Metallid

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Metall)
Jump to navigation Jump to search

Metallideks nimetatakse keemilisi elemente, millel on vabu elektrone ja mis tahkes olekus moodustavad niinimetatud metallilise võre, mis annab neile iseloomuliku metallilise läike, hea elektrijuhtivuse ja soojusjuhtivuse ning enamasti on need ka hästi sepistatavad.

Poolmetallide ja mittemetallide kõrval on metallid üks kolmest suurest elementide rühmast, mis erinevad ionisatsiooni ja keemilise sidemega seotud omaduste poolest.

Perioodilisussüsteemis lahutab metalle mittemetallidest diagonaal, mis kulgeb boorist (B) polooniumini (Po). Joone peale jäävad elemendid on poolmetallid ehk metalloidid; üles paremale jäävad mittemetallid.

Praktikas kasutatavatest metallidest on parimad elektri- ja soojusjuhid hõbe ja vask, küllaltki head on ka kuld ja alumiinium. Suurema elektritakistusega metallid soojenevad elektrivoolu toimel. Üks tuntumaid kõrgema elektritakistusega sulameid on nikroom (nikli ja kroomi sulam).

Suhteliselt vabalt liikuvad elektronid annavad metallidele võime juhtida hästi nii elektrit kui ka soojust.

Metalliline side[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Metalliline side.

Metalliline side on keemilise sideme tüüp, mis moodustub negatiivsete vabade elektronide ja positiivsete metallioonide vastastikuse tõmbumise tulemusena metallis. Vabad elektronid põhjustavad metallide elektri- ja soojusjuhtivust ning plastilisust.

Metallide pingerida[muuda | muuda lähteteksti]

Metallide pingerida on metallide (ka vesiniku) järjestus keemilise aktiivsuse (redutseerimisvõime) järgi vesilahustes kulgevates reaktsioonides.

Metallilised omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Keemilise elemendi võime loovutada oma väliskihi elektrone, st käituda redutseerijana.

Tüüpiline ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Tahked metallid on kristalsed ained. Metalli kristallvõres ehk metallivõres paiknevad aatomid üksteisele võimalikult lähedal, nii et nende väliskihi elektronorbitaalid osaliselt kattuvad. Metalli aatomites on väliskihi elektronid suhteliselt nõrgalt seotud. Seetõttu saavad elektronid kergesti liikuda ühe aatomi orbitaalilt teise aatomi orbitaalile (st ühe aatomi juurest teise aatomi juurde) ja nii üle kogu metallikristalli. Väliskihi elektronid muutuvad seega kõigile aatomitele ühiseks, sidudes omavahel kõiki aatomeid metallikristallis. Ühiste väliskihi elektronide abil moodustunud keemilist sidet metallides nimetatakse metalliseks sidemeks.

Füüsikalised omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik metallide iseloomulikke füüsikalisi omadusi on tingitud metallilisest sidemest.

Metallidel kui lihtainetel on teatud iseloomulikud füüsikalised omadused: nad on tavaliselt läikivad, suure tihedusega, venitatavad ja sepistatavad, tavaliselt kõrge sulamistemperatuuriga, tavaliselt kõvad, juhivad hästi elektrit ja soojust. Need omadused tulenevad põhiliselt sellest, et metalliaatomi väliskihi elektronid (valentselektronid) ei ole aatomiga tugevalt seotud, mis on tingitud nende madalast ionisatsioonienergiast.

Keemilised omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik metalle on keemiliselt aktiivsed. Eriti leelismetallid ja leelismuldmetallid, mis kuuluvad perioodilisustabeli kahte vasakpoolsesse rühma. Keemilise inertsuse tõttu on omamoodi erandiks väärismetallid. Metallide keemilist aktiivsust väljendab nn pingerida, ning enamik metalle tõrjub lahjendatud hapetest vesinikku välja.

Metallid looduses[muuda | muuda lähteteksti]

Väheseid metalle (eelkõige väärismetalle) leidub looduses ehedana, st lihtainena. Enamik esineb looduses ühenditena (mineraalidena) mitmesugustes maakides. Maagid koosnevad tavaliselt mitmest ainest ja sisaldavad peale vajaliku metalliühendi veel teisi kõrvalaineid.

Metallilise elemendi esinemine looduses sõltub tema omadustest. Pikaajalistes looduslikes protsessides on elemendid moodustanud väga püsivaid ühendeid.

Kõige aktiivsemad metallid esinevad looduses peamiselt mitmesuguste sooladena. Leelismetallid esinevad sageli kloriididena, leelismuldmetallid ja magneesium aga karbonaatide või sulfaatidena, sest need on vähem lahustuvad kui kloriidid. Vähem aktiivsetele metallidele on iseloomulikud oksiidsed mineraalid. Looduses kõige levinumad metallilised elemendid, alumiinium ja raud, moodustavad oksiidseid mineraale. Rauda leidub looduses nii raud(III)oksiidina kui ka raud(II)oksiidi- ja raud(III)-segaoksiidina. Osa metallilisi elemente esineb looduses sulfiididena, näiteks PbS (pliiläik) ja ZnS (tsinkläik)

Metallide tähtsamaid mineraale[muuda | muuda lähteteksti]