Punane siilkübar

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Punane siilkübar
Echinacea purpurea, Jardín Botánico, Múnich, Alemania, 2013-09-08, DD 01.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Perekond Siilkübar Echinacea
Liik Punane siilkübar
Binaarne nimetus
Echinacea purpurea
L. & Moench
Sünonüümid
  • Brauneria purpurea (L.) Britton
  • Echinacea intermedia Lindl. ex Paxton
  • Echinacea speciosa (Wender.) Paxton
  • Helichroa purpurea (L.) Raf.
  • Rudbeckia purpurea L.
Punane siilkübar peenral

Punane siilkübar (ehk purpur-siilkübar ehk punane päevakübar, Echinacea purpurea) on 60–90 cm kõrgune korvõieliste sugukonda siilkübara perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Kasutatakse ravim- ja ilutaimena. Looduslik kasvukoht asub Põhja-Ameerikas, kuid kasvatatakse koduaedades üle maailma.

Punane siilkübar on immuunsüsteemi tugevdava ja põletikuvastase toimega. Omab mikroobi- ja viirusevastast mõju[viide?]. Aitab suurendada vastupanuvõimet külmetus- ja nakkushaigustele, kuna leevendab haiguse kulgu ja kiirendab tervenemist. Toimib ka valuvaigistina. Tarvitatakse peamiselt tinktuurina.

Õitseb juuli keskpaigast septembrini.[1]

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Punase siilkübara teaduslik ladinakeelne nimetus Echinacea tuleb kreekakeelsest sõnast echinos, mis tähendab siili või merisiilikut. Ladinakeelne nimetus Echinacea viitabki taime siilitaolisele õisikusüdamikule. Nimetus purpurea osutab keelõite purpurpunasele värvusele.[2]

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Punase siilkübara kõrgus on 60–100 cm. Kõrgus võib sorditi erineda.[3]

Lehed[muuda | muuda lähteteksti]

Lehed on vastamisi või vahelduvalt asetsevad, piklikud, karedad ja tumerohelist värvi. Kuju süstjast kuni munajani. Leheservad hambulised või teravsaagjad, leherood on selgelt eristatavad.[1][3]

Vars[muuda | muuda lähteteksti]

Varred on tugevad, püstised ja väheharunenud.[3]

Õied[muuda | muuda lähteteksti]

Taime korvõisikud on suured, asuvad raagudel varte tippudes, nende läbimõõt on 10–16 cm. Õisi on kahesuguseid. Putkõite värvus vaheldub oranžikaspruunist mustjaspunaseni ning need asetsevad õisiku keskel. Äärmised õied on keelekujulised, allarippuvad või püstised ning nende värvus varieerub roosadest lillakate või purpurpunasteni. Teatud sortidel esinevad valged keelõied. Punane siilkübar on hermafrodiit ehk kahesuguline taim.[3][4]

Vili[muuda | muuda lähteteksti]

Viljaks kiilukujuline 4–5 mm suurune neljakandiline seemnis, mille alumine pool on ümar.[4][5]

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Paljunevad seemnetega. Paljundatakse ka puhma jagamisel. Levivad risoomide abil.[5]

Levila ja kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Looduslik leviala on Põhja-Ameerika lõuna- ja idaosas preeriates ja valgusküllastes metsatukkades, kust ta pärineb. Kasvatatakse teda Euroopas, sealhulgas Eestis koduaedades, parkides ilutaimena. Euroopasse jõudis 1699. aastal, kuid tarvitust leidis alates 1900. aastast. Eestisse toodi Saksamaalt.[5] Kasvupinna suhtes on pigem vähenõudlik. Kasvab pea igasuguses aiamullas, kuid kõige rohkem eelistab parasniisket huumusrikast mulda, mis sisaldab keskmiselt toitaineid. Õitseb paremini päikesepaistelistes kohtades. Taimed ei talu kuivust ega ka liigniiskust.[1][4]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Droogid sisaldavad palju erinevaid keemilisi aineid: kohvhappe derivaate ehinakosiid ja tsünariin, polüsahhariide, amiide, orgaanilisi happeid, glükosiide, polüiine, eeterlikke õlisid, ensüüme, mineraalaineid jm.[3]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Punane siilkübar on ajalooliselt tähtis ravimtaim. Indiaani hõimud tarvitasid teda maohammustuste, haavade, haavandite raviks ja immuunsüsteemi tugevdamiseks. Indiaani hõimude šamaanid pidasid punast siilkübarat pühaks – enne olulisi talitusi pesid nad taime mahlaga oma käsi.[6][7]

Droog ja kasutusviis[muuda | muuda lähteteksti]

Droogina kasutatakse juurt ja ürti, harvem õisikuid nii värskelt kui ka kuivatatult. Värske taim sisaldab rohkem toimeaineid kui kuivatatud.[7] Ürte kogutakse juulis ja augustis õitsemise ajal ja juuri septembris. Juured puhastatakse ja pestakse. Kuivatamine toimub 40–50 °C temperatuuri juures. Tarvitatakse peamiselt alkoholtinktuurina, harvem vesitõmmisena, aga ka kapslite, tablettide, mahlana.[8][9][10]

Punase siilkübara kuivatatud juur

Alkoholtinktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Tarvitatakse põhiliselt alkoholtinktuuri immuunsüsteemi tugevdamiseks, mis valmistatakse värsketest taimeosadest 40% alkoholiga kaalulises vahekorras 1:10 (juured) või 1:20 (ürt). Tõmmis tuleks jätta 10 päevaks seisma suletud anumasse pimedasse ning seda vahetevahel loksutada. Seejärel kurnata. Juurte tõmmist manustada suukaudselt 1/2 tl, ürdi tõmmist 1 tl kolm korda päevas veega lahjendatult 14 päeva jooksul, kuid kindlasti mitte üle kahe nädala.[6]

Näidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Droogil on immuunsüsteemi tugevdav ja põletikuvastane toime. Immuunsüsteemi tugevdajana tõstab valgete vereliblede arvu ja aktiivsust. Kasutatakse nakkus- ja külmetushaiguste vastu, leevendades ja kiirendades haiguse kulgu ja soodustades paranemist. Omab bakteri-, seene- ja viirusevastast toimet[viide?] ning sellega seoses kasutatakse gripiviiruse raviks. Tervendab nahapõletikku, haavu, ekseemi, aknet, veenilaiendeid. Tarvitatakse külmetushaiguste, hingamisteede, allergiate, kuseteede krooniliste nakkuste, herpesviiruse vastu. Punane siilkübar on leidnud kasutust veel valuvaigistina peavalu, kurguvalu ja hambavalu korral ning podagra leevendamiseks. Mahla ja tõmmiseid võib määrida nahale putukahammustuse korral vaevuste alandamiseks.[3][10][11] Aitab ennetada nakkushaigustesse haigestumist enne nakkuste leviku perioodi. Võib tarvitada vere puhastajana.[3][6][12]

Vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Vastunäidustused on tuberkuloos, leukoos, kollagenoos, AIDS, HIV-nakkus, autoimmuunhaigused, reumareumaatilised sidekoehaigused ja rasedus.[12] Võib esineda ülitundlikkust, kuid see on siiski erandlik. Suurtes annustes ja pikaajalisel tarvitamisel võib esile kutsuda nahalöövet, sügelust, turset, hingamishäireid, peapööritust, vererõhu alanemist ja kehatemperatuuri tõusu. Liiga kauakestev kasutamine (järjest üle 14 päeva) kahjustab immuunsüsteemi, kurnates seda.[6] Ei ole soovitav tarvitada teda samaaegselt teatud ravimitega, näiteks kortikosteroidid ja immunosupressandid.[3][10]

Muud kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Taime koostises olev ehhinatsiin avaldab toimet putukamürgina, eriti tundlikud on sellele kärbsed.[3] Punane siilkübar on hinnatud lõikelill, sest peab vaasis kaua vastu.[7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Ulve Pihlik. "Ravimtaimed aias", Tallinn: Kirjastus Ajakirjade Kirjastus, 2008. Lk 91.
  2. Siilkübarad delfi.ee Kasutatud 23.04.2017.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Ain Raal. "Farmakognoosia", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010. Lk 141–143.
  4. 4,0 4,1 4,2 Burkhard Bohne, Peter Dietze. "Ravimtaimed: taskuteatmik: 130 taimetutvustust", Tallinn: Egmont, 2006. Lk 68.
  5. 5,0 5,1 5,2 Mall Värva. "Ravimtaimed AEDA", Tallinn: Kirjastus Maalehe Raamat, 2002. Lk 94–95.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Ain Raal. "101 Eesti ravimtaime", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013. Lk 80–81.
  7. 7,0 7,1 7,2 Kaja Kurg. Tervistav siilkübar. Purpur-siilkübarat peetakse ka üheks parimaks lõikelilleks. Eesti Päevaleht, 23. aprill 2000.
  8. Indiaanlaste püha taim tugevdab immuunsüsteemi eestiloodus.ee Kasutatud 23.04.2017.
  9. Andrew Chevallier. "Taimsed ravimid", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2010. Lk 118.
  10. 10,0 10,1 10,2 Ain Raal. "Taimedes talletuv tervis", Tallinn: Kirjastus Valgus, 2003. Lk 170–172.
  11. Aili Paju. "Kui taimed räägiksid", Tallinn: Kirjastus Maalehe Raamat, 2003. Lk 180–182.
  12. 12,0 12,1 Jade Britton. "Ravimine taimedega", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013. Lk 180.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ain Raal. "101 Eesti ravimtaime", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013
  • Ain Raal. "Farmakognoosia", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010
  • Mall Värva. "Ravimtaimed AEDA", Tallinn: Kirjastus Maalehe Raamat, 2002
  • Ulve Pihlik. "Ravimtaimed aias", Tallinn: Kirjastus Ajakirjade Kirjastus, 2008
  • Jade Britton. "Ravimine taimedega", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013
  • Burkhard Bohne, Peter Dietze. "Ravimtaimed: taskuteatmik: 130 taimetutvustust", Tallinn: Egmont, 2006
  • Aili Paju. "Kui taimed räägiksid", Tallinn: Kirjastus Maalehe Raamat, 2003
  • Andrew Chevallier. "Taimsed ravimid", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2010
  • Ain Raal. "Taimedes talletuv tervis", Tallinn: Kirjastus Valgus, 2003

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]