Spontaanne lõhustumine

Allikas: Vikipeedia

Spontaanne lõhustumine on üks radioaktiivse lagunemise vorm, mis on iseloomulik väga rasketele isotoopidele ja mille puhul laguneb aatomituum kaheks enam-vähem võrdseks tükiks. Erinevalt tuumalõhustumisest toimub spontaanne lõhustumine ilma välise mõjuta (neutroni neelamiseta lõhustuva tuuma poolt).

Sarnaselt tuumalõhustumisele, vabaneb spontaanse lõhustumise käigus vabu neutroneid, mis võivad omakorda algatada tuumalõhustumise ahelreaktsioonina. Kui tuumkütuse mass ületab kriitilise massi, siis võib üks spontaanne lõhustumine algatada ahelreaktsiooni, mis kasvab eksponentsiaalselt ning tekitab tuumaplahvatuse.

Spontaanselt lõhustuvad elemendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoreetiliselt on spontaanne lõhustumine võimalik aatomituumadel, mille aatommass ületab 100 u (ruteenium). Praktikas on spontaanne lõhustumine energeetiliselt võimalik siiski elementide puhul, mille aatommass ületab 230 u (toorium).

Isotoope, mille spontaanse lõhustumise tõenäosus on suur, kasutatakse tihti neutronkiirguse allikana. Näiteks kalifornium-252 (poolestusajaga 2,645 aastat ja spontaanse lõhustumise haru tõenäosusega kõigist lagunemisteedest 3.09%) on selleks sobivaim materjal.

Nukliid Poolestusaeg lõhustusmise tõenäosus
lagunemise kohta (%)
Neutroneid
lõhustumise kohta
Neutroneid grammi
kohta sekundis
Uraan-235 7,04x108 aastat 7,0x10-9 % 1,86 1,0x10-5
Uraan-238 4,47x109 aastat 5,4x10-5 % 2,07 0,0136
Plutoonium-239 2,41x104 aastat 4,4x10-10 % 2,16 2,2x10-2
Plutonium-240 6569 aastat 5,0x10-6 % 2,21 920
Kalifornium-252 2,638 aastat 3,09 % 3,73 2,3x1012

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]