Maohammustus

Allikas: Vikipeedia

Maohammustus on vigastus (hammustus või muljumine), mis tekib, kui madu hammustab inimest või kodustatud loomi.

Maohammustusega kaasneb enamasti mao silmahammastest põhjustatud kas üks või kaks torkehaava; vahel võib madu proovida, kui kaitserünnak ei õnnestunud rahuldavalt, ka mitu korda järjest hammustada.

Mürkmadude hammustus on ofitokseemia (inglise keeles ophitoxaemia). Ohtlikuks võivad enamasti osutuda mürkmadude hammustuse järel tekkivad mürgistusseisundid. Maoliigist olenevalt ei põhjusta 5–70% maohammustustest mürgistusseisundeid.[1]

Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Mürkmadude hammustuse tagajärjel võivad osadel inimestel lisaks tekkida meditsiiniliselt olulised mürgistusnähud, mis võivad olenevalt maoliigist ilma meditsiinilise sekkumise ja vastumürki manustamata surmavaks osutuda.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis eristatakse mürkmadude ja muude roomajate hammustust või muljumist:

Rästikuhammustused[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Rästikuhammustus

Rästikuhammustusena peetakse Eestis silmas hariliku rästiku hammustust. Üle poolte rästikuhammustustest on "kuivad" ehk sülge mõõdetavates kogustes ei eritu. "Märjal" hammustusel eritab rästik ka sülge[3]. Isegi vastsündinud rästikute hammustus on mürgine ja nad hammustavad kergemini kui täiskasvanud rästikud, sest neil pole muid kaitsevahendeid, aga vaenlasi on rohkem.

Tsütokiinid ja maohammustus[muuda | muuda lähteteksti]

Maohammustuse (sh mürkmao) korral vabaneb hammustada saanu erinevatest organismi rakkudest, nagu makrofaagid, neutrofiilid, eosinofiilid, basofiilid, lümfotsüüdid jt hulgaliselt tsütokiine ja ka teisi bioloogiliselt aktiivseid signaal- ja vahendajaaineid nagu prostaglandiinid, hapnikuradikaalid, lämmastikoksiid (NO), tromboksaanid, leukotrieenid ja ka vere ensüümi mediaatorid jpt.[4]

Beetasitosterooli toime maohammustuse korral[muuda | muuda lähteteksti]

Mors ja kolleegid katsetasid 2000. aastal näriliste maohammustuse mudeli raames mitmeid taimesaadusi, uurimaks nende soodsat toimet maosüljes talitlevate toksiinide suhtes: hiirtele manustati suukaudselt 100 mg/kg kohta spetsiifilist fütokemikaali 1 tund enne nahaalust süstet hariliku žararaka (Bothrops jararaca Wied) mürgiga.

Beetasitosterooli, mida sisaldavad harilik raudrohi, harilik saialill, Cynanchum paniculatum, Eclipta prostrata, vürtsbasiilik, serenoapalm ja harilik võilill, manustamine pakkus hiirtele ligi 70% kaitset.[5]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. J.G.G. Ledingham, D.A. Warrell, Sir D. Weatherall, "Concise Oxford Textbook of Medicine", lk 1890, 2000, Oxford University Press
  2. ICD-10 veebiversioon (vaadatud 29.09.2013) (inglise keeles)
  3. Syed Moied Ahmed, Mohib Ahmed, Abu Nadeem jt, Emergency treatment of a snake bite: Pearls from literature, J Emerg Trauma Shock. juuli-detsember 2008; 1(2): 97–105, doi: 10.4103/0974-2700.43190, (inglise keeles)
  4. E. VORONOV, R. N. APTE, S. SOFER, THE SYSTEMIC INFLAMMATORY RESPONSE SYNDROME RELATED TO THE RELEASE OF CYTOKINES FOLLOWING SEVERE ENVENOMATION, Journal of Venomous Animals and Toxins, version ISSN 0104-7930, J. Venom. Anim. Toxins, 5. väljaanne, nr 1 Botucatu 1999, veebiversioon (vaadatud 23.01.2014) (inglise keeles)
  5. Susan G. Wynn, Barbara Fougère, "Veterinary Herbal Medicine", lk 387, 2007, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 21.07.2015)(inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]