Punane siilkübar

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Purpur-siilkübar
Echinacea purpurea, Jardín Botánico, Múnich, Alemania, 2013-09-08, DD 01.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Perekond Siilkübar Echinacea
Liik Purpur-siilkübar
Binaarne nimetus
Echinacea purpurea
L. & Moench
Sünonüümid
  • Brauneria purpurea (L.) Britton
  • Echinacea intermedia Lindl. ex Paxton
  • Echinacea speciosa (Wender.) Paxton
  • Helichroa purpurea (L.) Raf.
  • Rudbeckia purpurea L.
Purpur-siilkübar peenral

Punane siilkübar (ehk purpur-siilkübar, ehk punane päevakübar, Echinacea purpurea) on 60 kuni 90 cm kõrgune korvõieliste sugukonda siilkübara perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Kasutatakse ravim- ja ilutaimena. Looduslik kasvukoht asub Põhja-Ameerikas, kuid kasvatatakse koduaedades üle maailma.

Purpur-siilkübar on immuunsüsteemi tugevdava ning põletikuvastase toimega. Omab mikroobide -ja viirusevastast mõju. Aitab suurendada vastupanuvõimet külmetus- ja nakkushaigustele, kuna leevendab haiguse kulgu ning kiirendab tervenemist. Toimib ka valuvaigistina. Tarvitatakse peamiselt tinktuurina.

Õitseb juuli keskpaigast septembrini.[1]

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Purpur-siilkübara teaduslik ladinakeelne nimetus Echinacea tuleb kreekakeelsest sõnast echinos, mis tähendab siili või merisiilikut. Ladinakeelne nimetus Echinacea viitabki taime siilitaolisele õisikusüdamikule. Nimetus purpurea osutab keelõite purpurpunasele värvusele.[2]

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Purpur-siilkübara kõrgus on 60–100 cm. Kõrgused võivad sortidel erineda.[3]

Leht[muuda | muuda lähteteksti]

Lehed on vastamisi või vahelduvalt asetsevad, piklikud, karedad ning tumerohelist värvi. Kuju süstjast kuni munajani. Leheservad hambulised või teravsaagjad, leherood on selgelt eristatavad.[1][3]

Vars[muuda | muuda lähteteksti]

Varred on tugevad, püstised ja väheharunenud.[3]

Õied[muuda | muuda lähteteksti]

Taime korvõisikud on suured, asuvad raagudel varte tippudes, nende läbimõõt on 10–16 cm. Õisi on kahesuguseid. Putkõite värvus vaheldub oranžikaspruunist mustjaspunaseni ning need asetsevad õisiku keskel. Äärmised õied on keelekujulised, allarippuvad või püstised ning nende värvus on varieeruv – roosad, lillakad või purpurpunased. Teatud sortidel esinevad valged keelõied. Purpur-siilkübar on hermafrodiit ehk kahesuguline taim.[3][4]

Vili[muuda | muuda lähteteksti]

Viljaks kiilukujuline 4–5 mm suurune neljakandiline seemnis, mille alumine pool on ümar.[4][5]

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Paljunevad seemnetega. Paljundatakse ka puhma jagamisel. Levivad risoomide abil.[5]

Levila ja kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Looduslik leviala on Põhja-Ameerika lõuna- ja idaosas preeriates ja valgusküllastes metsatukkades, kust ta pärineb. Kasvatatakse teda Euroopas, sealhulgas Eestis koduaedades, parkides ilutaimena. Euroopasse jõudis 1699. aastal, kuid tarvitust leidis alates 1900. aastast. Eestisse toodi Saksamaalt.[5] Kasvupinna suhtes on pigem vähenõudlik. Kasvab pea igasuguses aiamullas, kuid kõige rohkem eelistab parasniisket huumusrikast mulda, mis sisaldab keskmiselt toitaineid . Õitseb paremini päikesepaistelistes kohtades. Taimed ei talu kuivust ega ka liigniiskust.[1][4]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Droogid sisaldavad palju erinevaid keemilisi aineid: kohvhappe derivaate ehinakosiid ja tsünariin, polüsahhariide, amiide, orgaanilisi happeid, glükosiide, polüiine, eeterlikke õlisid, ensüüme, mineraalaineid jm.[3]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Purpur-siilkübar on ajalooliselt tähtis ravimtaim. Indiaani hõimud tarvitasid teda maohammustuste, haavade, haavandite raviks ning immuunsüsteemi tugevdamiseks. Indiaani hõimude šamaanid pidasid purpur-siilkübarat pühaks – enne olulisi talitlusi pesid nad taime mahlaga oma käsi.[6][7]

Droog ja kasutusviis[muuda | muuda lähteteksti]

Droogina kasutatakse juurt ja ürti, harvem õisikuid nii värskelt kui ka kuivatatult. Värske taim sisaldab rohkem toimeaineid kui kuivatatud.[7] Ürte kogutakse juulis ja augustis õitsemise ajal ning juuri septembris. Juured puhastatakse ning pestakse. Kuivatamine toimub 40–50 °C temperatuuri juures. Tarvitatakse peamiselt alkoholtinktuurina, harvem vesitõmmisena, aga ka kapslite, tablettide, mahlana.[8][9][10]

Purpur-siilkübara kuivatatud juur

Alkoholtinktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Tarvitatakse põhiliselt alkoholtinktuuri immuunsüsteemi tugevdamiseks, mis valmistatakse värsketest taimeosadest 40% alkoholiga kaalulises vahekorras 1:10 (juured) või 1:20 (ürt). Tõmmis tuleks jätta 10 päevaks seisma suletud anumasse pimedasse ning seda vahetevahel loksutada. Seejärel kurnata. Juurte tõmmist manustada suukaudselt 1/2 tl, ürdi tõmmist 1 tl kolm korda päevas veega lahjendatult 14 päeva jooksul, kuid kindlasti mitte üle kahe nädala.[6]

Näidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Droogil on immuunsüsteemi tugevdav ning põletikuvastane toime. Immuunsüsteemi tugevdajana tõstab valgete vereliblede arvu ning aktiivsust. Kasutatakse nakkus- ja külmetushaiguste vastu, leevendades ja kiirendades haiguse kulgu ja soodustades paranemist. Omab bakteri-, seene-, viirusevastast toimet ning sellega seoses kasutatakse gripiviiruse raviks. Tervendab nahapõletikku, haavu, ekseemi, aknet, veenilaiendeid. Tarvitatakse külmetushaiguste, hingamisteede, allergiate, kuseteede krooniliste nakkuste, herpesviiruse vastu. Purpur-siilkübar on leidnud kasutust veel valuvaigistina peavalu, kurguvalu ja hambavalu korral ning podagra leevendamiseks. Mahla ja tõmmiseid võib määrida nahale putukahammustuse korral vaevuste alandamiseks.[3][10][11] Aitab ennetada nakkushaigustesse haigestumist enne nakkuste leviku perioodi. Võib tarvitada vere puhastajana.[3][6][12]

Vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Vastunäidustused on tuberkuloos, leukoos, kollagenoos, AIDS, HIV-nakkus, autoimmuunhaigused, reumareumaatilised sidekoehaigused ning rasedus.[12] Võib esineda ülitundlikkust, kuid see on siiski erandlik. Suurtes annustes ja pikaajalisel tarvitamisel võib esile kutsuda nahalöövet, sügelust, turset, hingamishäireid, peapööritust, vererõhu alanemist ja kehatemperatuuri tõusu. Liiga kauakestev kasutamine (järjest üle 14 päeva) kahjustab immuunsüsteemi, kurnates seda.[6] Ei ole soovitav tarvitada teda samaaegselt teatud ravimitega, näiteks kortikosteroidid ja immuunsupressandid.[3][10]

Muud kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Taime koostises olev ehhinatsiin avaldab toimet putukamürgina, eriti tundlikud on sellele kärbsed.[3] Purpur-siilkübar on hinnatud lõikelill, sest taim peab vaasis kaua vastu.[7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Ulve Pihlik. "Ravimtaimed aias", Tallinn: Kirjastus Ajakirjade Kirjastus, 2008. Lk 91
  2. Siilkübarad delfi.ee Kasutatud 23.04.2017
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Ain Raal. "Farmakognoosia", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010. Lk 141–143
  4. 4,0 4,1 4,2 Burkhard Bohne, Peter Dietze. "Ravimtaimed: taskuteatmik: 130 taimetutvustust", Tallinn: Egmont, 2006. Lk 68
  5. 5,0 5,1 5,2 Mall Värva. "Ravimtaimed AEDA", Tallinn: Kirjastus Maalehe Raamat, 2002. Lk 94–95
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Ain Raal. "101 Eesti ravimtaime", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013. Lk 80–81
  7. 7,0 7,1 7,2 Kaja Kurg (2000). TERVISTAV SIILKÜBAR Purpur-siilkübarat peetakse ka üheks parimaks lõikelilleks. Eesti Pärvaleht, 23. aprill
  8. Indiaanlaste püha taim tugevdab immuunsüsteemi eestiloodus.ee Kasutatud 23.04.2017
  9. Andrew Chevallier. "Taimsed ravimid", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2010. Lk 118
  10. 10,0 10,1 10,2 Ain Raal. "Taimedes talletuv tervis", Tallinn: Kirjastus Valgus, 2003. Lk 170–172
  11. Aili Paju. "Kui taimed räägiksid", Tallinn: Kirjastus Maalehe Raamat, 2003. Lk 180–182
  12. 12,0 12,1 Jade Britton. "Ravimine taimedega", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013. Lk 180

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

1. Ain Raal. "101 Eesti ravimtaime", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013

2. Ain Raal. "Farmakognoosia", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010

3. Mall Värva. "Ravimtaimed AEDA", Tallinn: Kirjastus Maalehe Raamat, 2002

4. Ulve Pihlik. "Ravimtaimed aias", Tallinn: Kirjastus Ajakirjade Kirjastus, 2008

5. Jade Britton. "Ravimine taimedega", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013

6. Burkhard Bohne, Peter Dietze. "Ravimtaimed: taskuteatmik: 130 taimetutvustust", Tallinn: Egmont, 2006

7. Aili Paju. "Kui taimed räägiksid", Tallinn: Kirjastus Maalehe Raamat, 2003

8. Andrew Chevallier. "Taimsed ravimid", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2010

9. Ain Raal. "Taimedes talletuv tervis", Tallinn: Kirjastus Valgus, 2003

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Ain Raal, "Indiaanlaste püha taim tugevdab immuunsüsteemi". eestiloodus.ee