Pseudoküsitlus

Allikas: Vikipeedia

Pseudoküsitlus (ing k pseudo-polls, ka mõjutusuuring, ing k push-polls)[1] on interaktiivne turundusvõte, mida kasutatakse sageli poliitilise kampaania ajal ja mille käigus üksikisik või organisatsioon üritab arvamusküsitluse varjus manipuleerida või muuta potentsiaalsete valijate seisukohti. Samuti võivad seda kasutada meediaväljaanded, et odavalt auditooriumi arvamust uurida ja ühtlasi neid väljaandega suhtlema õhutada.[2][3] Võetakse ühendust suure hulga inimestega, kuid nende andmete analüüsimisega suurt vaeva ei nähta. Selle asemel on pseudoküsitlus telemarketingul põhinev propaganda ja kuulujuttude levitamine, mis maskeeritud arvamusküsitlusena.[2][4][5][6]

Poliitikas peetakse pseudoküsitlusi negatiivse kampaania vormiks.[7] Viidatakse pärisküsitlustele, mille eesmärk on testida negatiivseid poliitilisi sõnumeid.[8] Kõigis sellistes küsitlustes esitab küsitleja suunavaid küsimusi või vihjavaid küsimusi, mis suunavad intervjueeritavat kõnealusele poliitilisele kandidaadile ebasoodsa kuvandi loomisele.[9]

Pseudoküsitlused on hukka mõistnud Ameerika Poliitiliste Konsultantide Assotsiatsioon[10] ja Ameerika Avaliku Arvamuse Uurimise Ühing.

Probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Päris küsitlusuuringud järgivad valimi koostamisel kindlaid põhimõtteid, samas kui pseudoküsitlused sisaldavad pahatihti mitteteaduslikke katseid koguda infot inimeste arvamuste ja käitumise kohta või mõjutada neid millegi suhtes arvamust muutma. Samas võivad suurele osale publikust sellised küsitlused suure vastajata arvu tõttu näida isegi usaldusväärsemad kui teadusuuringud.[1]

Üks levinud viis on telefoniküsitlus (ing k call-in poll), mille puhul väljaande jälgijaid õhutatakse helistama ja oma arvamust avaldama. Sellele sarnaneb kirja teel korraldatav või ka veebiküsitlus. Selliste küsitluste probleemsus ilmneb valimis, kuna küsitluses osalevad vaid need, kes jälgivad küsitlust korraldavat väljaannet või saadet ning küsitluse tulemustest puuduvad nende vastused, kes seda väljaannet ei jälgi. Samuti osalevad sellistes küsitlustes sageli need, kes on vastavast teemast huvitatud või neil on selle suhtes väga tugevad emotsioonid. Sageli pole säärastes küsitlustes osalemise arv piiratud, nii et üks isik võib mitu korda oma hääle anda, manipuleerides sel moel tulemust.[2][11]

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Richard Nixon oli üks pseudoküsitluse esimesi rakendajaid. Tema kõige esimeses kampaanias, 1946. aasta edukas kandideerimises USA esindajatekojas demokraatidest ametisoleva presidendi Jerry Voorhise vastu, teatasid valijad kogu ringkonnast, et said telefonikõnesid, mis algasid sõnadega: "Siin on teie sõber, aga ma ei saa teile öelda, kes ma olen. Kas teadsite, et Jerry Voorhis on kommunist?" (Voorhis ei olnud kommunist) – ja siis pani helistaja toru ära. Üks kodanik teatas, et töötas Nixoni kampaanias 9 dollari eest päevas helistajana, kust tehti selliseid. Hiljem tunnistas Nixon, et teadis, et Voorhis ei olnud kommunist, kuid oluline oli võita.[12][13]

Küsitlusversioonid ja nende mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitilised pseudoküsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Pseudoküsitluse leebemad vormid on mõeldud valijatele vaid konkreetse probleemi meeldetuletamiseks. Näiteks võidakse pseudoküsitluses paluda vastajatel järjestada kandidaate teemade alusel, et panna valijad sellele küsimusele mõtlema.[2]

Paljud pseudoküsitlused on sisuliselt teiste kandidaatide negatiivsed rünnakud.[2] Need rünnakud sisaldavad sageli vihjeid, mis ei ole sõnastatud faktidena. Esitatakse selliseid küsimusi nagu "Kui te teaksite, et kandidaat Smithi suhtes uuritakse korruptsioonisüüdistust, kas te hääletaksite suurema tõenäosusega tema poolt või vähem tõenäolisemalt?" Küsimus ei väida, et uurimist oleks toimunud, seega pole see vale, vaid paneb vastajale pähe mõtte, et kandidaat Smith võib olla korrumpeerunud.

Tõelised pseudoküsitlused kipuvad olema väga lühikesed ja sisaldavad vaid paari küsimust.[14] Kõik saadud andmed (kui neid üldse kasutatakse) on tähtsuselt teisejärgulised, oluline on negatiivne mõju teisele kandidaadile. Kandidaadid kasutavad potentsiaalsete sõnumite katsetamiseks sageli ka päris küsitlusi. Nad küsivad sageli nii positiivsete kui ka negatiivsete avalduste kohta mis tahes või kõigi valimiste suuremate kandidaatide kohta ja sisaldavad alati demograafilisi küsimusi.

Pseudoküsitluste peamine eelis on see, et need on tõhus viis vastase maine kahjustamiseks (valijate tõukamiseks ettenähtud vaatenurga poole), vältides samal ajal otsest vastutust pseudoküsitluses soovitatud (kuid mitte otseselt väidetava) moonutatud või vale teabe eest. Need on sel põhjusel ka riskantsed: kui ilmnevad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et küsitluse tellis otseselt kampaania või kandidaat, võib see pseudoküsitleja kampaaniat tõsiselt kahjustada. Pseudoküsitlused on ka suhteliselt kallid, kuna nende hind valija kohta on palju suurem kui raadio- või telereklaamid, seetõttu kasutatakse pseudoküsitlusi kõige rohkem valimistel, kus valijaid on vähem, näiteks erakondade eelvalimistel või tasavägistel valimistel, kus suhteliselt väike muutus häältes võib mõjutada võitu või kaotust.

Kaubanduslikud ja annetuspseudoküsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Pseudoküsitlusi korraldavad ka ettevõtted ja sihtasutused, kelle tegelik eesmärk on õhutada tarbijat küsitluse kaudu toodet või teenust ostma või raha annetama.[2]

Meediaväljaannete auditooriumigallupid[muuda | muuda lähteteksti]

Küsimused võivad olla esitatud sellise sõnastusega või järjestuses, et mõjutada vastajat arvamust kujundama või muutma vastavalt küsitleja soovitud vaatenurgale.

Nii korraldas väljaanne Delfi küsitluse "Mida arvata Andrus Veerpalu dopingujuhtumist" 2013. aasta 28. veebruaril, pakkudes vastusevariante:

1) Veerpalule tehti ülekohut, tegemist oli vandenõuga

2) positiivne dopinguproov tulenes vigasest testimismeetodist

3) Veerpaluga käituti õiglaselt, midagi kahtlast seal oli

4) positiivne dopinguproov pole juhus, alguses eitavad kõik

Etteantud valikud kujutavad Veerpalu ohvrina (vigane testimismeetod; vandenõu, et puhast, keelatud aineteta sporti polegi tänapäeval olemas). Küsitluse esimene valikuvõimalus osutab meedia rollile konspiratiivteooriate levikus, vandenõu versioon ei tulenenud meedia võimetusest küsimustele vastata, vaid see oli meedia enda välja pakutud reageerimisvõimalus.[15]

Sama aasta oktoobris küsis Postimees lugejatelt "Mida peaks Eesti tegema varjupaigataotlejatega", pakkudes vastusevariante:

1) Võtma vastu need, keda ähvardab kodumaal oht

2) Võtma vastu need, kelle oskustest on Eestile kasu

3) Võtma vastu kõik, kuna asüülitaotlejaid on vähe ja nad pole koormaks

4) Lükkama tagasi kõik varjupaigataotlused

Selle küsitluse tulemused ei ole representatiivsed, kuna inimesed saavad korduvalt hääletada. Küsitluse teemapüstitus ja küsimused on vastuolus rahvusvahelise õigusega, varjupaigataotlejate puhul ei ole tegemist majandusmigrantidega, kuid küsitluse teemapüstitus käib selle grupi kohta.[16]

Poliitilise pseudoküsitluse näited[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriigid[muuda | muuda lähteteksti]

George W. Bush kasutas 1994. aastal Texase kuberneri ametikohale kandideerimisel pseudoküsitlusi ametis oleva Ann Richardsi vastu. Helistajad küsisid valijatelt, "kas nad hääletaksid suurema või vähema tõenäosusega kuberner Richardsi poolt, kui nad teaksid, et tema töötajate seas on enamik lesbid".[17]

2000. aasta Ameerika Ühendriikide Vabariikliku Partei eelvalimistel väideti, et George W. Bushi kampaanias kasutati senaator John McCaini kampaania vastu pseudoküsitlust. Väidetavalt küsiti Lõuna-Carolina valijatelt: "Kas oleks tõenäolisem või vähem tõenäoline, et hääletaksite presidendiks John McCaini poolt, kui teaksite, et ta on sigitanud mustanahalise sohilapse?" Seda küsimust kuulsid tuhanded eelhääletajad.[18]

2008. aasta presidendivalimistel osutusid juutidest valijad mitmes osariigis mitmesuguste pseudoküsitluste sihtmärgiks, mis seostasid Barack Obamat erinevate Iisraeli vastaste seisukohtadega. Näiteks viitasid pseudoküsitlused, et Obama oli moslem; et tema kirik oli Ameerika- ja Iisraeli vastane; et ta kohtus Chicagos sageli palestiinameelsete juhtidega (ja et ta olevat kohtunud PLO juhtidega); et Hamasi liider toetas Obama võitu; ja et ta kutsus üles korraldama moslemiriikide tippkohtumist, jättes kõrvale Iisraeli, kui ta peaks presidendiks saama. Obamat toetanud organisatsioon Jewish Council for Education and Research (Hariduse ja Teaduse Juudinõukogu) mõistis pseudoküsitlused hukka kui desinformatsiooni ja valed.[19]

Sel ajal kui toimus arutelu Donald Trumpi administratsiooni korralduse üle, mis piirab sisserännet Lähis-Idast, saatis Vabariiklik Partei 17. veebruaril 2017 toetajatele küsitluse pealkirjaga "Peavoolumeedia vastutus", mis sisaldas selliseid küsimusi nagu "Kas te usute, et meedia edastas ebaõiglaselt teavet president Trumpi korralduse kohta, millega piiratakse ajutiselt inimeste sisenemist meie riiki radikaalse islamiterrorismi poolt ohustatud riikidest?" ja "Kas teadsite, et avaldati küsitlus, mis näitas, et enamik ameeriklasi toetas tegelikult president Trumpi korraldust?" Sarnast taktikat kasutati Trumpi kampaanias kogu 2020. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste ajal.[20][21]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 instituut, TÜ ühiskonnateaduste. "Küsitlusuuringud". samm.ut.ee. Vaadatud 12. augustil 2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 J.Lavrakas, Paul (2008). Encyclopedia of Survey Research Methods (inglise). Sage Publications, Inc. ISBN 978-1-4129-6394-7.
  3. ↑ Annus, Peeter. "Suuremad vead ja eksimused statistiliste andmete tootmisel ja ajakirjanduses kasutamisel" (PDF). ETAG.
  4. ↑ "Külli Taro: kuidas hinnata arvamusküsitluste usaldusväärsust? | Õiguskantsler". www.oiguskantsler.ee. Vaadatud 12. augustil 2023.
  5. ↑ "Kuidas EKRE fännid avalikku arvamust kujundavad". Eesti. 7. juuni 2019. Vaadatud 12. augustil 2023.
  6. ↑ "Keskerakond kallutas Kuku Raadio gallupit". www.ohtuleht.ee. Vaadatud 12. augustil 2023.
  7. ↑ Pollster.com: So What *Is* A Push Poll?
  8. ↑ Feld, K.G. (2000). "What are push polls, anyway?" Campaign & Elections, 21(4): 62–63, 70. In: Winning Elections (R. A. Faucheux, editor), pp. 184–89. New York: M. Evans & Co. ISBN 1590770269.
  9. ↑ "Michal sotside küsitlusest: sellega topitakse tegelikult küsitletavale pähe oma ideid". Delfi. Vaadatud 12. augustil 2023.
  10. ↑ "American Association of Political Consultants: About AAPC: Statement on Push Polling". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. september 2008. Vaadatud 29. septembril 2008.
  11. ↑ "Linnavalitsuse internetisõdurid kiidavad Savisaart graafiku alusel". Eesti Ekspress. Vaadatud 12. augustil 2023.
  12. ↑ Sabato, Larry J. (1996). "When push comes to poll". Washington Monthly, June, vol. 28 (6): 26–31.
  13. ↑ Bullock, Paul (1973). "Rabbits and radicals: Richard Nixon's 1946 campaign against Jerry Voorhis". Southern California Quarterly, vol. 55 (3): 319-359.
  14. ↑ "Netihääletajad on maruliselt linnaosade kaotamise vastu". Eesti Ekspress. Vaadatud 12. augustil 2023.
  15. ↑ Voolaid, Piret. "Olümpiavõitja kui rahvuskangelane: folkloristlik vaade ühele dopingujuhtumile" (PDF).
  16. ↑ "Inimesed ridade vahel" (PDF). Mondo.
  17. ↑ Test by Fire: the War Presidency of George W. Bush by Robert H. Swansbrough (2008), p. 47. ISBN 978-0-230-60100-0.
  18. ↑ "The anatomy of a smear campaign". The Boston Globe
  19. ↑ Smith, Ben (September 15, 2008). Jewish voters complain of anti-Obama poll. http://www.politico.com/blogs/bensmith/0908/Jewish_voters_complain_of_antiObama_poll.html?showall
  20. ↑ "Donald Trump is upset that Democrats are taking his biased survey on media bias". The Daily Dot (inglise). 18. veebruar 2017. Vaadatud 19. veebruaril 2017.
  21. ↑ "Mainstream Media Accountability Survey". GOP (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 19. veebruar 2017. Vaadatud 19. veebruaril 2017.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Pseudoküsitlus&oldid=6491005"