Suunavad küsimused

Suunavateks küsimusteks loetakse küsimusi, mis ajendavad või julgustavad vastajat andma teatud vastust, on oma olemuselt sugestiivsed. Suunav küsimus võib ka sisaldada informatsiooni, millele küsitleja loodab kinnitust saada.

Näited suunavatest küsimustest: “Oli ju nii, et siis A lõi B-d?”; “Kas ma olen õigesti saanud, et siis A lõi B-d?”; “Kui te töökohale kandideerisite, siis esitasite oma hariduse kinnitamiseks võltsitud Tartu Ülikooli diplomi. Oli nii? Vastake jah või ei”.

Suunava küsimuse vastandiks on avatud küsimused, mis jätavad vastajale võimaluse vastata küsimusele oma parima äranägemise järgi, näiteks: “Millised dokumendid te esitasite töökohale kandideerimisel?”. Avatud küsimuste esitamine võib aga ristküsitlusel osutuda liialt aeganõudvaks ning kalduda teemast väga kõrvale.

Juriidiline taust

Mõiste “suunavad küsimused” ilmus Eesti kriminaalmenetlusõigusse 2004. aastal kriminaalmenetluse seadustikuga. Suunavad küsimused puudutavad kohtumenetluse ajal toimuvat ristküsitlust ning kriminaalmenetluse seadustikus on nende lubatavus reguleeritud järgmiselt: esmasküsitlusel ei ole kohtu loata lubatud esitada suunavaid küsimusi (lg.2); teisesküsitlusel võib esmasküsitlusel antud ütluste kontrollimiseks esitada suunavaid küsimusi, kuid ei ole lubatud kohtu loata esitada suunavaid küsimusi uute asjaolude kohta (lg.3); järgnevalt võib esmasküsitleja tunnistajat uuesti küsitleda ning esitada suunavaid küsimusi ilma kohtu loata ainult teisesküsitlusel käsitletud uute asjaolude kohta (lg.4) . Suunavate küsimuste lubatavuse kohta ristküsitlusel esineb nii poolt- kui vastuargumente. Pooltargumentidena tuuakse välja võimalus testida tunnistaja ütluste usaldusväärsust – “suunav küsimus ei jäta aega järelemõtlemiseks” . “Teiseks suunava küsimuse heaks omaduseks on, et see annab selge sõnumi, et küsitleja teab, kuidas asjad tegelikult on, millega võidab tähelepanu ega raiska kohtu aega” . “Kolmas eelis on, et kui konkreetselt küsitakse, siis kaldub vastaja arvama, et küsija teab tõde ja tunnistab seetõttu üles. Fakti ette pandud ja ajahätta jäetud otsustaja on halb otsustaja ning hea, kui tunnistaja valelikkus tuleb kohtus päevavalgele” . Vastuargumentideks peetakse asjaolu, et suunavad küsimused võivad ohustada ütluste usaldusväärsust .Nimelt võivad osad tunnistajad olla kergesti mõjutatavad ning püüda vastata neilt oodataval viisil, mis aga omakorda seab kahtluse alla tunnistuse usaldusväärsuse. Kuigi suunavad küsimused on lubatud vaid ristküsitluse teatud faasides ning teatud tingimustel, käsitavad nii üldise õiguse (common law) õigussüsteemid kui ka Eesti kriminaalmenetluse seadustik suunavaid küsimusi kui küsitlustehnikat, mis võimaldab kõige paremini jõuda tõe jälile seda varjavalt tunnistajalt . Ka Rahvusvahelise Kaubanduskoja (ICC) arbitraažikomisjoni poolt loodud töögrupp jõudis järeldusele, et suunavate ja kohati ka korduvate küsimuste esitamine ristküsitlusel koos asjakohase surve avaldamisega abistab tunnistajat mälu järgi sündmuse taasesitamisel ja mälus talletunud teabe süstematiseerimisel .

Suunavad küsimused ja valemälu teke

Ameerika kognitiivpsühholoog ja inimmälu ekspert Elizabeth Loftus (s. 1944) tõi sisse mõiste “valeinfo efekt” (misinformation effect), mille kaudu ta tõestas, et pealtnägijate mälestusi on võimalik moonutada neile sündmustejärgselt valeinfot tutvustades – ja seda läbi suunavate küsimuste või teisel moel valeinfoga kokkupuutudes - ning et inimese mälu on väga kergesti mõjutatav ja vastuvõtlik suunamisele. Loftus leidis (1975), et suunava küsimuse sõnastus võib mälu moonutada.

Samale tõdemusele on jõudnud ka paljude teiste uurimuste tulemused, mis kinnitavad, et valeinfoga kokkupuutumisest võib tekkida asjade valesti mäletamine. Valele teele suunaval sündmusejärgsel informatsioonil võib olla laastav efekt mälule.

Siiani pole täpselt selge, kuidas tekivad valed mälestused valeinfo esitlemise kontekstis. Algselt arvati, et valele teele suunav info asendab originaalmälestust; hiljem aga leiti, et toimub integratsioon valemälestuse ja originaalmälestuse kooseksisteerimise näol (mixed memory). Üks uurimus väidab, et nende kooseksisteerimine on täiesti tõestatud, kuid segadus tekib mälestuse meenutamisel – vale mälestus ilmneb, kui valele teele suunav küsimus on paigutatud oskuslikult originaalinfo vahele.

Sama teooriat kinnitab ka teine allikas – kui valeinfo põimitakse osavalt pärismälestuste ja teadmiste vahele, infot korratakse pidevalt, siis tekivad inimesel selle kohta mälukujutlused ning väljamõeldud asju hakatakse võtma tõe pähe. Mida rohkem mõtted ja kujundid, mis pähe tekivad, sarnanevad päriselt nähtud juhtumiga, seda tõenäolisemalt kogetakse neid kui päriselt läbielatud sündmuste mälestust ehk kaob piir tõe ja väljamõeldise vahel.

Teine teooria käsitleb valeinfo teket mälu ja ajafaktori seose vaatenurgast. 1985. aasta uurimus pakkus, et valele teele suunamine on võimalik vaid siis, kui sündmused ei ole muidu ka hästi meeles – need on kas unustatud või ei olegi kunagi püsimällu salvestatud olnud. See teooria ütleb veel, et valeinfo esitlemine ei halvenda originaalmälestuste eksisteerimist, kuid pigem halvendab selle kättesaadavust mälust, ehk nö. “segab tõele vahele”. Ajafaktorist tingituna on osad meie mälestused niikuinii tuhmunud ning see annab võimaluse valeinfol peale tungida.

Käsitletud on ka teooriat, kas valeinfo efekti on ka võimalik tagasi pöörata ning mõned sellekohased uurimused on tõesti jõudnud järelduseni, et valeinfo efekt ei ole stabiilselt püsiv. On tehtud erinevaid katseid, mille tulemusena selgus, et “valele teele” suunanud info tagasivõtmisel muutus ka inimeste mälestus. Samuti oli võimalik inimeste usutavust kergelt mõjutada, kui oli eelnevalt märgitud, et küsimused on “trikiga”.