Triitium

Allikas: Vikipeedia

Triitium (kr tritos 'kolmas') ehk üliraske vesinik (keemiline sümbol T või 3H) on vesiniku isotoop, mille tuumas on lisaks ühele prootonile kaks neutronit.

Triitiumi aatommass on 3,01686[1].

Triitium on radioaktiivne poolestusajaga 12,32 aastat. Radioaktiivsel lagunemisel emiteerib triitium nõrka beetakiirgust.

Ühendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Triitiumi reageerimisel hapnikuga moodustub vesi T2O (üliraske vesi).

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduses esineb triitiumi väga väikestes kogustes[1]. Ta tekib enamasti atmosfääri ülakihtides kosmilise kiirguse mõju tõttu atmosfääris leiduvatele gaasidele.

Levinuim triitiumi tekke mehhanism toimib, kui lämmastiku molekulid on avatud kosmilisele neutronivoole. Saades juurde ühe neutroni, laguneb lämmastiku tuum süsiniku ja triitiumi tuumaks. Triitiumi lühike poolestusaeg (12,32 aastat) ei võimalda looduslike varude kogunemist.

Triitiumi tootmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna looduses leidub triitiumit väga vähe siis toodetakse teda rakenduslikuks otstarbeks tuumareaktsioonide abil[1]. Triitiumit kasutatakse muu hulgas reageeriva ainena vesinikupommis, radioaktiivse indikaatorina bioloogias ja keemias[1].

Ohtlikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Triitium on ohtlik oma radioaktiivsuse tõttu. Väikese energia (maksimaalselt 18 keV) tõttu ei läbi 3H beetakiirgus nahka, aga omastatuna on triitium ohtlik.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 EE 9. köide, 1996.