Pantomiim

Allikas: Vikipeedia
Pantomiim Pablo Zibes

Pantomiim

on sõnatu kehalise väljenduse kunst, mis rajaneb jäljendamisel ja imaginaarsel kujutamisel. Kunstiala nimetus tuleneb Vana-Kreekast, kus nii nimetati näitlejat või tantsijat, kes muusika saatel "kõike jäljendas" (kr. παντόμιμος pantómimos). Kindla koha Euroopa kultuuris leidis pantomiim commedia dell'arte õitseajal. Klassikalises euroopa pantomiimis on näitleja (tantsija) sageli rõivastatud trikoosse, tihtipeale on nägu valgeks värvitud, käes on valged kindad. Faabula või poeetilise sõnumi edasiandmisel on pantomiimis oluline osa taustamuusikal ning muud laadi helidel ja ka valgustusel.

Esimesed kindlad teated pantomiimi kohta pärinevad umbes 5. sajandist eKr. Pantomiimi elemente leidub paljude rahvaste rituaalsetes tantsudes ja neid kasutatakse ka argiste suhtlemisraskuste ületamiseks. Pantomiimis imiteeritakse liigutustega tegevust ja objekte, grimassidega väljendatakse emotsioone. Oluline on kogu keha plastika.

Pantomiimi areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

XIX sajandil prantsuse teatris valitsenud anekdootlik loojutustamine, mis baseerub kindlal süžeel, aitas kaasa sellele, et juba varem tänavaetendustel, tsirkuses ja salongietendustel välja kujunenud lavakujud (Pierrot, Harlekiin jt.) kinnistusid; omamoodi aitas selleks kaasa fotograafiaga kaasnenud "elavate piltide" ja tummfilmide (Charlie Chaplin jt) loomine. Pantomiimi alusepanijad olid Joseph Grimaldi, Jean-Gaspard Deburau ja Jean-Louis Barrault. XX sajandi moodsa pantomiimi eri suundade arenguks lõid eeldused Étienne Decroux, François Delsarte, Émile Jaques-Dalcroze, Rudolf von Laban. Pantomiim kujunes selgelt omaette kunstialaks, kui see ühelt poolt tungis teatrisse, teisalt aga eristus soolomiimide numbrikunstina. Sellesse väljakujunemisse andsid suure panuse Marcel Marceau Prantsusmaal, juudi päritoluga Samy Molcho Austrias, Ladislav Fialka omaaegses Tšehhoslovakkias, Henryk Tomaszewski Poolas ja Jean Soubeyran Saksamaal.[1]

Pantomiim tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeva pantomiimil on mitmeid eri stiile ja otsingusuundi. Pantomiim võib olla tantsuelementidega liikumisetendus, tummnäidend, estraadinumber jm. Euroopas on pantomiimi arengu seisukohalt oluline roll olnud eriti prantsuse ja tšehhi vabalaval ja teatril. Endises Nõukogude Liidus olid tugevad pantomiimikeskused Leedus, Eestis, Moskvas ja Peterburis, kus pantomiim arenes kas klassikalise pantomiimi poole, andes estraadi- või tsirkusenumbreid, või emantsipeerus teatris, andes tantsulisi (nagu oli Eestis) ja klounaadlikke lahendusi (viimase suuna esindajaist on tuntuim vene klouni Vjatšeslav Polunini juhtimisel tegutsenud teater "Litsedei"). Professionaliseerumist taotlevad miimid tegutsesid tihti mõne kontsertorganisatsiooni juures, kuid tekkis ka päriselt pantomiimile pühendunud poolprofessionaalseid truppe ning isegi spetsialiseerunud pantomiimiteatreid. 1967. aastal loodi läti päritoluga mitmekülgse kunstiinimese Modris Tenisonsi (Muodris Tenisonas) eestvedamisel Leedus Kaunase Pantomiimiteater.

Pantomiim endises Nõukogude Liidus.

Endise N. Liidu eri paigus hakkas pantomiim arenema 1960. aastate algul. 1961. aastal loodi Lätis ansambel "Riia Pantomiim" Robert Līgersi juhtimisel. Omapoolse osa pantomiimižanri arengule endises N. Liidus andsid R. Slavski (Leningrad], A. Rumnev (Moskva), I. Rutberg (Moskva), J. Markova (Leningrad), K. Adomaitis (Kaunas) jmt nii mitmete teoreetiliste publikatsioonide, kriitiliste analüüside kui ka õpetustööga. Pantomiimile teiste kunstide seas kindlama koha leidmist kinnitas I Balti vabariikide pantomiimikunsti festival 1967. aastal Riias, kus oli külalisi üle kogu N. Liidu. Festivali eestvedajateks olid "Riia Pantomiim" Lätist, stuudio "Pantomiim" A.Traksi juhtimisel Eestist ja Kaunase pantomiimitrupp M. Tenisonsi juhtimisel Leedust. Lisaks etendustele toimusid ka arutlused ja kohtumised.

1960. aastatel jäi pantomiim N. Liidus peamiselt entusiastidest amatööride mängumaaks. Kuigi amatöörlus tähendas erilalaisi arenguprobleeme ja organisatsioonilisi raskusi, võimaldas selline seisund samas suuremat iseseisvust, tõlgendusvabadust ja vaimset vabameelsust. Ametliku kultuuripoliitika taustal on too mõneti tõrjutud seisund, mis ajendas tegutsema võimalust mööda vabalaval, võrreldav 1960. aastate džässmuusika omaga, mida arendati klubitaolistes kinnistes ringides ja restoranimiljöös. Ametliku kultuuripoliitika tõrjuvuse üheks eredamaks näiteks on Kaunase kutseliseks arendatud pantomiimiteatri "mahamaterdamine", nii et kollektiiv koos oma juhi M. Tenisonsiga ei tõusnudki enam teovõimeliseks. Tõrjuvuse pitsat löödi ka stuudio "Pantomiim" 1969.a. lavastusele "Homo Sapiens".

Sellele vaatmata pantomiim mitmekesistus eri rahvuskultuuride otsingute omapära kaudu ja hakati eristama olulisi suundi. Tartu "Vanemuise" "Mimeskide" ja V. Polunini juhitud Leningradi teater-stuudio "Litsedei" etenduste põhjal festivalil "Mim-parad 82" eristati kaht pantomiimi selget arenguteed teatri suunal: üks neist põhineb sümbolistlikul kujundlikkusel, teine psühholoogilise teatri elementidega rikastatud rahvalikul palaganikultuuril.[2]Teatrite ja ansamblite kõrval jätkasid oma kunsti arendamist ka soolomiimid, kes juhul, kui õnnestus tööd saada mõnes kontsertorganisatsioonis, nagu A. Jelizarov, said laiemaltki tuntuks.

Pantomiim Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pantomiimi elemente kasutati eesti teatris juba enne Teist maailmasõda, ekspressionistlikku laadi lavastustes oli sellel vahel kesknegi koht. Uute väljendusvahendite poole püüdleva amatöörtrupi Hommikteater[3] lavastatud draamas "Inimesed" (1923) oli sõnaline element marginaalne ja keskne pantomiimilik element.

Eestis tärkas suur huvi klassikalise pantomiimi vastu 1960. aastatel, kui Tallinnas ja Tartus kujunes välja mitu huviliste truppi. Moodsa pantomiimi otsingute ja tutvustamisega Eestis oli otseselt seotud 1963. aastal alustanud stuudio "Pantomiim", seda eelkõige süstemaatilise õppetööga, ansamblimängu spetsiifikaga ja esinemistega vabariigis. Esimene kirjutis moodsa pantomiimi suundadest ("Stuudio, miniatuurid, pantomiim") ilmus aastal 1965 ajalehes Edasi, autoriks Kalle Kurg.

1977. aastast hakkas pantomiimiõpetuse põhialusete õpetamisega tegelema stuudioteater "Tallinna Pantomiim", mis pedagoogi ja lavastaja Adolf Traksi käe all pakkus algupärandit draamas ja tragöödias ning kogu õhtut täitvaid terviklavastusi. Professionaliseerumist siiski ei toimunud. Huvi kaasaegse pantomiimi rakenduse vastu sõnateatris näitas "Ugala" 1967. a. lavastusega "Mees on mees" (lavastaja Heino Torga, pantomiimiseade Adolf Traks) ja mitme hilisema tööga. 1969. aastal kasutati pantomiimi elemente küll Draamateatri luuleteemalises etenduses (liikumisjuht Adolf Traks)[4], kuid pantomiimitruppide tegevus jäi aastateks kutselisest teatrist väljapoole.

Ka Moskva tsirkusekoolis professionaalseks miimiks õppinud Maret Kristal tõi oma etendused "Surmatants" (1971 Tallinnas Kieck in de Köki tornis), "Hingemaa" (1988 Eesti Filharmoonia baasil, aga vabalaval) jt. välja asjaarmastajate trupiga, mitte aga kutselises teatris. Pantomiimi arengut ei pidanud Nõukogude Eesti kultuurijuhid oluliseks, leiti, et see kunstiala ei esinda teatri "p e a j o o n t" ning sellele ei tekkinud vajalikku materiaalset baasi ega ka koolituskeskust.[5]

2000. aastatel, kui huvi eri liikumisvormide vastu on elavnenud, on huvilised ajuti pöördunud ka pantomiimi poole. Pantomiim on olnud teatrikoolis näitlejate ettevalmistuse õppekavas.

Pantomiim eesti kutselises teatris. Pärast Teist maailmasõda on pantomiimi elemente ja stiilivõtteid rakendatud eesti balletiteatris. Esimene kogu õhtut täitev moodsa pantomiimi võtetega loodud etendus eesti kutselises teatris oli "Mimeskid" Vanemuises aastal 1981. "Mimeskide" stsenarist, lavastaja ja ka lavakujunduse eskiisi autor oli Kalle Kurg, kolmeosalise etenduse kahe osa ("Valgus" ja "Rändlinnu lend") muusika autor oli Sven Grünberg, ühe osa ("Pärjaballaad") muusika kirjutas Lepo Sumera. Peaosa täitis Moskva tsirkusekoolis pantomiimi ja GITIS-es massiliikumise erialal õppinud Maret Kristal, ülejäänud osades olid Vanemuise balletitrupi tantsijad (Aivar Kallaste, Mare Tommingas, Jelena Tšaulina jt). Eksistentsialistliku kallakuga "Mimeske" etendati 1980. aastate jooksul ka Leedus, Venemaal, Belgias, Soomes jm. 1985. aastal Moskvas toimunud rahvusvahelisel pantomiimifestivalil pärjati etendus kõrgeima tunnustuse, diplomiga.[6] Uudissõna "mimesk" autoriks on Ain Kaalep, kes lõi selle lavastuse tarbeks.[7]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Vt. http://www.absoluteastronomy.com/topics/Mime_artist
  2. V. Kolessova. "Parad mimov", ajaleht "Leningradski Universitet" 22. oktoober 1982.
  3. Nigol Andresen. "August Bachmann ja Hommikteater." Tallinn, Eesti NSV Teatriühing, 1966. 115 lk
  4. http://www.lavakas.ee/index.x?valik=lavabaas&id=473&page=1&s_nimi=1969
  5. Kalle Kurg. "Aukartus hingemaa ees." – Kultuur ja Elu 1989, 3, lk. 27.
  6. *Larissa Melnikova. ""Mimeskidest" ja pantomiimist üldse." – Sirp ja Vasar 12.08.1983
  7. Mimeskid. "Rändlinnu lend." "Pärjaballaad." "Valgus." (Kavaleht). Tartu, Vanemuine 1981.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Evald Kampus. "Mimeskid" "Vanemuises". (Täna on esietendus.). – Edasi 14.11. 1981
  • Valdek Pütsep. "Mimeskid". – Edasi 07.01.1982
  • “Terpsichorest Tartus ja Tallinnas, eelkõige aga Novosibirskis.” (Muljed eesti balletist ja pantomiimist.) Novosibirski Akademgorodoki koreograafiahuviliste klubi “Terpsichore” presidendi Gennadi Alferenko intervjuu Toomas Bekkerile. – Sirp ja Vasar 12.02.1982
  • "Mimeskid. RAT "Vanemuise" etendus." Arvustused: Ene Paaver, Alo Põldmäe, Enn Siimer. – Noorte Hääl 14.02.1982.
  • "Mimoturniir teatrimajas." (Vanemuise külalisetenduste järel vastavad toimetuse küsimustele Kalle Kurg ja Maret Kristal. Peterburi pantomiiminädalast oktoobris 1982, pantomiimi suundadest, arenguprobleemidest, pantomiimirühmadest ja miimidest.) – Noorte Hääl 28.05.1983, 29.05.1983
  • Larissa Melnikova. (Peterburi teatriteadlane.) ""Mimeskidest" ja pantomiimist üldse." (Pärast Vanemuise külalisetendusi Venemaal ja Leedus.) – Sirp ja Vasar 12.08.1983
  • Kalle Kurg. "Aukartus hingemaa ees." (Pantomiimikunstnikust Maret Kristalist, pantomiimi arenguprobleemidest ja kohast kultuuris.) – Kultuur ja Elu 1989, 3, lk. 26–29
  • Thomas Leabhart. "Étienne Decroux." London–New York, Routledge 2007 ISBN 9780415354363 ISBN 9780415354370
  • Kadi Tudre. "Kehatehnika näitlemises." (Magistritöö, Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool.) Tallinn, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2007. Ka: ajakiri Teater. Muusika. Kino 2007, nr 8/9 ja 12; 2008, nr 2, 5 ja 8/9 [1] [2] [3] [4] [5]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mimeskid teatris Vanemuine (“Pärjaballaad”. ”Rändlinnu lend.” “Valgus”)[6]
  • The World of Mime Theatre [7]
  • Who's Who in the World of Mime [8]
  • Physical Theatre and Mime Resources [9]
  • Mime corporel; corporeal mime (plastiline pantomiim, kehamiim)[10]