares, Viimsis ja Narva-Jõesuus).

Eesti meistritiitlit antakse välja 2004. aastast. Esimene võitja oli Pärnu Õlu, 2005. ja 2006. aastal triumfeeris meeskond Citroën.[4] 2007 aasta Eesti meistriks krooniti meeskond Betoon, 2008 - 2011 aastal võitis neli tiitlit järjest.

Ametlik Eesti rannajalgpalliliiga[muuda | muuda lähteteksti]

2007. aastal alustas Eesti rannajalgpalliliiga, mis sai toimuma Eesti Rannajalgpalli Liidu ja Eesti Jalgpalli Liidu koostöös. Moodustati kaks liigat – A-liiga ehk Meistriliiga ja B-liiga ehk Harrastusliiga. Esimesel aastal tuli Eesti meistriks Betoon, esiliiga võitis Beregy United.

2008. aastal võttis Meistriliigas omavahel mõõtu 12 võistkonda ja Esiliigas 48 võistkonda. Meistritiitli võitis Unibet/Nõmme Kalju, esliiga meistriks krooniti Saku Sporting. Rannajalgpalliliiga mäng kanti üle televisiooni otseeetris.

2009. aastal osales Meistriliigas 9 meeskonda, kes kohtusid omavahel kaks korda ja Unibet/Nõmme Kalju suutis tiitlit kaitsta. Esiliiga võitis Augur.

2010. aastal võttis osa 10 meeskonda, kelle seast meistriks krooniti taaskord Unibet/Nõmme Kalju. Esiliiga võitis FC Maardu.

2011. aastal osales 8 meeskonda ja Eesti meistriks tuli neljandat aastat järjest Unibet/Nõmme Kalju, Esiliigas võidutses Augur SK.

2012. ja 2013. aastal krooniti Meistriliiga võitjateks SK Augur Enemat ning 2014. ja 2015. aastal BSC Peugeot. 2016. aastal tuli meistriks FC ValiceCar, 2017. aastal Nõmme BSC /Olybet ja 2018.aastal SK Augur/Enemat,

2012. ja 2013. aastal tuli Esiliiga võitjaks SK Augur Enemat, 2014. aastal Diadora /Taar Group, 2015. aastal SK Augur /Järvaveod ja 2016. aastal Nõmme BSC Olybet B.[4][9]

Eesti karikavõistlused[muuda | muuda lähteteksti]

2007. aastal toimusid esimesed rannajalgpalli Karikavõistlused ja esimest korda mängiti rannajalgpalli sisetingimustes. Saku Suurhallis krooniti võitjaks Soho.

Järgmiste aastate võitjad :

  • 2008 – Unibet/Nõmme Kalju
  • 2009 – SC Real/Triobet
  • 2010 – Betoon
  • 2011 – SC Real/Triobet
  • 2012 – Nõmme BSC Triobet
  • 2013 – SK Augur Enemat
  • 2014 – SK Augur Enemat
  • 2015 – FC ValiceCar
  • 2016 – SK Augur Enemat[4]2017 – BSC Thunder/Häcker 2018 – Nõmme BSC /OlyBet

Balti karikavõistlused[muuda | muuda lähteteksti]

2007. aastal toimus Eesti Rannajalgpalli Liidu juhtimisel ning koostöös Läti ja Leedu Jalgpalliliitudega esimesed Balti karikavõistlused, mis peeti Jurmala rannas, Lätis. Igast riigist osales kaks parimat klubi. Eesti meeskonnad Betoon ja Energy FM/JK Kalju jäid jagama 5.-6. kohta, võitis Leedu klubi FC Product Security. 2009. aastal Palanga rannas, Leedus saavutas Unibet/Nõmme Kalju teise koha.

Eesti rahvuskoondis[muuda | muuda lähteteksti]

2007. aastal moodustati Eesti rannajalgpalli rahvuskoondis, kuhu koondusid Eesti rannajalgpalliliiga parimad mängijad. Esimene ametlik kohtumine peeti samal aastal, kui võeti osa FIFA MM-valikturniiril, Marseille linnas Prantsusmaal. Sellest aastast saati on Eesti koondis pidanud 64 ametlikku kohtumist. 2015. aastal avas Eesti rahvuskoondis võiduarve Euro Beach Soccer League superfinaalis, jõudes B-divisjoni finaali.[10]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]