Pärn (perekond)

Pärn
	; Harilik pärn Tilia cordata
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta;
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida;
Selts	Kassinaerilaadsed Malvales;
Sugukond	Pärnalised Tiliaceae;
Perekond	Pärn Tilia; Linnaeus 1753

Pärn (Tilia) on kassinaerilaadsete seltsi pärnaliste sugukonda kuuluv lehtpuude perekond.

Süstemaatika

Teaduslikult kirjeldas pärna esimesena Linnaeus aastal 1753.

Perekonda kuulub 25–50 heitlehist puuliiki Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvöötmest ja lähistroopikast, mõni liik ka troopikast. Täpne liikide arv pole selge, sest liike on raske eristada. Pärnaliigid ristuvad kergesti omavahel, andes segatunnustega hübriide. Liikide eristamist raskendab ka liigitunnuste muutlikkus.

Eestis kasvab pärismaisena üksnes harilik pärn (Tilia cordata), aga meil kasvatatakse veel kümmekonda võõrliiki, neist kõige sagedamini linnahaljastuses kasutatavat suurelehist pärna.

Kirjeldus

Pärnad kasvavad tavaliselt 20–40 m kõrgeks.

Kõigil pärnadel on ümarad või laimunajad ning tavaliselt südaja või viltuse aluse ning teravneva tipu ja saagja või hambulise servaga lihtlehed. Lehe läbimõõt on tavaliselt 6–20 cm. Suur osa lehtedest on ebasümmeetrilised.

Kännastesse koondunud kollakasrohelised või valkjad õied lõhnavad tugevasti ja on meerikkad, mis teeb pärnast väärtusliku ravimtaime. Õisikuvarre külge kinnitub kahvaturoheline, piklik, keeljas, tiiba meenutav leheke – kandeleht. Selle järgi ongi vanakreeka keele kaudu (kreeka keeles ptilon, mis tähendab sulge või tiiba) tuletatud pärna teaduslik perekonnanimetus Tilia.

Vili on pärnadel tavaliselt üheseemneline karvane (mõnikord ka paljas) pikiribiline pähklike. Viljad valmivad oktoobris ja varisevad talve jooksul. Seeme on idanemisvõimeline kaks aastat.^[1]

Pärna puidu tihedus on 530 kg/m³.^[2] Pärnametsa nimetatakse pärnikuks.

Pärnal on erakordselt palju kromosoome. Tema diploidne kromosoomiarv on 82.^[3]

Pärn on väga pika elueaga puu. On leitud enam kui tuhande aasta vanuseid pärnasid ja mõnda tänapäevalgi kasvavat puud on ürikutes mainitud juba seitse või kaheksa sajandit tagasi. Saksamaa vanim puu on 1200 aasta vanune suurelehine pärn. Ka Tallinna vanim puu on pärn, nimelt läänepärn, millele on nimeks pandud Kelchi pärn.^[4] Ta on 18 m kõrge ja tüve ümbermõõduga 1,3 m kõrguselt 4,62 m.^[4]

Ökoloogia

Mullastiku suhtes on pärnad nõudlikud.

Pärna eritatav taimemahl meelitab ligi mitut liiki lehetäisid. Neid omakorda kasvatavad ja lüpsavad sipelgad. See põhjustab pärnal sageli ülemäärast mahlajooksu, mida putukad ei suuda ära tarvitada. Pärna alla pargitud auto katus võib kiiresti kattuda siirupikilega, mida ülalt järjest juurde tilgub. Tundub, et lehetäid ja nende karjatamine sipelgate poolt ei põhjusta pärnale kahju.

Kasutamine

Pärnad on head meetaimed. Pärnaõiemett peetakse eriti heaks meeks. Keskmiselt pärnalt saab aastas 16–30 kg mett, aga 1 ha pärnametsalt üle tonni^[viide?]. Igast pärnaõiest saab 25 ml mett^[viide?]. Meesaak oleneb liigist: mõnelt liigilt ei saa peaaegu üldse mett. Eriti rohkelt eritab pärn õienektarit hommikuti ja õhtu eel ning just siis külastavad mesilased pärnaõisi kõige rohkem.

Eestis ei ole pärnal majanduslikku tähtsust, sest looduslikult kasvab teda meil väga vähe. Ta on peamiselt tähtis ilupuuna ja Tallinna kesklinnas on umbes 30% kõigist puudest pärnad.^[4]

Liike

Tilia americana – ameerika pärn
Tilia amurensis – amuuri pärn
Tilia caroliniana – karoliina pärn
Tilia chinensis – hiina pärn
Tilia cordata – harilik pärn (lõhmus, niinepuu)
Tilia dasystyla – kaukaasia pärn
Tilia × euchlora – läiklehine pärn
Tilia europaea – läänepärn (hollandi pärn)
Tilia henryana – Henry pärn
Tilia heterophylla – erilehine pärn
Tilia japonica – jaapani pärn
Tilia mandshurica – mandžuuria pärn
Tilia maximowicziana – Maximowiczi pärn
Tilia mofungensis – mofungi pärn
Tilia × moltkei – Moltke pärn
Tilia mongolica – mongoolia pärn
Tilia neglecta – tähtkarvane pärn (unustatud pärn)
Tilia oliveri – Oliveri pärn
Tilia petiolaris – valge pärn
Tilia platyphyllos – suurelehine pärn
Tilia sibirica – siberi pärn
Tilia tomentosa – hõbepärn
Tilia tuan – sitšhuani pärn

Fossiilsed liigid

Kõige iidsem pärnaliik Tilia johnsoni kasvas tänapäeva Loode-USA ja Edela-Kanada maa-alal 49 miljonit aastat tagasi varaeotseenis. Leitud on selle lehti, mis on äratuntavalt tänapäevased, ja õietolmu. See on ka ainus teadaolev väljasurnud pärnaliik.

Pärna fossiile on leitud tertsiaari ladestustest Kanadast Grinnelli maalt, mis asub Ellesmere'i maa keskel, 82° põhjalaiuselt, samuti Teravmägedelt.

Mütoloogia ja sümboolika

Vanakreeka mütoloogias muutusid Philemon ja Baukis pärast jumalate kostitamist tammeks ja pärnaks, mis lähestikku kasvasid.

Pärn on Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia ja Horvaatia rahvuspuu.

Horvaatia rahaühik kuna jaguneb 100 lipaks ja kui 1990 valiti Sloveenia rahale nime, pakuti selleks lipa (pärnaleht), kuigi pärast valiti raha nimetuseks tolar. Tšehhi 20-hellerilisel mündil, mis käibis 1993–2003, oli kujutatud pärnaleht. Tšehhoslovakkia paljudel müntidel oli kujutatud pärnaoks, aga 1-kroonisel mündil oli paljasjalgne labidaga naine, kes istutab pärna.

Pärna järgi on nime saanud Leipzig, mille nimi sorbi keeles oli Lipsk.

Pärn kuunimetustes

Pärnakuu on tähendanud eesti keele murretes juunit^[5] ja seda kuunimetust kasutavad praegu maausulised.^[6]

Pärn on andnud nimetuse kuule ka mõnes slaavi keeltes: juuli on poola keeles lipiec, leedu keeles liepa, valgevene keeles ліпень ja ukraina keeles липень ning juuni on horvaadi keeles lipanj.

Pärnad Eesti pühapuude hulgas

Fred Pussi kogutud andmetel moodustavad pärnad Eesti pühadest puudest 12 protsenti, pühapuude hulgas on pärnadest rohkem ainult tammesid (24 protsenti valimist) ja mände (15 protsenti valimist).^[7]

Tuntumate Eesti pühade pärnade hulka kuuluvad Ilumäe hiiepärn Virumaal,^[8] Mäesuitsu ohvripärn Tartumaal Võnnu kihelkonnas^[9] ja Sipa pärn,^[10] samuti on pühaks peetud pärn Kastna hiiemäel.^[11]

Vaata ka

Viited

↑ "A ja O". Tallinn, "Valgus" 1987, lk. 151
↑ "A ja O", lk. 150
↑ "A ja O", lk. 156
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 Heino Kees. "Eesti rekordid: Eesti rekordite raamat 5". Tartu Ülikooli Kirjastus 2004, lk. 25
↑ Mall Hiiemäe. Pühad ja argised ajad rahvakalendris. Tallinn, Varrak 2010, lk 99.
↑ Ahto Kaasik. Aastasõõr. Loodusesõber, nr 3, 2010.
↑ Fred Puss. Puudega seotud pärimused ja traditsioonid Eesti rahvakultuuris. Proseminaritöö. Juhendaja H. Pärdi. Tartu: TÜ ajaloo-osakonna etnoloogia õppetool, 1995. – 23 lk. – Käsikiri Eesti Kirjandusmuuseumis.
↑ Marju Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika. Tallinn: Varrak, lk 100–110.
↑ Marju Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika. Tallinn: Varrak, lk 142.
↑ Marju Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika. Tallinn: Varrak, lk 186–187.
↑ Marju Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika. Tallinn: Varrak, lk 38–39.

Välislingid

Pärn – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

[7oHdG-1] "A ja O". Tallinn, "Valgus" 1987, lk. 151

[Yn80X-2] "A ja O", lk. 150

[Enrpj-3] "A ja O", lk. 156

[Kees-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 Heino Kees. "Eesti rekordid: Eesti rekordite raamat 5". Tartu Ülikooli Kirjastus 2004, lk. 25

[BDZPv-5] Mall Hiiemäe. Pühad ja argised ajad rahvakalendris. Tallinn, Varrak 2010, lk 99.

[UjbsD-6] Ahto Kaasik. Aastasõõr. Loodusesõber, nr 3, 2010.

[hypZu-7] Fred Puss. Puudega seotud pärimused ja traditsioonid Eesti rahvakultuuris. Proseminaritöö. Juhendaja H. Pärdi. Tartu: TÜ ajaloo-osakonna etnoloogia õppetool, 1995. – 23 lk. – Käsikiri Eesti Kirjandusmuuseumis.

[3wpKJ-8] Marju Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika. Tallinn: Varrak, lk 100–110.

[J2Hup-9] Marju Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika. Tallinn: Varrak, lk 142.

[ahd4N-10] Marju Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika. Tallinn: Varrak, lk 186–187.

[NfdGH-11] Marju Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika. Tallinn: Varrak, lk 38–39.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]