Küsitlus

Küsitlus on andmekogumise meetod, mille puhul vajaliku info saamiseks pöördutakse mingist valikupõhimõttest lähtuvalt teatava hulga inimeste ehk vastajate (respondentide) poole, kes kuuluvad valimisse, ning nende vastused fikseeritakse uurijate eelnevalt väljatöötatud küsimustiku alusel. Küsitlus on andmekogumismeetod, milleks kasutatakse küsimustikke (ankeete) või intervjueerimist ning mille abil saab koguda nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid andmeid. Küsitlustega soovitakse teada saada vastajate hoiakuid, hinnanguid, kirjeldusi, arvamusi, põhjus-tagajärg suhteid. Samuti võib ankeetides paluda erinevaid seisukohti, tegevusi või veendumusi näiteks põhjendada või hinnata.^[1] Enamasti hõlmavad ankeedid küsimusi ka vastanu tausta kohta ehk sotsiaaldemograafiliste tegurite kohta (sugu, vanus, perekonnaseis, amet) selleks, et võrrelda eri inimgruppe ning seletada erinevusi vastustes.^[2] Tänapäeval on küsitlus üks levinumaid uurimismeetodeid sotsioloogias. Tavapärases küsitlusel põhinevas uuringus moodustab uurija valimi ning laseb sinna kuuluvatel inimestel (standard)küsimustiku täita.^[3]

Küsitlus on üks vanimaid andmekogumismeetodeid. Rahvaloendusi võib pidada esimesteks küsitlustel põhinevateks statistikatöödeks inimkonna ajaloos. Tänapäeva arusaamadele vastava küsitluse töötas aastal 1838 välja Londoni Statistikaühing (Statistical Society of London).^[4] Küsitlust kui meetodit hakati Lääne-Euroopa tööstusriikides kasutama 19. sajandi teisel poolel selleks, et teadlased ja valitsusasutused saaksid informatsiooni eri ühiskonnaklasside elutingimuste kohta.^[2] Üks esimesi küsitlusmeetodi kasutamise näiteid on Frédéric Le Play uurimus eri Euroopa paigus elavate töölisperede majanduslike olude kohta.^[2]

George Gallupit peetakse tänapäevase avaliku arvamuse uuringu loojaks. Ta töötas välja meetodi, kuidas ankeetküsitluste abil usaldusväärselt rahva arvamust mõõta. Gallup uuris 20. sajandi esimesel poolel USAs inimeste poliitilisi hoiakuid ja eelistusi ning püüdis nii ennustada presidendivalimiste tulemusi. Gallup viis oma uurimust läbi juhuvalimi meetodil. Meetodi arengu ja 20. sajandil üha kasvanud populaarsuse põhjuseks võib pidada vajadust teadvustada sotsiaalseid reforme ja püüet kujundada sotsiaalpoliitikat, mis on teaduslikult põhjendatud.^[2]

Küsitluste liigid

Ankeetküsitlus – meetod, kus samas vormis küsimused esitatakse suurele hulgale vastajatele (respondentidele). Vastavalt läbiviimise viisile saab ankeetküsitlus olla kas elektrooniline või paberkujul. Elektrooniline küsimustik edastatakse e-posti teel, avaldatakse veebilehtedel või jagatakse sotsiaalmeediakanalites. Paberankeediga küsitlus toimetatakse vastajani isiklikult või posti teel (ka postiküsitlus).
- Elektrooniline küsitlus – veebipõhine küsitlus, mis on kiire ja odav ning mille peamine eelis on andmebaasi automaatne moodustumine, mis võimaldab andmeid jooksvalt kontrollida ja analüüsida. Tänapäevased küsitlustarkvarad pakuvad mitmekülgseid ja interaktiivseid küsimuste esitamise vorme, mis muudavad vastamise kasutajale mugavaks ja lihtsaks. Probleemkohaks võib pidada, et veebipõhine küsitlus eeldab vastajalt interneti kasutamise võimalust, mis võib välistada mingite kindlate sihtrühmade või isikute küsitlemise.
- Postiküsitlus – varem üks peamisi andmekogumise viise, mida tänapäeval kasutatakse eelkõige spetsiifiliste sihtrühmade (nt eakamate inimeste) arvamuse uurimiseks. Meetod seisneb selles, et vastajale saadetakse selgituskiri uuringu eesmärkide kohta, küsimustik ja tagastusümbrik, mille postikulu on juba tasutud. Vastaja täidab ankeedi ning saadab selle posti teel uurijatele tagasi. Protsess on üles ehitatud nii, et vastaja vaev oleks minimaalne. Postiküsitlusega võivad kaasneda mõningad probeemid:

1) Madal vastamismäär – paljud respondendid ei taha või ei viitsi täidetud ankeeti tagastada;

2) Aadresside ebatäpsus – registripõhised aadressid ei pruugi kattuda inimeste tegeliku elukohaga;

3) Anonüümsuse tagamine – tagastamise jälgimiseks kasutatakse sageli individuaalseid koode, mis võib tekitada vastajas ebakindlust andmete anonüümsuse osas.

Kontrollitud küsitlus – võib olla kas informeeritud või isiklikult kontrollitud küsitlus. Isiklikult kontrollitud küsitluse puhul saadab uurija ankeedi vastajale posti teel, kuid läheb sellele kokkulepitud ajal ise järele.^[1] Sel viisil saab uurija kontrollida ankeetide täitmist ning vajadusel vastata uurimusega seotud küsimustele. Informeeritud küsitluse puhul viib uurija ankeedi isiklikult vastajale ning selgitab uurimuse eesmärki, täpsustab nõudeid ja vastab tekkinud küsimustele. Informeeritud küsitluse puhul tagastavad vastajad ankeedi posti teel või viivad mõnda kokkulepitud kohta.^[1]

Intervjuu – Intervjueerija esitab vastajale suulisi küsimusi ning vastused märgitakse üles või salvestatakse. Intervjuud võib käsitleda küsitluse eriliigina, kuid sotsiaalteadustes vaadeldakse seda sageli ka iseseisva uurimismeetodina. Olenevalt eesmärgist ja ülesehitusest jagunevad intervjuud kvantitatiivseks ja kvalitatiivseks. Kvantitatiivse intervjuu puhul on intervjueerija standardse küsimustiku või ankeedi vahendaja. Kõigile vastajatele esitatakse küsimused samas järjekorras ja vormis, arvestamata ebastandardsete vastustega. Andmeid analüüsitakse statistiliste meetoditega. Kvalitatiivne intervjuu põhineb vahetul keelelisel interaktsioonil (silmast silma, telefoni või videokõne teel). Valimid on tavaliselt väiksemad ja meetod võimaldab koguda täiendavat infot. Analüüs on tekstipõhine ja tõlgendav.
Telefoniküsitlus – viiakse läbi suulise küsitlusena telefoni teel. Kuna meetod eeldab kiiret reageerimist, kasutatakse selles tavaliselt lihtsaid küsimusi ja selgeid vastuseskaalasid. Probleeme võib tekkida valimi koostamisel ning vastuste saamisel.
Kombineeritud küsitlused – uurimismeetod, kus andmete kogumiseks kasutatakse korraga mitut vormi (nt veebiküsitlust ja telefoniküsitlust).

Küsitluse eelised ja puudused

Küsitlusel kui andmekogumismeetodil on tugevusi ja nõrkusi, mida uurija peab meetodi valikul arvestama. Eelised on:

Andmestiku ulatus – võimaldab hõlmata suurt hulka inimesi ja esitada neile lühikese aja jooksul arvukalt küsimusi_;
Ressursisääst – hoiab kokku uurija aega ja vaeva, eriti veebipõhiste küsitluste puhul, kus andmete talletamine ja esmane analüüs on automatiseeritud;
Planeeritavus – uuringu ajakava ja kulusid on võimalik suhteliselt täpselt ette prognoosida;
Analüüsivõimalused – kogutud struktureeritud andmed pakuvad laialdasi võimalusi statistiliseks töötlemiseks.^[1]

Puudused on:

Kontrolli puudumine vastamisprotsessi üle – uurijal on raske hinnata, kui tõsiselt või süvenenult respondendid küsimustele vastavad;
Tõlgenduserinevused – küsimusi võidakse mõista valesti ning selliseid vigu on hilisemas analüüsis keeruline tuvastada;
Vastusevariantide piiratus – puudub teave selle kohta, kuivõrd ammendavaks vastaja pakutud valikuid peab või kui hästi ta uuritava teemaga kursis on;
Kõrged nõudmised ettevalmistusele – kvaliteetse ja paika pidava ankeedi koostamine eeldab uurijalt põhjalikke erialaseid teadmisi, oskusi ja aega;
Andmete kadu – oht, et vastamata jäänud küsimuste hulk kujuneb analüüsi jaoks liiga suureks;
Teabe fragmentaarsus – kogutav informatsioon jääb sageli killustatuks, kuna vastused piirduvad vaid etteantud üksikküsimustega ega ava teema sügavamat sisu.^[2]^[1]

Küsimuste liigid

Küsimustikes kasutatakse sõltuvalt uuringu eesmärgist kas avatud või suletud küsimusi. Avatud küsimuste puhul puuduvad etteantud vastusevariandid ning vastaja saab vastata oma sõnadega. Neid kasutatakse peamiselt intervjuudes, kuid ka ankeetküsitlustes, et saada põhjalikumat ja detailsemat teavet. Vastuste analüüsimisel rakendatakse valdavalt kvalitatiivseid meetodeid. Avatud küsimused jagunevad:

Täielikult avatud küsimused – esitatakse vaid küsimus ja jäetakse tühi pind vaba teksti jaoks;
Osaliselt avatud küsimused – lisaks valikvastustele on jäetud väli ("muu"), kuhu vastaja saab kirjutada sobiva vastuse, kui etteantud variandid ei sobi.^[1]

Suletud küsimuste puhul on vastajale ette antud kindlad variandid, mille seast tuleb valida sobivaim. Neid kasutatakse peamiselt kvantitatiivses analüüsis, kuna andmed on kergesti loendatavad ja statistiliselt töödeldavad. Ruumi kokkuhoiu ja vastamise mugavuse huvis koondatakse sarnased suletud küsimused sageli plokkidesse. Suletud küsimused põhinevad sageli skaaladel, kus hinnatakse väiteid erineva tugevusastmega. Enamasti kasutatakse 5- või 7-palliseid skaalasid, kus vastusevariandid on järjestatud kasvavas või kahanevas järjekorras (nt "ei nõustu üldse" kuni "nõustun täielikult").^[1]

Ankeedi koostamine

Kvaliteetse ankeedi koostamine eeldab täpsust ja vastajaga arvestamist. Peamised reeglid on järgmised:

Sõnastuse selgus – küsimused peavad olema üheselt mõistetavad. Vältida tuleb ebamäärasust ja mitmetähenduslikke määrsõnu (nt "sageli", "tavaliselt", "paljud"), kuna vastajad tõlgendavad neid erinevalt;
Konkreetsus – tuleks eelistada piiritletud küsimusi. Näiteks avatud loetelu asemel on parem pakkuda kindlat nimekirja, kus vastaja saab sobivad variandid märkida;
Lühidus ja fookus – eelistada tuleb lühikesi küsimusi ning iga küsimus peab puudutama vaid ühte teemat korraga;
Vastusvariantide ammendavus – lisaks sisulistele valikutele peaks ankeet sisaldama varianti "ei oska öelda". Samuti on soovitatav pakkuda rohkem kui kahte vastusevarianti (jah/ei);
Loogiline ülesehitus – ankeet peaks algama üldisemate ja lihtsamate küsimustega, liikudes järk-järgult spetsiifilisemate ja keerukamate küsimusteni;
Isikuandmete delikaatsus – tundlike andmete (nt vanus, sissetulek) puhul tasub kaaluda vahemike kasutamist täpsete arvude asemel, kuna see tõstab vastamisvalmidust;
Neutraalsus – vältida tuleb suunavaid küsimusi, mis kallutavad vastajat teatud vastuse poole. Kasutada tuleb lihtsat keelt, vältides liigset abstraktsust ja spetsiifilisi termineid.^[1]

Enne põhiuuringut võib teha ka eeluuringu (pilootuuringu), mis annab võimaluse kontrollida ja katsetada, kas ankeet ja uurimuse läbiviimismeetod sobib. Eeluuring annab võimaluse küsimusi ja meetodit enne tegelikku uurimust kohendada.^[1]

Vaata ka

Viited

1 2 3 4 5 6 7 8 9 Hirsjärvi, S., Remes, P. ja Sajavaara, P. (2005). Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina.
1 2 3 4 5 Lagerspetz, M. (2017). Ühiskonna uurimise meetodid: sissejuhatus ja väljajuhatus. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
↑ Noelle-Neumann, E. (1967). Sotsioloogilised küsitlused. Tallinn: Eesti NSV Ajakirjanike Liit.
↑ Gault, R. H. (1907). A history of the questionnaire method of research in psychology. Research in Psychology. 14 (3): 366-383.

[:1-1] 1 2 3 4 5 6 7 8 9 Hirsjärvi, S., Remes, P. ja Sajavaara, P. (2005). Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina.

[:0-2] 1 2 3 4 5 Lagerspetz, M. (2017). Ühiskonna uurimise meetodid: sissejuhatus ja väljajuhatus. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

[3] Noelle-Neumann, E. (1967). Sotsioloogilised küsitlused. Tallinn: Eesti NSV Ajakirjanike Liit.

[4] Gault, R. H. (1907). A history of the questionnaire method of research in psychology. Research in Psychology. 14 (3): 366-383.

[1]

[2]

[3]

[4]